Antroposoofiline arst: peame oma lastele olema head eeskujud

banner1
Wolfgang Goebeli ja Michaela Glöckleri Raamat ,,Laps Wolfgang Goebeli ja Michaela Glöckleri Raamat ,,Laps" Foto: Mari Leosk

Käesoleva aasta alguses väisas Eestit lastearst ning raamatu ,,Laps” üks autoreid Michaela Glöckler. Rohkesti artikleid ja raamatuid avaldanud ning üle maailma oodatud ja hinnatud lektor andis Tartu Ülikooli aulas avaliku loengu teemal ,,Meie aja laps, väljakutsed ja võimalused”. Portaali teadlikvanem.ee toimetajal õnnestus antroposoofiliste vaadetega arstiga intervjuu läbi viia.

Dr Michaela Glöckler Foto: Mari Leosk

Dr Michaela Glöckler Foto: Mari Leosk

ML: Olete varem maininud, et inimeste terviseprobleemide põhjused ulatuvad muuhulgas kehvade suhete, usalduse ning tähelepanu puudumise ja vägivalla taha. Kas eelneva põhjal võib järeldada ka, et laste probleemid saavad alguse hoopis nende vanematest.

MG: Kirjutasin koos kolleegiga raamatu ,,Laps”, milles püüdsime seda asjaolu välja tuua. Kui raamatu esmatrükk 80. aastatel Saksamaal ilmus, oli tegu esimese meditsiiniraamatuga, mis ütles, et haridus on ennetav ravim. Kui oled vanemana haritud, on lapsed vähem haiged ning püsivad tervemad kogu oma elu. Kombineerime seal raamatus ideed lapsepõlvest, tavameditsiinist ning pedagoogilistest nõuannetest, kuidas oma lapsi paremini kohelda. See on raamatu põhiline fookus.

ML: Mida vanemad siis tegema peaksid, et oma laste kasvamist toetada?

MG: Mind väga huvitab vanemaharidus ning olen haaratud initsiatiivist vanematele koolitusi korraldada. Õpetan vanematele, et nad püüaksid areneda ning oma lapsi paremini mõista.

Teiseks oluliseks teemaks on koduhooldus. See, kuidas toime tulla palavikuga ilma antipüreetikume ehk palavikualandajaidkasutamata, kuidas toime tulla ohutute lastehaigustega ilma antibiootikumideta, et toetada laste enesetervendamisvõimet. On teada, et antipüreetikumid ja antibiootikumid nõrgestavad tervist ning inimese enesetervenduslikke ressursse. Need nõrgestavad küll organismi, kuid neid kasutatakse siiski, sest ei teata alternatiive. Meil aga on alternatiivid: hea kodune hooldus ning paranemisväe toetamine. Antibiootikume ja antipüreetikume tuleks võtta vaid siis, kui see on tõepoolest vajalik. Seda juhtub tegelikult harva, minu praksises on see väga harv juhus. Selline paranemisväe toetamine aitab lastel läbi oma haiguste tugevamaks saada ning mitte nõrgemaks muutuda.

ML: Seega tuleb ravida haiguste põhjusi, mitte sümptomeid?

MG: Täpselt.

ML: Kas on aga midagi, millele iga vanem peaks mõtlema oma lapsi kasvatades ja nende arengut toetades?

MG: Varasematel aegadel, kui meil olid suured pered ja mitu põlvkonda koos, õpiti vanematelt ja vanavanematelt, tädidelt ja onudelt, kuidas laste eest hoolitseda. Ühel olid ettekujutused, teisel näited jne. Tänapäeva vanematel aga pole enam sellist võimalust. Seega vajavad nad vastavaid koolitusi, peaksid vähemalt lugema mõnda sellealast raamatut ning arvestama, et lapse esimestel eluaastatel õpib ta läbi matkimise. Me peame olema oma lastele head eeskujud. Peame tegema nii, nagu sooviksime, et me lapsed tegema hakkaksid. See on põhimõte, mida iga vanem saab jälgida. Lapsed tulevad siia ilma usaldusega, seega vanemad peavad olema usaldusväärsed. Nad peavad olema oma lastega tõeliselt ausad. Nagu eespool mainisin, tuleb tunda siirast huvi ning respekteerida seda, mida lapsed meeleheitlikult vajavad. Lapsed kannatavad väga, kui tunnevad, et neid ei kohelda austusega ning neid hooletusse jäetakse. Nad kannatavad, kui tunnevad ebaausust ega suuda mõista, mis toimub.

See on miski, mida igaüks saab teha.

Samuti vajavad lapsed aukartust tekitavaid hetki. Nad vajavad väikseid rituaale, näiteks küünlavalgust õhtul enne uinumist. Vaadake koos päevasündmustele tagasi. Ma teeksin seda ka koos beebidega. Enne beebi voodisseasetamist küsi temalt, mis oli täna parim, mida kogesime ning mis oli halvim. Lihtsalt vaata päevale tagasi. See on justkui ühe päeva autobiograafia hommikust õhtuni ning see on see, mis toob rahu ka öösse. Mõte, et see oligi see, et me õppisime negatiivsest ning nautisime positiivset. Neil mõlemal oli tähendus, millega läheme öösse. Seejärel laula väike laul või ütle väike palve ning kustuta küünal. Sellised hetked – rahu ning aukartust täis hetked millegi kõrgemaga – on tohutult küllastavad ning tähtsad laste jaoks. Sellel pole midagi pistmist mõne kindla religiooniga. Ka mittereligioossed inimesed saavad seda teha. See on lihtsalt eluterve elustiil.

ML: Nii palju, kui olen waldorflasteaedadega kokku puutunud, olen näinud, et ka seal on tõepoolest päeva-, nädala ja aastarutiinid, palju riime ja rütme kogu päeva vältel. Olete aga olnud arstiks just waldorfkoolis. Olete te aga kunagi võrrelnud waldorfkoolidest tulnud laste elulugusid nende omadega, kes pole waldorfkoolist tulnud?

MG:Waldorfkoolide õpilaste edasise elu kohta on tehtud mitmeid uurimusi, mille tulemusi saab ka Saksamaa waldorfühendusest tellida [Eestis on teinud sarnast uuringut nt Mati Valgepea jt – toim]. Aga ka mina ise olen olnud waldorfõpilane, käisin waldorfkoolis ning pean ütlema, et kogesin seda juba oma akadeemilise õppe käigus, mille tegin läbi enne meditsiiniõpinguid. Nimelt õppisin enne meditsiini saksa kirjandust ja ajalugu ning minu eksamitulemused olid ühed parimad üldse. Seda mitte seepärast, et ma oleksin väga palju teadnud, vaid seepärast, et ma oskasin ümber käia sellega, mida väga hästi teadsin.

Waldorf-õpilasena õpid olema iseseisev. Kui lapsel on lubatud mängida vastavalt oma soovile ning olla aastate kaupa, üks-kaks-viis aastat, loominguline, tuleb ta ka täiskasvanuna hästi toime. Ta teeb seda enda soovist ning initsiatiivist lähtudes. Asju nähes on tal soov neid proovida. See, mis täiskasvanuelus on proovimine, on lapsepõlves mäng. See on üks innovatsiooni eeldusi, olla võimeline nägema ja proovima midagi uut ning eksperimenteerima. See on ka põhjuseks, miks olin oma akadeemilises karjääris nii edukas. Ma pole iial arvanud, et oleksin kuidagi eriliselt andekas. Ma pole. Ma näen selle edu taga hoopis oma waldorfharidust. Kuna mul polnud eksamipinget, sain suunata oma jõuvarud asjadele, mis mind huvitasid. Õppisin tšellot mängima, õppisin laulma, olin orkestris. Mu ajus olid kõik need oskused olemas alates klassikalisest muusikast ja lõpetades liigutusharjutustega, artistlikud, aju stimuleerivad osad, mis valmistasid mind ette akadeemiliseks õppeks. Loen samu tulemusi ka waldorfõpilaste kohta. Pean ütlema, et olen väga tänulik selle hariduse eest. Olen praeguseks pensionär, 67-aastane, ning töötan 100%. Tunnen ennast tugevalt ning reisin palju. Mul on selleks ressursid. Ma pole küll füüsiliselt tugev inimene, kuid mul on murdumatu tervis. Ma pole iialgi tõsiselt haige olnud, kuigi sündisin 1946. aastal, mis polnud hea aeg sündimiseks. Usun, et minu waldorfharidus on kõige selle taga.

ML: Olen aru saanud, et waldorfideoloogia on põimunud ka antroposoofilise maailmapildi ning meditsiiniga. Selgitage palun lühidalt antroposoofilise meditsiini olemust.

MG: Antroposoofiline meditsiin töötab viiel erinevalt tasemel, mille kaudu inimest mõista.

Esimene neist on klassikalise meditsiini tase või ka tavasüsteemi tase, mis puudutab kogu füüsilist teadvust, mis meil kehadiagnostikate, ravi jms kohta on. Ühesõnaga arstikabinetiravi.

Teine tase on protsesside mõistmine. Küsimus ,,mis teeb inimese haigeks?” Mõnikord kulub aastaid enne, kui selgub, mis haigust põhjustab. Sellisel juhul saame küll haiguse sümptomeid ravida, ent kui me ei mõista protsessi, mis haigust põhjustab, ei saa inimene enne täielikult terveks. Seega oleme väga tundlikud protsessi mõistmise osas. Me nimetame seda taset elutasemeks, sest elu on protsess ning elav organism peab pidevalt hoidma tasakaalu haigusi tekitavate faktorite vahel ning mobiliseerima isiklikke paranemisressursse. Antroposoofilises meditsiinis on meil suur hulk ravimeid, mis on loodud homoöpaatilise meditsiini juhendite järgi. See tähendab, et me töötame protsessidel orienteeritud ravimitega, mis stimuleerivad paranemisjõudusid. Tõtt-öelda on enamus antroposoofilisi ravimeid seda tüüpi. Meil on ka fütofarmakonid ehk taimsed ravimid, kuid enamus ravimitest on siiski homoöpaatilised.

Kolmas tase on emotsionaalne tase. Hing. See on ka suhte tase ning ühtlasi paljude haiguste põhjustaja. Lastearstina olen näinud, kuidas laste haigused ja hädad tulenevad vanemate kehvadest suhetest. Vägivallast. Suurest hulgast psühholoogilisest stressist. Töötame kõvasti, et aidata patsiendileluülesannetele vastust saada. Küsimustele selle kohta, kuidas töötada oma hingega. Hea suhte loomine nõuab palju energiat ning meil on selle kohta psühholoogias ka suur, 30-40 aastat kestnud klassikaline teaduslik uurimus. Üks teadmine, milleni seeläbi jõudnud oleme, on et on olemas kolm kvaliteeti, mis muudavad suhte heaks ning tervendavaks ning millele vastandumine teeb haigeks. Esimene neist on ausus. Inimesed jäävad haigeks, kui neil puudub usaldus, kui neid on ebaausalt koheldud. Mida rohkem ausust ning seeläbi usaldust on suhtes, seda paremini inimesed ennast tunnevad. Järgmine oluline kvaliteet on huvi teise inimese vastu. Inimesed, kes tunnevad, et tema või temake ei tunne nende vastu tõeliselt huvi või eeldavad neilt asju, mida nad anda ei suuda, jäävad haigeks. Kui teise inimese tunded ja eeldused pole inimesele tunda, on see haigusi tekitavaks faktoriks. Tõeline huvi on tervendav. Kui sa küsid ,,Kuidas Sul läheb?” ning tõepoolest kuulad, tunnevad inimesed end pärast paremini. Huvi on kui armastuse üks vorm. Kolmas kvaliteet on teise inimese autonoomia austamine. Meil on nii palju vägivalda, füüsilist ja verbaalset, on lugupidamatu, et me ei võta teise inimese autonoomsust mehe või naisena tõsiselt. Mitte ainult meeste, vaid ka naiste piirid peavad olema austatud, mitte sel viisil kuritarvitatud.

Neid kvaliteete jälgime ka oma töös patsientidega. Vaatame nende elulugu ning üritame selgeks teha, kas haiguse taga võib olla haigusi tekitav suhe. Seda muidugi juhul, kui patsient lubab seda taset puudutada.

Me peame kõiki neid viit taset puudutama, kuna, ühe taseme väljajätmisel võib juhtuda, et tegu on just selle tasemega, mis haigust põhjustab. Haigustel võib olla füüsiline päritolu, tootmisele suunatud kehv elustiil, kehv toitumine vms. Haiguse protsessi päritoluks võib olla ka kehv suhe.

Neljandaks tasemeks on inimene ise. Igaüks teab, mis on identiteet. Mida paremini saad end läbi iseenda identifitseerida, seda paremini end tunned. Mida vähem sa endale meeldid, seda enam lõhestad ennast osadeks (see osa, mis meeldib ja see osa, mis mitte), ning seda nõrgemana ennast tunned. Et saada väga tugev ,,mina olen” identiteet, pead aktsepteerima nii head kui halba poolt endast. Vaid nii õnnestub kogu süsteemi koos hoida. Kui on näha, et probleemi põhjustajaks on asjaolu, et inimene on lõhestunud isiksus ning ta ei suuda oma identiteediga töötada, aitame me tal kehtestada oma tervet identiteeti. Selleks on meil ka homoöpaatilisi terakesi, mis aitavad identiteeti arendamist toetada.

Viimaseks põhimõtteks on keskkond. Tean, et paljud inimesed on depressioonis, sest nad ei mõista enam, miks ilmnevad probleemid nii, nagu nad ilmnevad. Rahamured, vägivald, korruptsioon. Nad tunnevad, et inimkond dehumaniseerub ning see teeb nad haigeks. Seega töötame me ka vaimse orientatsiooniga, mis aitab mõista, miks meie aeg on just selline, nagu ta on ning kuidas töötada hea muudatuse nimel. Me püüame anda lootust inimestele, kes on kaotanud lootuse ja usalduse elu ning ühiskonna tähendusse.

Iga kord patisenti kohates hoiame meeles neid viit taset. Kui osutub vajalikuks, kontrollime kõiki viit, kui see pole vajalik, kontrollime vaid füüsilist osa. Kui probleem on vaid füüsilises osas või protsessitasemel, ei tee see palju kurja ning möödub ruttu. Kui probleem on keerukam ning eeldab kõigi viie taseme analüüsimist, et probleemi kogu olemust mõista, kulub esimesel visiidi vestluseks tihti tund. Seejärel vajame aega, et järele mõelda ning anda juhiseid tavameditsiini või protsessile suunatud ravimivõi nende kombinatsiooni kasutamiseks. Vajadusel soovitame ka näiteks kunsti- vms teraapiat, mis aitab suhete parandamisele palju kaasa. Seeläbi muutub hing lihtsalt tundlikumaks ning mõistmine peegeldavamaks. Seega on kunst väga oluline tööriist. Teeme ka biograafiapõhist tööd ning sisemine identifitseerimine töötab nii, et inimesed õpivad paremini enda eest seisma, paremini oma jalgel püsima. Anname inimestele nõu, kui see on võimalik ning töötame nendega koos nende elu mõtte mõistmise juures.

 

bänner

1 Comment on Antroposoofiline arst: peame oma lastele olema head eeskujud

  1. Mari-Liis // 6. juuni 2014 at 12:32 // Vasta

    Aitäh selle intervjuu eest. Ma arvan, et antroposoofilisest meditsiinist võiks palju rohkem infot saadaval olla, see aitaks inimesi.

Leave a comment

Your email address will not be published.

*