15 nõuannet, kuidas väikelast ise uinuma õpetada

banner1
Foto: de.wikipedia.org Foto: de.wikipedia.org

 

Väikelastel ei paista väljalülitamisnuppu olevat. Tihti on just nii, et kui nad väsima hakkavad, muutuvad nad veelgi aktiivsemaks, kuni ühel hetkel lihtsalt krahh tuleb. Ehkki uni paistab olevat viimane asi, mis väikelastele mõttesse tuleb, vajavad nad piisavat und, et kasvada ning igas mõttes areneda. Piisav uni aitab lapsel ühtviisi nii oma kehafunktsioone kontrollida kui ka mänguväljakul erinevate suhtlussituatsioonidega toime tulla. Isegi stressiga, mida põhjustab vanematele head aega ütlemine, kui lapsehoidja kohale jõuab, on lapsel kergem toime tulla siis, kui ta puhanud on.

Lastesõbralikke kasvatusmeetmeid õpetav Dr. Laura Markham kirjutab oma veebilehel www.AhaParenting.com, kuidas väikelast ise uinuma õpetada.

Laste unetemaatikast kõneldes ei saa mööda vaadata asjaolust, et mõned lapsed paistavad sünnist saati olevat ,,head magajad”, teised aga mitte. Ka mõned täiskasvanud on unetud ning lasevad end erinevatest und häirivatest asjaoludest rohkem segada kui teised. Laste unede puhul lisab keerukust asjaolu, et nad on justkui loodud koos teistega magama. Ehkki vanem ise saab ilmselt paremini magada siis, kui tema väikelaps magab eraldi, tunneb laps ennast vanema läheduses magades turvalisemalt.

Hea uudis on see, et uinumine on tegelikult harjumus, mida kõik lapsed on võimelised omandama. Ehkki uue harjumuse – iseseisvalt uinuma õppimise – tekkimine võib aega võtta, on laps võimeline õppima ise uinuma ning öö läbi magama.

Alljärgnevalt toob Dr. Laura Markham välja mõned nõuanded, kuidas seda saavutada:

1. Alusta maharahunemisprotsessi varakult. Lapsed, kes aktiivselt ringi tuiskavad, ei oska lihtsalt järsult ,,vaiksemat käiku” sisse lülitada. Paar uinumiseelset tundi peaksid olema vaiksemad ja täidetud rahulike tegevustega.

2. Võimalusel järgi igal õhtul sama rutiini. Sinu eesmärgiks on saavutada arusaam rahulikust ja turvalisest, ent samas vältimatust asjade käigust. Näiteks: õhtusöök, vanniskäik, unejutud, kõikide kaisuloomade musitamine ja kaisutamine, unesalm või õhtupalve, tulede kustutamine ajal, mil unelaulu laulad. Väldi liiga üksikasjaliku rutiini tekitamist – see kipub liiga ajamahukaks muutuma. Ära mõtle aga uneajast kui tüütust kohustusest, mis liiga kaua aega võtab. Näe seda kui igapäevast kvaliteetaega oma pisikesega.

Lapsed, kes käituvad vastuoluliselt, võivad keelduda unerutiiniga kaasa minemast. Sellisel juhul tasub viidata kellaaegadele, teha lapsele pildiline kaart, kus on kõik tegevused üksteise järel peal koos vastava kellaajaga. Igaõhtust rutiini läbi viies viita iga tegevuse juures vastavale pildile ja sellel märgitud kellaajale. Aja jooksul hakkab laps rutiiniga kaasa minema.

Vajadusel motiveeri last stiilis: ,,Näe, kell on 7:15. Kui sa kohe vannist välja saad ning hambad puhtaks pesed, jääb pisut lisaaega veel üheks unejutuks enne, kui poole kaheksa ajal tuled ära kustutame.” Sellisel juhul tekib lapses tunne, et oled tema poolel ning ta ei hakka sinu vastu võitlema. Samuti õpib ta seeläbi vastutust ja tarkade valikute tegemist. Samuti arvesta kõikidele tegevustele piisavalt aega – vanema kannatamatuks ja vihaseks muutumine ei aita lapsel uneks valmistuda.

3. Aita lapsel oma bioloogilist kella paika seada. Lapsed vajavad voodissepugemiseks ümberhäälestumisaega. Paljud lapsed tulevad paremini toime just varajase õhtuse uinumisega: kella poole seitsme ja kaheksa vahel. Ehkki vanemana võid arvata, et hilisem voodisseminek aitab neil paremini uinuda, on tihti just nii, et hiljem voodisse minnes on nad juba üleväsinud ning erinevad stressihormoonid, näiteks adrenaliin ja kortisool avaldavad oma mõju ja muudavad lapse liiga erksaks. See omakorda raskendab nende uinumist, paneb neid öösiti rohkem ärkama ja ajab tihti ka hommikul liiga vara une ära. Seega harjuta last järk-järguliselt varem uinuma. (NB! Olukorras, kus lapse lõunauned on hilisemad, võib vajalik olla ka hilisem õhtune uinumine.)

Enne uinumist kasuta hämaramaid tulesid ja vähem valgust, aeglaseid ja rahulikke rutiinseid tegevusi. Nii aitad lapse kehal mõista, et uneaeg hakkab saabuma. Kui saad ta kuue ajal pesema, poole seitsmeks voodisse unejutte kuulama ning kustutad tuled seitsme paiku, on lapsel märksa kergem uinuda kui olukorras, kus talle poole kaheksa paiku lihtsalt pidžaama selga topitakse ja tuled kustutatakse.

Võtmesõnaks on ka haigutuste ja muude uniseks muutumise märkide jälgimine. Kui tundub, et laps muutub hüperaktiivseks, hakkab ta keha adrenaliini tootma ning lapse voodissesaamine muutub järjest raskemaks.

4. Loo mugav ase. Kõik lapsed läbivad magades tavapärased unetsüklid, mille käigus nad korraks ärkavad ning vajuvad seejärel jälle sügavasse unne. On tähtis, et ebamugav olemine ei ärataks last sellel üleminekuhetkel üles. Vaikus loeb: tee kindlaks, et laps ei kuule sellel ajal televiisorit mängimas. Küll aga sobib nii öelda valge müra. Pimedus loeb: tee kindlaks, et kardinad kaitsevad tänavavalgustuse tuppajõudmise eest. Pimendavaid kardinaid vmt on eriti mõistlik kasutada suvisel ajal, kui valgust on rohkem. Soojus loeb: kui su laps kipub tekki pealt lükkama, tee kindlaks, et tal on magades seljas soe pidžaama, mille jalaosad on kinnised. Kui mähkmeperiood on lapse jaoks läbi, tee kindlaks, et ta käiks viimase asjana enne voodisseminekut wc-s.

Suure lapse voodi võib olla lapse jaoks, keda omaette magama harjutatakse, kutsuvaks atraktsiooniks olla. Pea aga meeles, et võrede äravõtmine võib lapse jaoks tähendada rohkem vabadust ning samamoodi ka ebaturvalisust. Tee nii, et üleminek uude voodisse oleks sujuv.

5. Paljud väikelapsed vajavad uinumiseelset snäkki, et terve öö vastu pidada. Seda eriti kasvuspurtide ajal. Soe piim, pisut kalkunifileesinki, röstsaia vms (kindlasti ilma suhkruta!) mõjub kõige paremini. Kui lapsed saavad neid süüa oma voodis väikse snäkilaua taga enne hambapesu ja unejutu lugemise ajal, saad sellest teha osa une-eelsest rutiinist. Kui lapsel on kombeks rinna või piimapudeli abil uinuda, tuleb see seos murda. Nii õpib laps end ka öösel ärgates uuesti unele aitama. Ta võib küll jätkuvalt rinda või piimapudelit saada, ent peaksid seejärel ta hambad pesema ning aitama tal magama jääda ilma toiduta.

6. Ära loobu päevaunedest liiga varakult. Igal lapsel on erinev unevajadus, kuid enamus lapsi pole valmis vähemalt enne kolmeseks saamist päevaunedest loobuma. Enne seda vanust päevaunedest ilmajäämine muudab nad tujukaks ning liiga aktiivseks, mis teeb õhtuse uinumise märksa raskemaks.

7. Jälgi, et nad saaksid päeva jooksul piisavalt värsket õhtu, päikesevalgust ja liikumisvõimalusi. Lapsed magavad sügavamalt, kui nad on õues mängida saanud. Seda küll mitte tunnike enne uneaja saabumist, sest see muudab nad liiga aktiivseks. Naermine on samuti vajalik, kuna see aitab kehal stressihormoonidest vabaneda. Mängige õhtusöögi eel mänge, mis annavad neile võimaluse ringi joosta ja palju naerda. Lastel, kellel on raske magama jääda, aitavad naerurohket päevasündmused õhtul paremini uinuda. Kui naerust pole abi – näed seda lapse vastupidisest käitumisest – vajab ta rohkem tuge, et stressist vabaneda.

8. Otsusta ära, kas ühine voodijagamine lastega on peres lubatud või mitte. Paljud väikelapsed jäävad hästi magama, kui vanem nende kõrval pikutab ning paljud vanemad seda ka teevad. Paljud vanemad aga keelduvad seda tegemast, kuna kipuvad nii ise lapse kõrval uinuma ja õhtusest vabast ajast ilma jääma. See on igaühe isiklik otsus ja pole vähimatki põhjust tunda end pahasti, kui oled otsustanud, et aitad oma lapsel uinuda nii, et pikutad ta kaisus. Kui aga laps magab muidu eraldi oma voodis ning tõstad ta pärast uinumist vanemate voodist oma voodisse magama, võib see ta üles ajada. Samuti võib laps öösel üksinda ärgates vanemate lähedust igatsema hakata.

9. Kui laps ei maga vanemate voodis, õpeta teadlikult teda omaette uinuma. Eesmärgiks on õpetada ta öö läbi omaette magama. Laste jaoks tähendab see saavutada oskus ühest unetsüklist teise üle minna. Lapsed, kes magavad vanemate kaisus, teevad seda tihti automaatselt, kuni nad eraldi magama paigutatakse.

10. Õpeta uusi uinumisharjumusi. Kui oled aidanud oma lapsel rinna otsas või süles kiigutades uinuda, on üsna tõenäoline, et ärgates otsib ta sind, kuna vajab uuesti sama tegevust, et jälle magama jääda. Kui tahad seda mustrit muuta, tuleb sul õpetada ta voodis või hällis magama jääma. See tähendab, et pead panema ta voodisse, kui ta veel ärkvel on, et ta saaks mõista, et sa enam ei kiiguta ega imetada teda magama ning õppida seal uinuma. Taolise muutuse õpetamine võib olla keerukas, kuna lapsel on raske mõista, miks sa harjumuspärast tegevust ei tee. Võid eeldada, et ta vajab su lähedust ja füüsilist tuge, et uuel viisil uinuda.

Kui jätkuvalt imetad oma last, väldi lihtsalt olukorda, kus lased tal tissi otsas uinuda. Võid imetamise ja uinumise vahelise seose murda näiteks nii, et hakkad teda imetama hoopis elutoas just enne unerutiinidega alustamist. Et imetamiseta uinumist on raskem õpetada, võid läbi teha kaks võõrutusprotsessi: kõigepealt asendub magamaimetamine kiigutamisega ning seejärel õpetad lapsele uinumist ilma, et ta magama kiigutaks.

11. Selgita lapsele, mis toimuma hakkab. Kasuta näitena kaisuloomi. Kaisuloomade ema või isa ütleb loomalastele, et käes on uneaeg. Loomalaps palub, et teda kiigutataks, kuid ema selgitab, et kiigutamise asemel võtame su oma voodis lihtsalt kaissu. Laps nutab natuke, kuid ema võtab ta kaissu, et ta ei kurvastaks, laps rahuneb maha ja jääb magama. ,,Sa tahad, et me su magama kiigutaks, kuid sa suudad ka kiigutamata magama jääda. Me tahame samuti voodis pikali olla. Võid nutta, kui tahad, olen siin sinu lähedal ja hoian sind. Sa saad hakkama.” Vanematel endil tuleb seejuures rahulikuks jääda ning hoida kinni sellest, et uneaeg on käes. Laps näeb sarnasust väikese kaisuloomaga, kes magab oma voodis ning on samuti altim oma voodisse jääma. Tähtis on keerukal üleminekuperioodil alati lapse juures olla ja teda toetada. Kasuta igal õhtul samu mantraid, näiteks: ,,Väljas on pime, me lähme magama. Kui väljas valgeks läheb, äratavad emme ja issi su üles.”

12. Alusta rahulikult. Pärast une-eelsete tegevuste tegemist hoia last kaisus, kuni ta uinub. Kui kardad, et jääd ka ise nii magama, ära heida pikali. Kasuta seda aega mediteerimiseks või võimalusel muusika kuulamiseks. Kui ta on sel moel uinuma harjunud, on järgmiseks faasiks lapse unneaitamine nii, et puudutad teda, kuid enam ei hoia süles. Nii õpib laps uinuma ka siis, kui istud lihtsalt ta kõrval ja hoiad ta kätt või hoiad oma kätt ta otsaesisel. Tihti on abiks ka, kui annad lapsele mõne suure kaisulooma või padja kaissu – nii tekib tal sarnane tunne sellega, kui teda hoiad.

Seejärel hakka teda magama harjutama nii, et istud ta kõrval, kuni ta uinub. Seda aga nii, et last enam otseselt ei puuduta. Alguses pead ilmselt istuma nii lähedal, et ta saab end sinuni sirutada ja sind õrnalt puudutada, kui seda vajab.

Lõpuks hakka temast järjest kaugemale istuma, kuniks oledki ta toa uksest väljas. Ehk on sul võimalik sel ajal taskulambi valguses midagi lugeda või vaikselt muusikat kuulata. Kui laps üritab ennast voodis püsti ajada, meenuta talle vaikselt, et käes on uneaeg ning palu tal tagasi pikali heita. Teiseks võimaluseks on toas vaikselt ringi liikuda, näiteks pesu kokku voltida vms. See loob lapses turvatunde ilma, et ta vanema füüsilisest lähedusest otseselt sõltuks. Nii saad vaikselt ühe pikemateks ja pikemateks perioodideks toast lahkuma hakata.

Kindlasti tuleb ette päevi, kus on tagasiminekut ning laps vajab taas su lähedust. Üheõhtune tagasiminek pole midagi hullu, kui järgmisel õhtul taas oma kava jätkata suudad.

13. Mida teha aga siis, kui ta nutab? Su laps õpib uusi uinumisharjumusi ning see on tema jaoks raske. Ta võib nutta ja paluda, et asju vanamoodi teeksid. Ta näitab sulle välja kogu hirmu, mis sinuta olek temas tekitab. Nii või naa on voodisseminek tema jaoks kui Siberisse saatmine ja tema jaoks on hirmud põhjendatud. Sinu ülesandeks on last kuulata ja tema muret teadvustada/peegeldada. ,,Mõistan, et oled kurb. Olen Sulle väga-väga lähedal. Tean, et suudad ka ilma minuta uinuda.” Kui laps saab vanematelt tuge, saab ta oma hirmudest üle ning õpib kergemini uinuma. See pole aga sama olukorras, kus laps jäetakse end ,,välja nutma”. Kui vanem on lapsele toeks, õpib ta oma hirmudele vastu astuma ning nendest üle olema.

Mis saab aga siis, kui laps hüsteeriasse läheb? Sellisel juhul tuleks teda hoida. Nutmises pole midagi halba, kuni oled tema lähedal. Ära mine tema juurest sellisel hetkel eemale ega tee muudatusi, kuni ta pole selleks valmis. Hüsteeria ei aita tal uinuda. Kui su laps läheb endast liialt välja, et pole midagi valesti, kui teed veidikeseks pausi ning proovid uuesti mõne aja pärast või muudad üleminekuprotsessi veelgi sujuvamaks.

Kui laps on piisavalt vana, et sõnadega suhelda ning jutu sisu paremini mõista, lähevad taolised muudatused üldiselt lihtsamini. Liiga kiired ja karmid meetmed on on lapse jaoks traumaatilised. Mõtle ise uinuma õpetamisest kui mis tahes uue oskuse – kõne, potilkäimise vms omandamisest.

Pea meeles ka, et esimesed ööd on kõige keerukamad. On üsna tõenäoline, et ta muudatuste vastu reageerib. Ta ei tea veel, kuidas muudatusega toime tulla ning uuel viisil uinuda. Kui laps nutab, ole temaga füüsilises ja sõnalises kontaktis ning toeta teda. On normaalne lapsele ,,ei” öelda. Kindlasti ära kasuta aga midagi Ferberi meetodi laadset, mis lapse üksinda nutma jätab. Kui esimestel öödel võib lapse uinutamiseks kuluda tunde, on täitsa võimalik, et juba nädala pärast uinub ta kohe, kui pea patja puudutab.

14. Öised ärkamised üldiselt vähenevad, kui lapsed õpivad ise uinuma. Seda põhjusel, et kui nad ühest unefaasist teise üle lähevad, ei vaja nad enam ema või isa enda kõrvale. Kui laps vajab sind uinumise ajaks enda kõrvale, on üsna tõenäoline, et ta ärkab ka öösiti üles. Sel üleminekuperioodil tundub vanematele lihtsam lasta oma lapsel lihtsalt oma voodisse pugeda, kuna oskamatus ise uinuda põhjustab mitut öist ärkamist. Kui ta õpib uinuma ilma, et teda puudutaksid, avastad ühtäkki, et ta magab ärkamata kogu öö. Kui ta kipub sind öösel üles ajama, saad seda vähendada nii, et viid ta vaikselt oma voodisse tagasi ning istud tema juures, kuni ta uinub.

Info väikelaste emadele, kes jätkuvalt oma last imetavad: on täiesti hästi, kui imetad oma last öösel ning tunned end seejuures hästi. Ehkki rinnapiim ei tekita hambaauke viisil nagu pudelipiim seda teeb, siis alates ajast, mil lapsele hakatakse erinevaid tahkeid toite pakkuma, võivad need koos rinnapiimaga aidata kaasa hambaaukude tekkele. Mõned vanemad leiavad, et kui last öösiti imetada, ärkab ta üles, et rinda küsida. Kui tahad öist imetamist lõpetada, tee kindlaks, et lapsel oleks ärkvelolekuajal piisavalt palju võimalusi rinda saada.

Kui tahad last öisest söömisest võõrutada, on abiks, kui saadad lapse isa öösel lapse juurde, kui laps ärkama peaks. Kui oled lapsele ka eelnevalt selgitanud, et emme rinnad magavad öösel, võtab laps selle muudatuse ilmselt suurema protestita vastu. Nii kaua, kuni isa on lapse juures, et teda toetada ja lohutada, ei ole muudatuses midagi traumaatilist.

15. Teadvusta oma lapse julgust ja kaotusi. Ütle lapsele, kui uhke oled selle üle, et ta õpib ise magama jääma. Et muudatus on tema jaoks raske, vajab ta pisut motiveerimist. Kui etendad olukordi mänguloomade abil, pea meeles, et näitaksid ka, kui uhked on loomavanemad oma laste üle. Ka igasugused muud pisikesed tunnustused on abiks. Pea meeles ka, et pakuksid päevasel ajal talle palju füüsilist lähedust ja mõnusaid ühiseid hetki, et aidata tal öiseks üksiolekuks valmistuda.

Loe täispikka originaalartiklit siitOrigniaalartikli autoriks on Dr. Laura Markham, veebilehe AhaParenting.com looja ning raamatu ,,Peaceful Parent, Happy Kids: How To Stop Yelling and Start Connecting“ autor.

Article by Dr. Laura Markham, founder of AhaParenting.com and author of ,,Peaceful Parent, Happy Kids: How To Stop Yelling and Start Connecting

bänner

1 Trackbacks & Pingbacks

  1. 15 nõuannet, kuidas väikelast ise uinuma õpetada - Perekool.ee

Leave a comment

Your email address will not be published.

*