Juhtkiri: Kas oled ikka PÄRISELT siin?

banner1
Foto: en.wikipedia.org Foto: en.wikipedia.org

 

Olen unustanud allika, mille andmetel on üheks suuremaks stressifaktoriks vanemate jaoks olukord, kus lastega olles ei õnnestu ühtegi mõtet segamatult lõpuni mõelda ilma, et keegi sellesse oma jutu või tegudega sisse ei lõikaks. Kui endalgi toimetused ja mõtted laiali, on keerukas pidevalt uut mõttekäiku kuulata. Nii kipubki piir kuulamise ja kuulmise vahel hägustuma.

Mänguväljak vol 1. Nelja-viieaastane laps kiigub. Ema lükkab tema selja tagant aeg-ajalt hoogu. Latakas nutitelefon käib korraks taskusse, et sealt iga paari hootõuke tagant jälle välja pääseda. Vahepeal ununeb hootegemine sootuks. Laps hüüab tükk aega: ,,Emme, tee palun veel hoogu. Veel hoogu!” või ,,Emme, vaata, üks tita tuleb ka kiikuma”. Umbes kolmanda hõikamise järel tõstab ema korraks pea, ühmab midagi vastuseks, lükkab hoo uuesti sisse ja süveneb telefoniekraani.

Mänguväljak vol 2. Paariaastane laps mängib. Ema seisab mängualast paar meetrit eemal, aeg-ajalt poega korrale kutsudes: ,,Ära loobi nüüd liiva, mängi ilusasti! Kas kuuled või? Me lähme koju, kui sa käituda ei oska! Laps kutsub aeg-ajalt: ,,Vaata, emme!” Ema pilk on mujal, küllap mõttedki.

Mänguväljak vol 3. Vanaema lapselapsega. Laps ütleb kojuminekujutule ,,ei” ning viskab kõnniteele pikali. Vanaema võtab vankri ja hakkab minema, sõites teepeal pikutavast lapselapsest demonstratiivselt ühe vankrirattaga üle. Lapselaps tuleb püsti ja kõnnib vankri juurde, endal maast korjatud oks käes. Vanema haarab oksa, annab lapsele sellega laksu vastu tagumenti ja põhjendab: ,,See on selle eest, et sa kohe tulla ei tahtnud.”

Mitmed laste probleemid on kergesti äratuntavad. Pealtnägija avaldas mõni aeg tagasi kurvaks tegeva loo politsei lastekaitsetalituse töötajate kogemustest. Füüsilise vägivalla, seksuaalse ärakasutamise ohvri või näiteks alkoholilembeste vanemate lapse puhul pole raske defineerida, mis on see, mis lapse heaolule vastu karjub.

On aga hulk muresid – suuremaid või väiksemaid -, mis esmapilgul ehk probleemina ei paistagi. Antroposoofiline arst Michaela Glöckler ütles oma intervjuus, et lapsed vajavad jagamatut tähelepanu. Tähelepanu ja armastuse puudus paneb nad kannatama ning võib nad isegi haigustele vastuvõtlikuks teha. Pereterapeut Jesper Juul on nentinud, et ehkki oma ala eksperdina pole ta kohanud vanemaid, kes oma last ei armastaks, pole vanema suurest ja armastavast südamest kasu, kui ta seda armastust lapseni tuua ei oska.

Eelpool väljatoodud situatsioonid võivad ehk täiesti süütutena paista ning suuremast kontekstist väljarebituna (nagu tõenäoliselt ka need mänguplatsijuhtumid), on väär ja ennatlik teha kellegi kasvatusviiside kohta põhjapanevaid järeldusi. Samuti vajavad vanemad ilmselgelt veidi oma isiklikku aega ning laste pidevatele tähelepanunõudmistele pidevalt tähelepanu pöörata lihtsalt ei ole jaksu. Kasvatusteadlane ning nelja lapse ema Elizabeth Pantley meenutab oma postitustes pidevalt, et oma aja võtmine ei ole egoistlik. Sama autor kinnitab ka, et kui vanem suudab 70% ajast olla nö hea vanem, on tegu tõeliselt tubli ema või isaga.

Küsimus on aga selles, kas see, kui laps istub kiigel või niheleb ema käe otsas, põledes ise soovist jagada päevasündmusi või saada vastuseid vastnähtud situatsioonidele, on nutitelefoni süvenenud vanemale ikka oma isiklik aeg? Vanasõna soovitab teha tööd töö ajal ning juttu ajada jutu ajal. Poole pilguga telefonis, teise poolega lapse juures, ei ole ilmselt ei see ega teine. Terve Pere Kooli loengusarjast jäi korduvalt kõlama mõte, et laps vajab vanema 100%-liselt temale pühendatud hetki. Kui ta saab selle vanemliku jõu ja armastuse kätte, on ta jälle valmis omaette tegutsema.

Ehk oleks see mõte abiks ka vanemaile endile? Anda lapsele kõigepealt hetk, mis on temale tähtis ning võtta hiljem süümepiinadeta see isiklik hetk, kuhu lapsed ei pea kuuluma. Laps, kelle armastuse vajadus on täidetud, on ilmselt altim ka vanemale tema oma rahulikku hetke andma.

Seega kutsun niihästi lastekaitse- kui ka mis tahes muu päeva puhul vanemaid üles pakkuma kõigile oma lastele iga päev mõnda ilusat hetke, mis on ainult nendega ja nende jaoks. Seda hetke, kus vanem ei mõtle kuhjunud kodutöödele ega piidle plinkivat telefoniekraani. Laps ei pruugi oma selja taga telefoni kontrollivat ema seda tegemas näha, kuid tunneb ilmselt, et tema isiklik südamest-südamesse räägitud sõnum ei jõua kohale.

Tähelepanupuudus teeb õnnetuks ning pettumus nõuab väljendamist. Armastusest kantud lapsed seevastu suudavad saadud hetkede toel anda asu ka vanematele.

 

Ilusat lastekaitsepäeva!

 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*