Inspireerivad pildid ja isetegemislugu: tee lapsele kaunis ja omanäoline nukumaja

banner1
Foto: Piret ViiraFoto: Evelin Virnas, www.efkaphoto.com Foto: Evelin Virnas, www.efkaphoto.com

 

Tartlanna Piret Viira otsustas juba pikka aega peas küpsenud mõtte teoks teha ning peatselt kahe ja poole aasta vanusele tütrele Götale jõuluks nukumaja kinkida. Tegemise käigus kogus idee aina enam ja enam hoogu ning tulemus üllatas ja rõõmustas oma ilus ja ehtsuses tegijat ennastki. Piret leiab, et nii uhke ja detailirohke maja on nii pisikesele lapsele küll veel pisut palju ja osad detailid on seetõttu ära pandud oma aega ootama. Maja tehes lasi ta oma ilusaimad mõtted ja teostuse aga käiku – nukumaja ehitab ta tütrele ju siiski vaid korra ja aja jooksul saab pisemadki detailid uuesti mängu lubada.

Piret jagas Teadliku Vanema lugejatega majategemislugu, mille ta ka oma tütre jaoks kirja pani.

Üks helgemaid mälestusi minu lapsepõlvest on minu vanaema. Pühapäevaste pannkookide lummav lõhn ja tuppa paistev päikesevalgus toovad ka täna mälestused vanaemast alati meelde. Täna, kus ma elan oma pisikese tütrega selles samas vanaema kunagises kodus. Ka täna on vanaema siin, tema hing elab minu pisikese tütre sees, kandes edasi seda maagilist energiat, millest sünnivad minu ideed, tahe ja inspiratsioon.

Foto: Piret Viira

Foto: Piret Viira

Mäletan, et pisikese tüdrukuna oli mul vanaema kummutisse ehitatud nukumaja, mis võttis enda alla tervelt kaks korrust ja mahutas just täpselt nii mitu tuba, kui minu lapselik fantaasia sel toona kujundada lubas. Selles majas elasid küll tol ajal väga populaarsed välismaa nukud, kuid kogu mööbel oli minu vanaema kätetöö. Veel täna rändab mu peas mälupilte päevast, mil vanaema mulle selle mööbli tikutopsidest ehitas.

See oli midagi tõeliselt vägevat, mis sest, et tegelikult olid need vaid kokku liimitud tikutopsid. Aga tundus, et vanaemal ei tulnud ideedest puudu – diivanid, lauad, toolid, kummut, kirjutuslaud, riiulid, voodid jne muudkui valmisid tikutopse erinevalt kokku paigutades ja üksteise külge liimides. Viimistluseks kattis vanaema kogu detaili tugevama papiga ja mäletan eredalt, et kirjutuslaua sahtleid kaunistasid sahtlinuppudena vanad kergelt roostes tillukesed naelad. Tekid, padjad, vaibad ja muu tekstiil valmis legendaarsel „Singeri“ masinal. Minu muinasjutt oli alanud.

Populaarne idee – personaalne teostus

Ehitada ise nukumaja – idee ei ole midagi uut. Küll aga tohutult võimalusi ja valikuid – kuidas seda teha, millises stiilis, mis mõõdus, mis värve kasutades, mis materjale, mis hinnaklassis, millistele detailidele tähelepanu pöörates jne jne – loob omakorda palju uusi ja unikaalseid ideid.

Foto: Piret Viira

Foto: Evelin Virnas, www.efkaphoto.com

Esmane mõte Göta nukumajast sündis möödunud suvel, kui ma parasjagu katki läinud kapist lapsele mängukööki ehitasin. Sel hetkel ma juba tegelikult teadsin, et järgmine suurem projekt, mille ette võtan, saab olema kummutisse ehitatud nukumaja. Just täpselt sellisesse, nagu minu enda maja lapsepõlves – nõukaaegsesse nelja jala peal kahe uksega kummutisse. Ainult see pidi tulema veel uhkem – treppide, akende, uste ja vaheseinadega luksuslik maja.

Visioon nukumajast „küpses“ minu peas üle aasta. Alateadlikult oli maja mul alati mõttes ja minuga kõikjal kaasas. Ka arvutis on mul ammusest ajast eraldi kaust „ideed“. See on kaust, kuhu ma salvestan kõike, mis moel või teisel minule meelepäraselt kasutatav, ümber töödeldav või edasi arendatav. Tihti salvestan ma lihtsalt midagi ilusat. See võib olla mõni värvitoon, eriliselt tugeva energia või tundega pilt, mille otstarve pelgalt emotsiooni tekitamises seisneb. Emotsioon, kui selline, ma leian, on nukumaja ehitamise juures väga oluline. See tunne, mis majja „sisse peidetakse“ annab majale oma aura ja näo. Minu tunne oli midagi vanaaegset ja romantilist, midagi natuke kulunud ja kasutatut. Midagi, mis tulevikus räägiks juba oma lugu ning kannaks edasi mälestust… Nüüd tuli oodata vaid Õiget aega.

Foto: Piret Viira

Foto: Evelin Virnas, www.efkaphoto.com

Õige aeg saabus koos jõulutundega, mis sel aastal mind juba oktoobri lõpus sügismasendusest äratas ja hoopis uuele hingamisele viis. Jõulukingituste nimekiri valmis novembri esimesel nädalal, kuhu sai Göta nime alla kirja ka nukumaja. Sulgudes märkusena „emme ja vanaema Koidu ühisprojekt“. Ühisprojekt sellepärast, et tolle hetke idee kohaselt pidin mina ehitama maja ja minu ema ehk Göta vanaema lubas osta maja sisustamiseks vajaliku mööbli. Mööbli ehitamine tundus mulle üle jõu käivat või puudus mul usk iseenda võimetesse. Ma ei olnud seda ju kunagi varem teinud.

Köögikummut Foto: Piret Viira

Köögikummut Foto: Evelin Virnas, www.efkaphoto.com

Foto: Evelin Virnas, www.efkaphoto.com

Ühel hetkel aga kogu minu senine kontseptsioon muutus ja kummutkappi tulema pidanud maja asendus katusetoa ja rõduga 3-korruselise häärberiga. Olin vahepeal uusi ideid kogunud ja erinevaid võimalusi mitmeid kordi oma peas „läbi mänginud“ ning nüüd näis mõte lapsekõrgusest avarast nukumajast vana pisikese kapi kõrval mind enam kõnetavat. Suurem maja inspireeris mind palju enam, luues rohkem erinevaid võimalusi. Samas pean ma tunnistama, et esmasest ideest loobumine ei tulnud sugugi kergelt, sest oli see ju minu lapsepõlves kogetud kustumatu mälestus ja emotsioon, mida olin tahtnud oma lapsele edasi anda. Selle vana kapi hing ja ajalugu oli see, mis pidi looma õige nukumaja tunde. Tunde, mida poest osta ei saa.

Mööbel enne maja

Veel enne, kui olin oma lõpliku nägemuse uuest majast paberile joonistanud, olin vahepeal jõudnud juba otsustada, et „ühisprojektis“ nukumaja sisustama pidanud ostetav mööbel saab siiski samuti olema minu enda käsitöö. Vähemalt osaliselt. Seega olin tillukese mööbli „ehitamisega“ juba algust teinud, vaatamata sellele, et maja ehitamiseks vajalik materjal oli alles ostmata ja üldse kogu plaan kohati täiesti pöörane tundus.

Mööbli valmistamiseks lehitsesin Pintrestist mõningaid ideid, kuid kuna enamjaolt puudusid mul sealsetes õpetustes kasutatud materjalid ja töövahendid, ei üritanudki ma ühtegi konkreetset diivanit või tugitooli kopeerida või täielikult õpetuse järgi valmistada. Ja see meeldis mulle – vabadus lasta oma tundel ja inspiratsioonil ennast juhtida.

Foto: Piret Viira

Foto: Piret Viira

Esimese mööbliesemena valmis tugitool. Idee ja nägemuse järgi vanaaegne tool, mis pidi saama peamiseks sisustuselemendiks kontorisse. Selline elegantne tool, milles omi mõtteid koguda ja raamatuid või ajalehti lugeda. Mina nimetan seda vanaema ja vanaisa tooliks.

Järgmisena valmis elutoa diivan komplektis kahe tugitooli ja kardinatega. Kardinapuudena kasutasin roosaks värvitud ja pärlitega kaunistatud grilltikke.

Foto: Piret Viira

Foto: Piret Viira

Kuidas ma pildiraamide ideeni jõudsin, ma päris täpselt enam ei mäletagi. Suure tõenäosusega pärineb seegi algne mõte internetist, kuid teostus siiski minu enda nägemuse järgi. Pildiraamid on meisterdatud jäätisepulkadest, mis on ükshaaval värvitud, lõigatud ja lõpuks papile raamiks liimitud.

Piltideks said Göta 6-päevased beebifotod, mis mul kodustest raamitud kollaažidest üle olid jäänud ja albumitesse oma kohta seni veel leidnud polnud.

Foto: Piret Viira

Foto: Evelin Virnas, www.efkaphoto.com

Vanadest puust mänguklotsidest said köögi ja elutoa lauad, magamistoa riiul, vannitoa valamulaud, mille valamuks on klaasist küünlaalus ning televiisori aluslaud, millest hiljem hoopis teist pidi pööratult köögi kummut sai. Värvisin klotsid üle, liimisin sobilikud tükid omavahel kokku ja valminud detaili kaunistasin eelnevalt värvitud ning paberist kleeppaelaga viimistletud jäätisepulkadega.

Lillekast on üks minu lemmikuid. Taaskord kasutasin jäätisepulki, millele andsin „vana ja kulunud“ ilme kahe erineva värvitooniga, kandes pruunile pintsli harja tekitatud triipudena peale pruuniga segunenud roosat. Lõikasin ja seejärel liimisin jäätisepulgad papile, „mullaks“ sai pruuniks värvitud poroloon, mille sisse torkasin Koduekstrast ostetud pisikesed kunstlilled.

Foto: Piret Viira

Foto: Evelin Virnas, www.efkaphoto.com

Ostetud esemete nimekirja täiendavad lisaks veel ka Roosi nukumööbli häll ja sirm. Originaalis valge mööbli värvisin pruuni värviga üle, mis pintsliga kattes taaskord soovitud „vana ja kulunud“ ilme tekitas. Abakhanist ostetud puidust riidekirst sai samuti pruuni tooni ja kaunistuse. Ikea valge riiul sobis muutmata kujul kenasti kööki.

Vanaisa osavad lahendused

Projekteerisin“ maja kõige viimasena. Teadsin, et majakarp koos akende, uste ja aukudega põrandas saavad tehtud vanaisa töökojas mööblimeistrist vanaisa abiga. Kodus puudus mul selleks otstarbeks igasugune tööriist, kui samas vanaisal on terve mööblitöökoda. Sellest ka minu suurte ideede vabadus.

Joonised Foto: Piret Viira

Joonised Foto: Piret Viira

Joonestasin maja ja vajalike mõõtudega detailid. Selleks, et saada päriselt aimu, kui kõrge ja kui sügav see maja siiski lõpuks olema saab, visualiseerisin maja maalriteibiga seinale, mis võimaldas reaalseid suurusi hästi tajuda ja vajadusel korrektuure teha. Alles seina peal sai lõplikult paika tubade ja ruumi tegelik jaotus.

Vanaisa kohendas tehniliselt minu jooniseid, tegi ümber mõned valesti tehtud mõõdud ja mõtles käigu pealt välja professionaalse lahenduse detailide kokku panemiseks. Pean tunnistama, et tol hetkel ei oleks ma nii keeruliselt isegi mitte osanud mõelda. Ja tegelikult ei olnud mul kavas vanaisa nukumaja ehitusse rohkem kaasata, kui et detailide välja lõikamine. Ülejäänuga pidin veendumuse kohaselt täiesti ise hakkama saama. Eks ma oleks saanud ka, kuid kindlasti mitte nii korrektselt ja tehniliselt õigesti. Õnneks jätkus vanaisal nii palju kannatust ja tundus, et huvi ka, nii et tulemus sai minu jaoks veel uhkem, kui olin endale ette kujutanud, vaatamata sellele, et mõni detail vajas minu valesti märgitud mõõtude tõttu mitu korda ümber lõikamist.

Foto: Piret Viira

Foto: Piret Viira

Maja, mis algselt oli planeeritud ehitada vineerist, valmis tegelikult OSB plaadist, mis oma olemuselt kokku liimitud puidulaaste meenutab. Avastasin selle ühest ehituspoest, kuhu oli samast materjalist väike ruum ehitatud. Mehele meeldis selle materjali odavam hind ja suurem mõõt võrreldes sama paksu vineeriga, samas kui minule meeldis justnimelt see puitlaast välimus. Teadsin, et värvituna saab lõpptulemus olema väga omapärane ja ilus. Vaatamata sellele, et tugevalt poorne materjal suures koguses värvi imes, sai minu arust tulemus siiski ootuspäraselt kena. Värvide valik ja lõplik värvilahendus on suuresti kooskõlas meie magamistoa samas toonis pruuni mööbli ja endise garderoobi heleroosa seinavärviga, mille nukumaja ootuses juba varasemalt ära olin värvinud. Kuna elame 2-toalises pisikeses korteris ja lapsel puudub mängimiseks vajalik ruum, veel vähem oma tuba, on nüüdseks emme-issi voodi taha ehitatud kahest eraldi garderoobist saanud issi omast Göta nukumaja nurk. Ja issi kolis oma asjad emme garderoobi.

Poolteist kuud ,,päkapikutööd“

Majamaterjal Foto: Evelin Virnas, efkaphoto.com

Majamaterjal Foto: Evelin Virnas, efkaphoto.com

Terve maja ehitamiseks – alustades mööbliga ja lõpetades maja endaga – kulus mul kokku umbes poolteist kuud, arvestusega, et nukumaja oli siiski päkapikkude kingitus ja selle ehitamine suur saladus. Olin sunnitud kasutama aega, mil Göta oli lasteaias või algas töö alles siis, kui laps oli magama pandud. Ajal, mil meisterdasin mööblit ja muid pisidetaile, oli varjamine üsna lihtne. Varjamine läks keeruliseks hetkel, mil maalt vanaisa töökojas valminud majakarbi koju tõime. Värvisin ja viimistlesin nukumaja päeval salaja toas, õhtuks tõstsin välikoridori ja peitsin lina alla. Sedasi püsis meie saladus kenasti kuni Õige päevani.

,,Näe, kohuke!“

Ööl vastu jõululaupäeva panime maja paika ning jäime kauaoodatud hommikut ootama… Panin maja külge ka Göta päkapikusoki ja ülemisele korrusele veel viimase „päkapiku toodud“ maiuse.

Foto: Piret Viira

Foto: Piret Viira

Hommikul tegi unimüts silmad lahti ja ajas ennast voodist püsti. Nii nagu kõik eelnevad detsembrikuu hommikud, ütles suure õhinaga: „Päkapikk käis!“ Seejärel upitas ta ennast voodist välja ja tormas elutuppa sussijahile. Aga sussi ei olnud ei kamina ega olnud ka akna peal. Korraks vajus tuju ära ja nägu kiskus mossi. Lapse silmist peegeldus tõsine arusaamatus ja segadus. Oli ju jutt, et päkapikk tuleb veel viimast korda. Kuhu ta siis jäi? Teisest toast tulnud isa aga arvas, et ehk tuleks otsinguid laiendada ja ka magamistoas ringi vaadata. Lapses tärkas uus lootus ja ta tormas otsejoones mängunurka. Siis aga jäi tardunult uue nukumaja ette seisma. Oma terve minuti ta lihtsalt seisis, vaatas ja mitte midagi ei öelnud. Kui siis äkki suurest rõõmust hõiskas: „Näe, kohuke!“

Idee kasvas koos teostusega

Foto: Evelin Virnas, efkaphoto.com

Foto: Evelin Virnas, efkaphoto.com

Algselt nõukaaegsesse kummutisse tulema pidanud nukumajast kasvas välja uus idee – lapsekõrgune 1960-ndate vana-romantilis stiili mõjutustega maja, nagu ma seda ise nimetan. Maja valmimisele andis ainest ja mõtteid nii Ameerika filmidest nähtu kui minu isiklik nägemus ning sisetunne ja kunagine lapsepõlve mälestus. Ideed, samas paljuski ka teostus arenesid ja tekkisid töö käigus.

Pilti valmis majast nägin mina juba palju varem, kui see päriselt valmis oli. Tundus, et keegi justkui juhtis mind. Tagantjärele ma tean, et jõulukingituste nimekirja Göta nukumaja juurde kirjutatud märkus „emme ja vanaema Koidu ühisprojekt“ oli tegelikult algusest peale hoopis minu ja minu vanaema „ühisprojekt“.

Täna elab maja juba oma elu ja nii nagu ma olin soovinud – jutustab oma lugu.

 

Teksti ja imekauni nukumaja autor on Piret Viira. Vaata rohkem illustreerivaid fotosid ning inspireerivat materjali Käsitöö Nukumaja Facebooki-leheküljelt

Foto: Piret Viira

Foto: Evelin Virnas, www.efkaphoto.com

Pildiraamid Foto: Piret Viira

Pildiraamid Foto: Piret Viira

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*