Füsioterapeut erinevatest ,,abivahenditest”: lapse arenguks ei ole neid tegelikult vaja

banner1
,,Kõik on ikkagi paika pandud, see spiraalne areng peab toimuma, üks oskus järgneb teisele,” selgitas Eve Krüger. ,,Ärme hüppame kuskile väga ette. Laseme lapsel areneda järk-järgult uusi oskusi omandades ja toetame lapse arengut võimlemisega” soovitas ta. Foto: erakogust ,,Kõik on ikkagi paika pandud, see spiraalne areng peab toimuma, üks oskus järgneb teisele,” selgitas Eve Krüger. ,,Ärme hüppame kuskile väga ette. Laseme lapsel areneda järk-järgult uusi oskusi omandades ja toetame lapse arengut võimlemisega” soovitas ta. Foto: erakogust

Beebivanematele on pakkuda suurem hulk erinevaid abivahendeid, alates kaldtoolist lõpetades hüppetrakside ja käimistoeni välja. Ehkki vanemate elu võivad moodsad vidinad veidi lihtsamaks muuta, on füsioterapeutide arvamus nende kohta üsna ühene: kui üldse, tuleks neid kasutada nii vähe kui võimalik ning üksnes siis, kui laps on selleks arenguliselt valmis

 

Füsioterapeut Eve Krüger

Füsioterapeut Eve Krüger Foto: erakogust

Füsioterapeut Eve Krüger, kes on OÜ Babysport üks asutajaid selgitas, et ehkki ühtegi uuringut selle kohta, palju vanemad üht või teist abivahendit kasutavad pole ta teinud, on vestlustest lastevanematega selgunud, et enim on levinud just päris pisikestele mõeldud lamamis- ehk kaldtool. Paljud lapsevanemad on lihtsalt juba teadlikud, et hüppetraksid, käimistool jms pole kuigi soovitatavad. ,,See kaldtool iseenesest ongi kõige leebem asi ja seda kasutatakse kõige rohkem lihtsalt selleks, et last lihtsalt käest ära panna või teda kuhugi kaasa võtta nii, et ta silma all oleks,” selgitas Krüger. Nii näiteks saab vastne ema korraks kas või pesemas ära käia ning lapse vannitoa ukse juurde tõsta.

Kaldtooli valikul tuleks lähtuda eelkõige selle turvalisusest. Kui tool võimaldab ka kiikumist, pole selles midagi halba, küll aga tasuks füsioterapeudi hinnangul eelistada selliseid toole, mis ei vibreeri – erinevad vibratsioonid pole lihtsalt organismile head. Ehkki müügitrikid võivad lubada, et vibreeriv lamamistool aitab last rahustada või tal paremini magama jääda, usub füsioterapeut, et kui laps seda vajab, võiks ta hoopis sülle võtta. Seda enam, et pikemaks ajaks, näiteks laste uneaegadeks pole beebit soovitav kaldtooli jätta.

Beebi päris esimestel elukuudel võiks lamamistoolile eelistada aga hoopis horisontaalseid pindasid – selles vanuses on ta üldjuhul rahul ka selili olles ning kui laps rahulolematu tundub, tasub teda hoopis rohkem süles hoida – mõnedel beebidel kulub lihtsalt rohkem aega, et uue maailmaga kohaneda. Beebi, keda kaldtooli üldse ei pandagi, ei jää samuti mitte millestki ilma. Tekike põrandal teeb oma töö samuti väga hästi ära, andes lapsele hea aluse oma füüsise arendamiseks. Ehkki mõni kaldtoolis veedetud uneaeg ei tee lapsele midagi kurja, tasuks siiski lähtuda mõttest, et kaldtool on selleks, et last vaid korraks käest ära panna, mitte teda sinna pikemalt jätta.

 

Õigel ajal ja minimaalselt

Nii kaldtooli kui ka kõigi teiste abivahendite kasutamisel kehtib füsioterapeudi kinnitusel kuldreegel: neid tohiks kasutada vaid õigel ajal ja minimaalselt. Lapse arenguks ei ole neid tegelikult vaja – vanem ise võib neid lihtsalt aeg-ajalt vajada. Pisike beebi võiks olla hoopis rohkem horisontaalpinna peal, et sealt külgedele ja edasi kõhule pöörama õppida. Pole tarvis talle anda liiga palju püstist asendit, kuna laps võib sellega nii ära harjuda, et ei tahagi enam seliliasendis olla. Viimane on aga oluline lapse normaalseks arenguks.

Üks abivahend, mis mõnes riigis keelatud, kuid mitmel pool siiski veel kasutatakse, on bumbo iste. Ehkki öeldakse küll, et see toetab last ning on sobiv juba väga pisikesele beebile, on taoline asend siiski lapse seljale kurnav. Füsioterapeut rõhutab, et last ei tohiks istuma panna enne, kui ta ise ennast istuma ajama hakkab: keskmiselt seitsmendal, kaheksandal, üheksandal kuul. Ehkki istmed on pigem ära keelatud seetõttu, et need võivad uppi minna (ning ohutuse huvides tuleks istet alati põrandal kasutada), on nende reaalne sobivus kasutamiseks alles lapsele, kes ennast ise istuma ajama hakkab. Sellisel juhul jääb istme kasutusaeg aga üsna napiks, kuna istuma õppiv laps ei vaja enam üsna pea selleks ühtegi abivahendit. Väiksema lapse selgroole on istuv asend liiga suur koormus, laps võib ühele või teisele poole vajuda ning kehvemal juhul võib selgroog seetõttu kõveraks jääda. Pealegi, nagu liiga varajaste püstiste asendite võimaldamisel ikka tekib oht, et laps võib sellega liialt ära harjuda ning püüab vajaminevad arenguetapid lihtsalt vahele jätta.Ehkki mitmed emad väidavad, et kasutavad taolisi abivahendeid, kuna lapsele väga meeldib, hoiatab füsioterapeut, et kui seda lubada, hakkavad need lapsele veelgi enam meeldima ning tekib oht, et lapse loomulik ühest asendist teise siirdumine jääb hiljaks.

Krüger selgitas, et lapse areng iseenesest hakkab ju pikalisasendis ja põrandal. Sealt hakkab ta edasi ühest asendist teise liikuma. Ehkki mõnedele lastele tuleb liigutused nö ette näidata, et ta uusi oskusi katsetama hakkaks, ei tohi teda arenguspiraalist ette kiirustada ning mõningaid etappe vahele jätta.

 

Käimistoolisündroom

Üheks abivahendiks, mis taas nii mõneski riigis oma ohtlikkuse tõttu ära on keelatud (laps võib sellega näiteks trepist alla sõita) ning suur osa teadlikke vanemaid seda ka väldib, on käimistool. Sellesse ei tohiks last Krügeri sõnul panna enne, kui ta juba käputab ja ennast püsti ajab. Ajaliselt võib see jääda seitsmenda kuni kümnenda elukuu kanti. Õige kasutamise korral on käimistooli kasutusaeg seega väga lühike, kuna laps, kes juba käima hakkab, seda enam ei vaja. Kui käimistooli üldse kasutada, siis vaid korraks hoiufunktsioonina. Samas saaks seda asendada kas või hetkeks lapse oma voodisse tõstes.

Sarnased ,,eeltingimused” on ka hüppetrakside kasutamisele. Neid tohib Krügeri kinnitusel kasutada samuti alles siis, kui laps juba käputab ja end püsti ajab. Ka nende puhul tuleb jälgida, et tal jalalihased ületoonuses poleks ning laps täistallaga maha ulatuks.

Ka füsioterapeutide juurde jõuavad nö käimistoolisündroomiga lapsed, nagu erialainimesed neid isekeskis nimetavad. Tegu on lastega, kes pannakse käimistooli liiga vara, neile hakkab seal meeldima ning kui hiljem püüda last põrandale panna, et ta käputamise abil edasi hakkaks liikuma, siis laps keeldub. Teiseks tuleb jälgida, et käimistooli ei pandaks last, kelle jalad on ületoonuses ning et käimistoolis olles ulatuks laste jalad täistallaga maha. Vastasel juhul hakkab ta seal varvaste pealt tippima, hakates tulevikuski varvaste peal kõndima.

Kui käimistooli eesmärgipäraselt kasutada, on selle kasutusaeg taas üsna napp – kokku ehk mõned kuud.

Füsioterapeut tõi ühe markantse näitena käimistooli ületarvitamisest välja juhtumi, kus raskelt haige ema, kes lapsega kodus oli last pidevalt käimistoolis hoidis. Lapse isa oli tööl ning tervislikel põhjustel ei saanud haige vanem lihtsalt teisiti – ta ei jaksanud last pidevalt tõsta või hoida. Kui laps hakkas kõndima, puudus tal täielikult kaitsemehhanism kukkumise korral käed ette sirutada. Kui tasakaal kadus, kukkus ta maha täispikkuses ning mis tahes suunas – lapsel oli lihtsalt harjumus, et kaitsev rõngas on pidevalt ümber. Nii olid ta tasakaalufunktsioonid ja -tunnetus häiritud ning vanemad pidid teda pidevalt kinni püüdma, kuniks laps käimise korralikult selgeks sai.

 

Füüsiline ja vaimne areng on seotud

Kui lapsele midagi veel nö abivahenditest soetada, soovitab füsioterapeut hoopis tõugatavat autot, käru vms. See harjutab tasakaalu, aitab kaasa püstitulekul ning esimeste sammude katsetamisel. Krügeri sõnul on osad vanemad, vähendamaks abivahendi liikumiskiirust, selle rattad kahepoolse teibiga üle tõmmanud – nii ei lähe masin liiga kiiresti eest ära. Sarnast funktsiooni täidavad ka rulaatori põhimõttel töötavad käimistoed, kuid autona, millele hiljem ka peale saab istuda ning jalgadega tõugates edasi liikuda, on sellel lihtsalt pikaajalisem kasutusaeg.

Kokkuvõtlikult soovitab füsioterapeut piirdudagi vaid kahe abivahendiga: kaldtool ning tõugatav auto. Muu pakutava võib lihtsalt poodi jättagi. Kui kasutada neid teisi abivahendeid nö õigel ajal ja õigetel tingimustel, on nende kasutusaeg väga lühike.

Ka teeb mõtteviis, et kui laps rutem püstisesse asendisse aidata, hakkab ta kiiremini arenema, Eve Krügeri kinnitusel karuteene. Kõik etapid lapse arengus on väga olulised, mitte ainult füüsilise, vaid ka vaimse arengu jaoks – organism on ju üks tervik. Füsioterapeut tõi näitena välja neljakäpukil liikumise etapi, mis lisaks sellele, et tugevdab selja- ja kõhulihaseid ning õlavöödet jne, on sellel oluline seos ka lugemaõppimisega. Nimelt on teaduslikult tõestatud, et selles faasis areneb horisontaalnägemine, mida on vaja lugemaõppimisel. ,,Kõik on ikkagi paika pandud, see spiraalne areng peab toimuma, üks oskus järgneb teisele,” selgitas Eve Krüger. ,,Ärme hüppame kuskile väga ette. Laseme lapsel areneda järk-järgult uusi oskusi omandades ja toetame lapse arengut võimlemisega” soovitas ta.

Krüger selgitas, et lapse areng iseenesest hakkab ju pikalisasendis ja põrandal. Sealt hakkab ta edasi ühest asendist teise liikuma. Ehkki mõnedele lastele tuleb liigutused nö ette näidata, et ta uusi oskusi katsetama hakkaks, ei tohi teda arenguspiraalist ette kiirustada ning mõningaid etappe vahele jätta. Foto: erakogust

Krüger selgitas, et lapse areng iseenesest hakkab ju pikalisasendis ja põrandal. Sealt hakkab ta edasi ühest asendist teise liikuma. Ehkki mõnedele lastele tuleb liigutused nö ette näidata, et ta uusi oskusi katsetama hakkaks, ei tohi teda arenguspiraalist ette kiirustada ning mõningaid etappe vahele jätta. Foto: erakogust

bänner

1 Comment on Füsioterapeut erinevatest ,,abivahenditest”: lapse arenguks ei ole neid tegelikult vaja

  1. Eve Krüger on fantastiline! Minu tütreke hakkas suurest vastukarjumisest hoolimata temaga lõpuks kõndima. Südamlik tänu nii siis kui nüüd!

Leave a comment

Your email address will not be published.

*