Aja mahavõtmise tehnika varjuküljed

banner1
Psühholoogid kinnitavad üha enam, et lapsi ei tohiks üksinda nutma või karistuseks armastuseta jätta. Nad vajavad hoopis empaatiat ja mõistmist, et oma negatiivsete tunnetega toime tulla. Foto: Flickr.com Psühholoogid kinnitavad üha enam, et lapsi ei tohiks üksinda nutma või karistuseks armastuseta jätta. Nad vajavad hoopis empaatiat ja mõistmist, et oma negatiivsete tunnetega toime tulla. Foto: Flickr.com

Üsna populaarne ja hästi teatud ,,time-out” ehk aja mahavõtmistehnika kasutamine laste peal on pealt näha ehk üsna leebe taktika: lapsi ei lööda, nende peale ei karjuta, neile ei tehta muul moel füüsiliselt haiget. Paljud psühholoogid on aga seda meelt, et lapse ignoreerimine ja nö armastusest ilmajätmine, et sobivat käitumist saavutada, pole sugugi nii süütu meetod, kui pealt näha paista võib. The Aware Parenting Instituudi loal tõlkisime ja avaldasime instituudi looja ning raamatu ,,Nutt ja jonnihood” autori Aletha J. Solteri artikli aja mahavõtmise meetodi varjukülgede kohta.

Arengupsühholoog, rahvusvaheline koolitaja, konsultant ja The Aware Parenting Instituudi looja Aletha J. Solter, PhD Foto: commons.wikimedia.org

Arengupsühholoog, rahvusvaheline koolitaja, konsultant ja The Aware Parenting Instituudi looja Aletha J. Solter, PhD Foto: commons.wikimedia.org

Aletha J. Solter, PhD on arengupsühholoog, rahvusvaheline koolitaja, konsultant ja The Aware Parenting Instituudi looja. Ta on välja andnud viis raamatut, mis on tõlgitud paljudesse erinevatesse keeltesse. Teda tuntakse rahvusvaheliselt kui oma ala eksperti kiindumussuhte, trauma ja mitte-karistavate distsipliinimeetodite alal. Üks tema raamatutest ,,Nutt ja jonnihood” (Väike Vanker, 2007) on tõlgitud ka eesti keelde. Originaalartikkel on avaldatud ajakirjas Mothering Magazine, Fall 1992. Copyright © 1992, 2000 by Aletha Solter

Kui paljud vanemad ja kasvatajad on muutunud ettevaatlikuks füüsilise karistamise suhtes, siis aeg-maha (time-out) tehnikatest on saanud populaarne distsiplineerimisvahend. Kehvasti käituvatel lastel kästakse vaikselt toolil istuda või minna oma tuppa rahunema ja tehtu üle järele mõtlema. Teatud ajaperioodi möödudes lubatakse neil, juhul, kui nad sobivalt käituvad, teiste juurde tagasi tulla. Määratud ajaperioodiks on tavaliselt üks minut iga eluaasta kohta ning laps, kes toolilt või ruumist lubatust varem naaseb, peab oma karistust otsast peale täitma hakkama. Mõnede raamatute kohaselt soovitatakse lisada veel vaikimisnõue ning kui vaikus on katkestatud, tuleb aega taas otsast peale lugema hakata. Vanematele lubatakse antud meetodi puhul kiireid ja lihtsaid tulemusi.

Ajamahavõtmise meetod pärineb biheivioristide liikumisest, mis põhineb psühholoogi B.F. Skinneri tööle. Ta teooria kohaselt käituvad lapsed kindlal viisil, kui saavad selle eest mingit tasu (positiivne stiimul). Soovimatut käitumist saab vähendada kinnipeetavate hüvede läbi või valule (karistusele) tuginedes. Skinner ise uskus aga, et mis tahes karistamisvormid pole laste käitumise kontrollimiseks sobivad(1). Isegi, kui laksu andmine USAs on vähenemas, on armastuse kinnipidamine kestnud kui aktsepteeritav kontrollmehhanism.

Silmale nähtamatu osa

Aeg-maha tehnikate kasutamine tundub vähemkahjulik kui löömine, laksuandmine või karjumine, kuna see ei sisalda füüsilist ega verbaalset kuritarvitamist. Seepärast on seda esitatud kui progressi muuta maailm laste jaoks paremaks paigaks. Paljude kasvatusteadlaste ja psühholoogide kinnitusel pole see aga nii süütu meetod, kui see paistab. Veelgi enam: see on laste jaoks emotsionaalselt kahjulik distsiplineerimisviis. National Association for the Education of Young Children on lisanud aeg-maha tehnika kasutamise kahjulike/ohtlike distsiplineerimismeetmete nimistusse koos füüsilise karistamise, kritiseerimise, süüdistamise ja häbistamisega(2).

Oma olemuselt on aeg-maha siiski autoritaarne lähenemine. Nagu omataoliste puhul ikka, töötab see üksnes laste seas, kes on treenitud alluma täiskasvanute autoritaarsele jõule. Lapsed, kes on treenitud vastama taolistele nõuetele, teavad, et tõrkumise tagajärjed on halvemad kui ettekirjutuste järgimine. Lapsed, kes ei ole üles kasvatatud autoritaarses keskkonnas, tõenäoliselt keelduks teise tuppa minemisest või toolile istumisest.

Kuidas õpib laps sõnakuulmatuse tagajärgi?

Aeg-maha tehnika pooldajad soovitavad vanematel ära võtta kõik privileegid, näiteks TV, mänguasjad, muusika jne, kuni nõusolek on saavutatud. See tehnika sisaldab alati millegi äravõtmisohtu või järgnevaid karistusi. Mõnedes taolistes peredes võib isegi olla sõnatu vägivallaga ähvardamise oht. Isegi, kui aeg-maha meetod tundub piisavalt süütu olevat, eeldab see karistuspõhiselt autoritaarse mineviku olemasolu, et muuta lapsed piisavalt kuulekaks.

Meetodi toetajad toovad välja, et aeg-maha ei ole karistamisvorm. Nad kasutavad termineid nagu ,,järelduste tegemise aeg”, ,,uuendamisaeg”või ,,aja mahavõtmine”, et muuta lähenemine heatahtlikuks. Termin ,,aeg maha” omab iseenesest meeldivat väljundit, mis seostub sporditiimidega, kes kasutavad oma väljateenitud puhkehetke. Kahjuks on taoline mitteohtlik terminoloogia tekitanud vanemates petliku arusaama, et lähenemisviis on kahjutu.

Lapse vaatenurgast on aeg maha kindlasti kogetav kui karistus. Kes tahaks olla seltskonnast isoleeritud ning täielikult ignoreeritud? On üsna tõenäoline, et lapsed näevad seda isolatsioonivormi kui hülgamist ning armastusest ilmajätmist. Kui vanemad on tihti ettevaatlikud armastuse (uuesti) väljanäitamisel ning lapse ja tema kontrollimatu käitumise eristamises (,,Ma armastan sind, aga sa pead minema viieks minutiks oma tuppa, kuna see, mis sa tegid, pole aktsepteeritav”), räägivad nende teod rohkem kui nende sõnad.

Alla seitsmeaastastel lastel pole lihtsalt võimet menetleda sõnu samal viisil, nagu täiskasvanud seda teevad.(3)

Tegelik kogemus ja reaalsuse tajumine mõjutavad enam kui sõnad. Isoleeritult ja ignoreeritult olemine on laste jaoks tõlgendatud kui ,,Keegi ei taha minuga praegu olla. Seega pean ma olema halb ja mittearmastusväärne.” Armastavate sõnade puudumine, ükskõik, kui head kavatsused ka selle taga on, võib armastatuse tundest lihtsalt üle olla.

Lapse jaoks pole mitte miski nii hirmutav, kui armastusest ilmajätmine. Koos hirmuga tulevad ebaturvalisus, ärevus, segadus, viha, pahameel ja madal enesest lugupidamine. Aeg-maha tehnika kasutamine võib põhjustada häbitunnet ja alandust, eriti, kui seda kasutatakse teiste laste ees. Lapsed ei koge ajamahavõtmisaega lühikesena.

Kui üheks kaalutluseks on valusad tunded, siis teiseks on informatsioon, mida see väljendab inimestevaheliste suhete kohta. Missuguse sõnumi anname oma lastele, kui demonstreerime, et armastus ja tähelepanu on kaup, mida jagatakse välja või arvestatakse maha teiste kontrollimise eesmärgil. Kas tegu on konfliktilahendamisoskusega, mis neile kasuks tuleb? Kuidas mõjutab see nende võimet sõprade või tulevikus abikaasa või töökaaslastega suhelda? Kas selle asemel, et edasi anda sõnumit, et ainus viis konflikte lahendada, on suhtlus läbi lõigata, poleks parem lastele juba algusest peale kasulikke konfliktilahendamisoskusi õpetada?

Kuigi suurem osa aeg-maha tehnika kasutamise probleemidest pole silmaga nähtavad, on üks aspekt pimestavalt selge: mingil ajahetkel lõpetab see töötamise. Ka antud metoodika toetajad tunnistavad, et see on efektiivne umbes seni, kuni laps saab 9-aastaseks. Kas sa kujutad ette, et ütleksid oma teismelisele, kes on ehk sinust juba pikem, et ta istuks toolil, kuni sina teda ignoreerid? Teismelised, kelles on vähegi eneseväärtustamist, naeravad sellise käsu peale. Nooruki-verisoon aja mahavõtmisest on nende piiramine, näiteks keelates neil nädalavahetusel või õhtuti välja minna. See meetod viib üksnes pahameele, takistuste ja pettumusteni.

Iga meetod, mis põhineb jõul ja autoritaarsusel, tuleb lõpuks maha jätta lihtsalt seetõttu, et vanemad kaotavad jõu.(4) Teismeliste vanemad seisavad vastamisi täiesti uue rea raskustega, kui nende proovitud ja toimivad kontrollmeetodid on järsku täiesti ebaefektiivsed. Seevastu vanemad, kes võtavad juba algusest peale omaks mitteautoritaarsed meetodid, on võimelised ennetama võimuvõitlusi ja distsipliiniprobleeme, mis tihti koos noorukieaga tekivad.

Peidetud tagajärjed

Aja mahavõtmise põhise juhtimise kasutamine viib suure hulga peidetud probleemideni. Ühelt poolt, kui me viime seda läbi laste peal, kes nutavad või raevutsevad, saavad nad sõnumi, et me ei taha olla nende läheduses, kui nad on vihased. Võime kindlad olla, et kui me neid ei kuula, võivad nad peagi lõpetada oma probleemide jagamise meiega.

Veelgi enam: sellised lapsed võivad õppida oma tundeid alla suruma, eriti siis, kui me nõuame, et aja mahavõtmine toimuks vaikuses. Kas me oleme unustanud, et nutmine ja raevutsemine on eluterved pingelanguse mehhanismid, mis aitavad leevendada kurbust ja frustratsiooni? (5; 6; 7) Oleme me ignoreerinud uurimust, mis näitab, et stressihormoonid erituvad läbi pisarate, seeläbi võib-olla vähendades stressiefekte ning taastades keha keemilist tasakaalu(8). Kui õpetame lapsi oma pisaraid tagasi hoidma, võime hoopis suurendada nende tundlikkust erinevate emotsionaalsete ja füüsiliste tasakaalutuste suhtes. Šveitsi psühhoterapeut Dr Alice Miller toob välja, et üks laastavamaid asju, mis me lastele teeme, on see, kui keelame neile nende vabadust välja näidata viha ja kannatusi(9).

Lisaprobleemiks on see, et aja mahavõtmise kasutamine ei tegele ebasobiva käitumise algpõhjusega. Lapsed käituvad erineval viisil heade kavatsustega, isegi, kui noorukid ise pole sellest teadlikud. Kõige ebameeldivam käitumine võib olla selgitatav ühega kolmest faktorist: laps üritab täita õigustatud vajadusi, lapsel on liiga vähe informatsiooni või ta on liiga noor, et mõista või laps tunneb end häirituna (frustreeritud, kurb, hirmunud, segaduses, armukade või ebaturvaline). Kui püüame käitumist muuta ilma, et neid tundeid ja vajadusi adresseeriksime, ei aita me oma lapsi sellega eriti. Miks? Sest põhiprobleem on jätkuvalt alles. Õpetades lapsi meie soovidega kohanema ei lahenda me sügavamaid probleeme.

Näiteks õed-vennad, kes on korduvalt eraldatud ning oma tuppa saadetud, kui nad kaklevad, võivad õppida oma vanemate ees kaklemine lõpetada. Nende lahendamata tunded armukadeduse ja viha osas võivad aga väljenduda mõnel muul riukalikul viisil. Samuti võivad nad oma vimma täiskasvanuikka kaasa tuua. Probleemi sümptomite kärpimine ei lahenda probleemi ennast.

Vanemaid on suunatud uskuma, et lapsed kasutavad aja mahavõtmise aega, et mõelda, mida nad tegid ning tagasi saama pisut enesekontrolli. Tegelikult aga, kui lapsed käituvad ebasobival, agressiivsel või ebameeldival viisil, varjavad nad tihti nii tugevaid allasurutud tundeid, et ei ole võimelised oma tegude üle selge järele mõtlema. Isoleerimisest märksa kasulikum on tähelepanelik kuulaja, kes võib julgustada ausate tunnete väljendamist. Terve väljendamisviis rääkimise, nutmise või isegi raevutsemise näol võib isegi ennetada tahtmatu käitumise kordumist.

Laste, kes löövad või hammustavad, hoidmine, on märksa efektiivsem kui nende isoleerimine. Kindel, kuid armastav hoidmine loob turvatunde ning soojuse, kaitstes lapsi haiget saamise eest. See aitab läbi nutmise ja raevutsemise jõuda ka algprobleemideni, kui rahustada last läbi hävimatu vanema-lapse suhte(10). On paradoksaalne, kuid tõsi: lapsed vajavad kõige enam armastavat tähelepanu siis, kui nad käituvad nii, nagu nad seda õige vähem vääriks. Öelda vägivaldsele lapsele, et ta istuks vaikselt, saavutab harva midagi konstruktiivset ning aitab kaasa vaid lapse võõrandumisele vihast ja tunnete likvideerimisele.

Ei ole vajalik last isoleerida või eemaldada meie armastusest, et talle õpetada, kuidas käituda. Tegelikult on täiesti võimalik õpetada lapsele, kuidas olla koostöös ning ühenduses teistega ilma karistusi, tasu või mis tahes tüüpi kunstlikke tagajärgi esile kutsumata. Ükski kiire ega lihtne meetod ei lahenda igat konflikti. Selle asemel peame me ümber käime iga situatsiooniga kui ainulaadse võimalusega, mis see on, ning püüdma olla paindlikud ja loovad, andes seejuures oma lastele armastust ning austust, mida nad väärivad.

Loe ingliskeelset originaalartiklit siit 

Viited:

1. Robert D. Nye, “B.F. Skinner and Radical Behaviorism,” Three Views of Man (Belmont, CA: Wadsworth Publishing Company, Inc., 1975), p. 51

2. “Avoiding ‘Me Against You’ Discipline,” Young Children, Vol. 44, No. 1. (Washington DC: National Association for the Education of Young Children, November 1988), p. 27.

3. Jerome S. Bruner, “The Course of Cognitive Growth,” American Psychologist 19 (1964), pp. 1-15.

4. Thomas Gordon, Parent Effectiveness Training (Three Rivers Press, 2000), pp. 193-194.

5. Aletha J. Solter, The Aware Baby (Goleta, CA: Shining Star Press, 2001), pp. 39-41.

6. Aletha J. Solter, Helping Young Children Flourish (Goleta, CA: Shining Star Press, 1989), pp. 5-9.

7. Aletha J. Solter, Tears and Tantrums (Goleta, CA: Shining Star Press, 1998), pp. 13-32.

8. William H. Frey II, and Muriel Langseth, Crying: the Mystery of Tears, (Minneapolis: Winston Press, 1985), pp. 45-58.

9. Alice Miller, For Your Own Good: Hidden Cruelty in Child-Rearing and the Roots of Violence, (New York: Farrar, Straus, Giroux), pp. 106, 259.

  1. Martha G. Welch, Holding Time (New York: Simon and Schuster, Inc., 1988), pp. 42-43.

Lugu on tõlgitud ja avaldatud artikli autori Aletha J. Solteri, PhD loal. Originaalartikkel on avaldatud ajakirjas Mothering Magazine, Fall 1992. Copyright © 1992, 2000 by Aletha Solter

Artikli autor Aletha Solter, PhD on arengupsühholoog, rahvusvaheline koolitaja, konsultant ja The Aware Parenting Instituudi looja (www.awareparenting.com). Ta on välja andnud viis raamatut, mis on tõlgitud paljudesse erinevatesse keeltesse. Teda tuntakse rahvusvaheliselt kui oma ala eksperti kiindumussuhte, trauma ja mitte-karistavate distsipliinimeetodite alal. Üks tema raamatutest ,,Nutt ja jonnihood” (Väike Vanker, 2007) on tõlgitud ka eesti keelde.

This article is reprinted with permission from The Aware Parenting Institute web site www.awareparenting.com Article is originally published in Mothering Magazine, Fall 1992. Copyright © 1992, 2000 by Aletha Solter

The author of the article Aletha Solter, PhD, is a developmental psychologist, international speaker, consultant, and founder of the Aware Parenting Institute www.awareparenting.com. She is the author of five books which have been translated into many languages, and she is recognized internationally as an expert on attachment, trauma, and non-punitive discipline. One of her books has been translated into Estonian: Nutt ja jonnihood (Väike Vanker, 2007). 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*