Hea imetamissuhte tekkimise aluseks on positiivne hoiak ja lähedaste toetus

banner1
Foto: Flickr.com Foto: Flickr.com

 

Ämmaemand, imetamisnõustaja ja õppejõud Marge Mahla selgitab rahuldustpakkuva imetamissuhte tekkimise eeldusi, esmaseid võimalikke probleeme imetamisel ning rinnapiima tekkemehhanismidest. Kuna imetamist enne esimese lapse sündi praktiseerida ei saa, on olulised hoopis rahulik meel, teadlikkus ja positiivsed hoiakud.

 

Kas vanem saab ennast enne lapse sündi kuidagi imetamiseks ette valmistada? Kuidas?

Positiivsed hoiakud rinnaga toitmise suhtes tulevad kindlasti kasuks, muuhulgas ettevalmistus teadlikkuse parandamise osas rinnapiima ja rinnaga toitmise kasuteguritest, asenditest ning pisut ka väikestest (eriti alustamisel) tekkivatest muredest, mis on kergesti lahendatavad.

 

Mis on vajalikuks aluseks rahuldustpakkuva imetamissuhte tekkimisel?

Rinnaga toitmine on õpitav oskus. Naljaga pooleks võiks öelda, et nii ema kui laps on rinnaga toitmisega alustades teoreetikud. Lapsuke on üsas olles juba imemist saanud praktiseerida – looted imevad pöialt, ajavad huuli torru ja teevad imemisliigutusi. Lisaks on lapsele üsavälise toimetuleku toetamiseks looduse poolt kaasa antud kaasasündinud refleksid, mis käivitavad imemise, neelamise jms. Esimest korda imetamist alustaval emal on samuti teoreetiline ettevalmistus: perekool, õppefilmid, vestlused ämmaemanda ja teiste kogenud emadega, kuid reaalne praktiseerimise võimalus avaneb alles sünnitusjärgselt.

Loomulikult aitab noorel emal paremini valmis olla teda ümbritsevate inimeste positiivne ja toetav hoiak rinnaga toitmise suhtes. Ema ei peaks põhjendama ja õigustama lapse isale, vanaemale ja teistele talle olulistele lähedastele, miks ta lapsukesele rinda pakub, vaid tundma toetust ka siis, kui rinnaga toitmisel tekivad mured. Mure ja toetuse puudumine on põhjused, mis soodustavad potentsiaalsete probleemide teket ning imetamisest loobumist.

 

Millised on põhilised probleemid, millega värsked emad tavaliselt imetamisel kokku puutuvad?

Rinnaga toitmise alustamisel on erinevad staadiumid, mis tõttu värsked emad võivad tunda, et neile antakse juba haiglas vastukäivaid nõuandeid, kuid nõustamisel lähtutakse just staadiumist, milles naine hetkel on.

Esmane rinnapiim ehk ternespiim on rinnas olemas juba umbes 24. rasedusnädalast, kuid rasedust hoidvad hormoonid üldjuhul ei lase rinnapiimal voolata ega seda juurde toota. Mõned naised siiski tajuvad juba raseduse teises pooles ternespiima eritumist ja see on normipärane. Lapse ja platsenta sündimise järgselt niinimetatud rasedust hoidvate hormoonide toime väheneb ning rinnapiima tootmine saab käivituda. Parimaks stimuleerijaks on nahk-naha kontaktis olev ja rinda imev laps. Loomulikult on iga ema esimene mure seotud rinnapiima kogusega, kas lapsukesele sellest ikka jätkub. Ka siin on olnud loodus väga tark. Lapsukesele on kaasa antud varud, mis aitavad tal hästi toime tulla esimesel 24-48 elutunnil, hoolimata sellest, milline on ema rinnapiima kogus. Ternespiima hulk rinnas on proportsionaalselt seotud lapse mao suurusega. Vastsündinu mao maht on võrreldav ping-pongi palli suurusega, mistõttu ei peagi ternespiima kogus olema suur. Küll aga on vajalik lapsele sage rinna pakkumine, et rinnapiima teket stimuleeritaks ning selle kogus vastusena lapse järk-järgult suurenevatele vajadustele järjest suureneks.

Tubli ja motiveeritud ema lähtub nüüd soovitustest ning pakkudes lapsele sageli rinda võib järgmiseks mureks olla rinnanibude valulikkus ja/või tekkinud rinnanibulõhed. Esimestel päevadel võivad rinnanibud olla veidi valulikud, sest rind ei ole „harjunud“ tugeva ja sagedase stimulatsiooniga, mida lapse imemine põhjustab. Kui lapse asend rinnal ja imemisvõte on õiged, siis valulikkus taandub ning lõhesid ei teki. Rinnaga toitmine ei tohiks põhjustada pikemaajalist valu, vaid peaks olema nii emale kui lapsele rahuldust pakkuv tegevus.

Edasi, vastusena sagedasele rinna pakkumisele tekib suure tõenäosusega piimapais, mil rinnad on pinges, veidi turses ning valulikud. Sageli tekib olukord, mil varem hästi rinda haaranud lapsuke ei saa/ei oska enam rinda haarata ning on rahutu, mis omakorda muudab emad ebakindlaks. Piimapais imetamise alguses on tavapärane seisund, mis tekib vastuseks lapse imemisele ning annab märku, et rinnapiima tootmine on käivitunud. Rinnaga toitmist nimetatakse ka nõudmisel toitmiseks, teisisõnu rinnapiima toodetakse nii palju, kui laps seda vajab. Imetamise alguses organism ei „tea“ veel, millises koguses on rinnapiima vaja toota ning seetõttu toodetakse rohkem. Aja jooksul hakkavad kogused lähtuma lapse vajadustest. Seda eeldusel, et lapsele pakutakse ainult rinnapiima ning nii sageli, kui laps soovib.

 

Kuidas ennast erinevate imetamisprobleemide tekkimisel ise aidata?

Rahu, ainult rahu! Aitavad ikka positiivne hoiak ja kannatlik meel, sest ema ja laps moodustavad emotsionaalse terviku. Kui ema on kurb ja ärev, siis tajub seda ka laps ning reageerib nutu ja rahutusega. Kõikidele muredele on lahendus olemas ning enamusel juhtudel saab naine ise ennast aidata.

Valulikud rinnanibud ja rinnanibulõhed on sageli seotud lapse vale asendiga rinnal. Esmalt tuleks korrigeerida ema asend nii, et see oleks mugav ning õlavööde oleks pingevaba. Seejärel jälgida lapse asendit rinnal: lapse kõht vastu ema kõhtu, jälgida, et lapse pea ja tuharad oleksid samal joonel, nägu ema rinna poole ning nina rinnanibu kõrgusel. Seejärel jälgida, kuidas lapsuke rinda haarab: suu peaks olema laialt avatud nii, et lapse suhu satub koos rinnanibuga ka osa pruunikast nibuväljast. Rinnaga toitmise järgselt võiks pigistada veidi rinnapiima välja ja määrida rinnanibule ja nibuväljale ning lasta õhu käes kuivada. Rinnapiim on oma koostiselt unikaalne ning sisaldab erinevaid kaitsekehi ja põletikuvastaseid aineid, mis aitavad kaasa olemasolevate rinnanibulõhede paranemisele ning säilitavad rinnanibu naha normaalset niisutust.

 

Millal tuleks pöörduda imetamisnõustaja poole? Millist abi saab imetamisnõustajalt?

On naisi, kelle jaoks rinnaga toitmine on kerge, kuid meie seas on emasid, kes peavad pingutama veidi enam, et oma lapsele pakkuda rinnapiima. Rinnaga toitmise ebaõnnestumise võti võib peituda emade ebakindluses ja mõnikord ka vähestes teadmistes. Oma praktikas näeme, et mõnikord on vaja pisut toetust ja tunnustamist, et kõik mis ema on teinud, on väga hästi ning kahtlustel ei ole alust. Sageli on vaja ka juhendamist, näiteks imetamisasendite ja –võtte korrigeerimisel, valuliku imetamise ja rinna probleemide puhu või rinnapiima vähesuse kahtlusel jms.

Imetamisnõustaja pakub toetust kogu rinnaga toitmise perioodil. Pöörduda võib, kui noor ema tunneb end ebakindlalt imetamisasendite, imemisvõtte või mis iganes rinnaga toitmisega seotud aspektides.

 

Kui kaua ,,rasked ajad” imetamise alguses tavaliselt kestavad?

Võib öelda, et imetamisega kohanemiseks läheb 2-4 nädalat. Selle aja jooksul õpib laps tundma oma ema ning omandab õige imemistehnika. Ema kohaneb sagedase imetamisega, õpib tundma oma last ja tema imemiskäitumist. Samuti kujuneb emal oma keha tunnetus, mis aitab rinnaga toitmisega paremini toime tulla. Tunnetus, kuidas ema tajub rinda enne ja pärast imetamist, kuidas ema tuleb toime piimapaisu ja rinnaga toitmisega kohanemisega tervikuna.

 

Ilmselt on parimaks piimahulga stimulaatoriks ikkagi beebi. Kuidas aga üleüldse suhtuda rinnapiimahulga suurendamisse pideva pumpamise abil?

Rinnaga toitmist nimetatakse ka nõudmisel toitmiseks. Teisisõnu: lapsele pakutakse rinda nii sageli ja nii pikalt, kui laps seda soovib. Kui lapsele ei pakuta lisaks rinnapiimale mingit muud toitu ega vedelikku, siis laps reguleerib tekkivat rinnapiima hulka vastavalt oma vajadustele eeldusel, et toitmiste vahe ei ole pikem kui kolm tundi ning rinda pakutakse vähemalt ühel öisel toidukorral. Öised imetamiskorrad aitavad rinnapiima säilitada, sest piima produktsiooni reguleeriva hormooni prolaktiini väärtused on öösel kõrgemad.

Lapse esimestel elukuudel võivad toidukorrad olla ebaregulaarsed ning emad ei peaks selle pärast muretsema. Küll aga on muret tekitav trend, kui emad regulaarsete toidukordade reguleerimiseks hakkavad rinnapiima pidevalt pumpama. Ülestimulatsioon põhjustab rinnapiima ületootmist (mitte lapse vajadustest lähtuvalt) ning naine võib rinnas sageli tunda pingetunnet ning valulikkust. Väga suure rinnapiima koguse puhul võib piimavool olla esialgu kas aeglasem või vastupidi väga tugev, mistõttu laps võib olla rahutum. Esimesel juhul on piimapaisus rinda lapsel raske haarata ning laps peab pingutama, et piim voolama hakkaks. Teisel juhul voolab piim väga suure hooga, mistõttu laps ei saa imeda vaid peab ainult neelama. Seegi olukord muudab lapse rahulolematuks.

Pidev pumpamine ja sellest tuleneb rinnapiima ületootmine võib ühel hetkel kaasa tuua sootuks vastupidise olukorra, mil laps ei ime piisavalt palju ning rinda jääb toitmiskorra järgselt palju piima. Nii võib käivituda organismisisene regulatsioon, mis vähendab ajutiselt rinnapiima tootmist.

 

Kas on olukordi, mil rinnapiima väljapumpamine on piima tekitamiseks põhjendatud?

Pumpamine on vajalik näiteks rinnapiima tootmise käivitamiseks ja säilitamiseks, kui laps on sündinud enneaegsena, on haige või vajab ravi. Sellistel puhkudel saab abiks olla ainult pumpamine, kas käsitsi või pumbaga. Kuid kui laps on tubli ja terve ning imeb rinda efektiivselt, ei ole alust pidevat pumpamist soovitada.

 

Mis on teie kui imetamisnõustaja ja ämmaemanda sõnul põhjuseks, miks rinnaga toitmine varakult (lapse esimestel elukuudel) lõpetatakse?

Ma siiralt usun naiste võimekusse oma lastele rinnapiima pakkuda ning imetamisest ka ise rõõmu tunda. Kuid imetamine on õpitav, mis tõttu erinevad tegurid saavad hakata õnnestumist mõjutama. Mulle tundub, et siin võiks välja tuua päris mitu põhjust. Sünnitusjärgsel perioodil on naised väga mõjutatavad oma lähedaste hoiakutest ja suhtumisest näiteks, kui lapse isa ei ole ema toetamas ja tunnustamas võib ema kergesti loobuda. Seega on väga oluline, et emad ja nende lähedased oleksid teadlikud rinnaga toitmise kasuteguritest, esimese perioodi võimalikest probleemidest ja nende lahendamisest. Varajase rinnaga toitmise lõpetamise peamiste põhjustena võib nimetada valulikku imetamist ning peamiselt tunnetuslikku rinnapiima vähesust. Esimestel imetamise nädalatel tunneb naise rinnas kerget pingetunnet, kuid kui imetamine on täies hoos ning piimakogus on reguleerunud, siis pingetunnet enam ei teki ning rinnad on pehmed. Selline tunne tekitab naistes kahtluse, et rinnapiima ei ole piisavalt ning, kui lisaks on laps rahutum ning nutab palju, siis võidakse väga kergesti alustada piimasegu pakkumisega. Selline käitumine on mõistetav, sest ema soovib oma lapsele parimat, kuid enamasti on tegemist ema ebakindluse mitte tõelise rinnapiima vähesusega. Sellises olukorras on imetamisnõustaja visiit või nõuanne kindlasti asjakohane.

Teine suurem valdkond on asjakohase abi ja toetuse kättesaadavuse piiratus. Selles valdkonnas on kõikjal Eestis alustatud tööd. Parema kättesaadavuse huvides on juba käivitumas mitmeid sisulisi projekte ka Tartu naistekliinikus näiteks veebinõustamine, samuti murekirja saatmise võimalus imetamine@kliinikum.ee. Üle- eestiliselt pakuvad imetamisnõustamist Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu nõustajad.

 

Millised on teie kui imetamisnõustaja ja ämmaemanda soovitused värskele emale?

Õnnestumise võti on positiivne hoiak. Oluline on oma murede või tekkinud ebakindlusega mitte üksijäämine, räägi inimestega. Just Sina oled oma lapsele parim ema ning Sa suudad pakkuda oma lapsele parimat. Igale murele on lahendus. 

 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*