Kasvatusteadlane: Kogu lapse toimetuleku koolis määrab suutlikkus suhelda

banner1
Kasvatusteadlane ja raamatu ,,Kuidas last kooliks ette valmistada Kasvatusteadlane ja raamatu ,,Kuidas last kooliks ette valmistada" autor Loone Ots Foto: erakogu

 

Koolivalmiduse tunnustest räägitakse mitmeid legende. Üheks rahvasuus räägitud näitajaks on see, kui laps suudab parema käega üle pea vasakust kõrvast kinni võtta. Millised on aga lapse koolivalmiduse tunnused sotsiaalsel ja oskuslikul tasandil? Kas lugemine ja arvutamine peaksid juba selged olema? Millist rolli peaks kooliküpsuse tekkimise toetamises mängima lasteaed, millist vanemad? Milliseid suhtlemis- ja toimetulekuoskusi eeldab kooliminek? Kasvatusteadlane ja raamatu ,,Kuidas last kooliks ette valmistada” autor Loone Ots selgitas Teadliku Vanema lugejatele, mida võiks teada lapse koolivalmiduse hindamisest.

Milliste näitajate järgi tuleks hinnata laste kooliküpsust? (füüsiline areng, eneseteenindus, huvid ja motivatsioon, mäng ja sotsiaalsed oskused, emotsionaalne seisund ja käitumine, tunnetustegevus, kõne areng vm?)

LO: Kooliküpsus on tegelikult vana modernismiaegne sõna. Selle termini järgi oleks laps nagu kook või praad: nii ja nii palju ahjus ja siis viuhti välja, muidu kõrbeb ära. Õigem oleks kõnelda koolivalmidusest. Ta peab olema valmis võtma endale kooliga kaasnevad kohustused ja suutma järgida kooli distsipliini.

Kogu lapse toimetuleku koolis määrab suutlikkus suhelda – nii õpetajate kui kaaslastega. Nüüdsest peab ta suutma õppida pikemat aega kui lasteasutuses. Ta peab suutma 45 minutit enam-vähem paigal olla ja liikuma ka vahetunnis sordiini all. Ta peab tegema koostööd õpetajaga, mõistma tema öeldut ja tema sõnade järgi ka tegutsema. Ta peab säilitama rahu ja positiivse suhtumise ka siis, kui mõni asi kohemaid ei õnnestu või kui ta näiteks kehalise kasvatuse tunnis viimaseks jääb. Ta peab taluma suure lastesummaga kaasnevat stressi. Ja kindlasti suutma või vähemalt püüdma aja peale töötada. Kõik see kokku pluss soov kooli minna ongi koolivalmidus.

Enamik lapsi läheb kooli rõõmuga ja nende huvi kooli vastu on suur. Alguses. Siis tuleb väsimus ja muud mured. Tänapäeva lapsed on harjunud kaua üleval olema ja vanemad ei taipa või isegi ei jaksa alati piisavat uneaega tagada (ka meie pere patustab sellega). Püüdke kas või hambad ristis tagada lapsele üheksa tundi rahulikku und.

Reeglina on kool suurem kui lasteaed ja rühmas suhtlemine on kohustuslik. Kodus on laps olnud see kõige tähtsam. Nüüd on vaja end vajaduse korral alla suruda. Laps peab oskama teisi kuulata ja nendega arvestada.

Mõnel kaaslasel võib olla tema omast hoopis erinev suhtluskultuur. Mida sallivam on laps, seda vähem tunneb ta võõristust. Samas võivad teised mis tahes põhjusel võõristada teda. Tekivad konfliktid. Hirmud. Tüüpiline stressis laps kurdab kõhu-või peavalu, nõrkust või väsimust, aga tal võib olla hoopis psühholoogiline probleem, mida ta ei julge kodus rääkida.

Hakkaja laps saab paremini toime kui häbelik. Harjutage last enne kooli ka võõrastega suhtlema. Võite saata ta ise jäätist või kinopiletit ostma, asja julgestuseks kõrvalt jälgides. Võtke last kaasa rahvaüritustele. Pange ta huviringi. Lasteaed või -hoid ühiskonnastab last kenasti, aga kodus kasvanu võiks just huviringis „välissuhtluse koolitust“ saada.

Kooli võiks võtta kui mängu. Aga igal mängul on reeglid. Laps peab neid järgima. Omavahel suhtlema õppimine, klassiks sulamine võtab kindlasti poole, kui mitte terve esimese õppeaasta. Võtmeisik on õpetaja.

Enne kooli peaks laps suutma end ise riietada, mida kiiremini, seda parem. Õnneks on tänapäeval krõpsudega kingad ja endisaja laste õudusunenägu – kingapaelte sidumine – jääb ära. Aga ka jopeluku kinnitamine võib olla paras katsumus, kui seda pole enne selgeks saadud. Neid asju võiks lapsega harjutada. Teha näiteks lõbusa mängu, kus stopperiga aega võetakse. Mõõta aega iga päev, kirjutada tulemused üles ja neid lõpuks võrrelda. Laps saab kindlasti eduelamuse – ja ka oskus on käpas.

Oskus teha sõlme on seotud peenmotoorika arenguga. Sõrmede töö on kooliminejale väga tähtis. Siis suudab ta kirjutada, joonistada ja meisterdada. Nagu kõik oskused, on seegi arendatav. Seitsmeaastane peaks üldiselt kõige mainituga kenasti hakkama saama.

 

Mida peaks koolimineja oskama?

LO: Meil on koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. Ideaalis on iga koolitulija selle läbinud. Aga lapsed arenevad erinevalt. Kodused või lastehoiulapsed ei pruugi olla õppekava tegevusi näinudki. Ideaalis oskab laps vestelda, räägib endast, perest ja kodukohast, argumenteerib. Loeb ühe-kahe-silbilisi sõnu ja oskab eristada häälikute pikkust. Kirjutab joonistähtedega lühikesi ühekordsete tähtedega sõnu. Tunneb arve 12ni ja oskab viie piires kirjalikult liita-lahutada. Teab mõõtühikuid ning ajaga seotut, sh kella, tunneb raha. Ta teab värve ja mõistab nii laulda kui lihtsamaid rütmipille kasutada. Kõige selle õppimine on tore, kuid eeldab järjepidevust. Nii võime rääkida ka vanemate kooliküpsusest – kui palju nemad on panustanud lapse arengusse enne kooli ja kas nad on arvestanud, et vastse kooliküpsetise, s.o nende lapsega, tuleb iga päev tunde ette valmistada, aga ka tema muljeid kuulata, asju arutada ja nõu anda.

 

Erinevad sotsiaalsed oskused, mida eeldatakse lastelt (kaotusega toimetulek, koostöö- ja läbirääkimiste pidamise oskused jne) pole omased paljudele täiskasvanutelegi. Kuidas last sellises olukorras toetada ning vastavate oskuste omandamiseks suunata?

LO: Kasvatades last kasvatame ka ennast. Peame lapsega suheldes pöörama väljapoole oma parema mina. End lapse nimel taltsutama. Olema rahulikud ja mõistvad. Suhtuma lapsesse nagu partnerisse ja suhtlema nagu hea endavanuse sõbraga.

Paljud elu olukorrad on kirjas lasteraamatutes. Eesti lasteklassika varasalv on oi kui rikas. Lapsega võiks koos lugeda ja, eriti tähtis, loetut arutada, kuulata lapse arvamust, miks loo tegelane hästi või valesti tegi ja mida laps oleks tema asemel teinud. Sama õppeeesmärki võib täita ka film. Aga koos lugemine on mõnusam ja annab lähedasema tunde. Rääkimata tõigast, et kui laps loob peas kujutluspilte ema loetud sõnade järgi, areneb aju rohkem kui saades pildilisi valmis mudeleid.

 

Kas ja kuidas näitab lapse kehaline areng kooliküpsust? On sellel mingi seos hammaste vahetumise vms-ga?

LO: Keskmine 7-aastane laps on statistiliselt 124 cm pikk. Selle tarkuse järgi on ehitatud kooli mööbel. Kui laps on väga väikest kasvu, on tal kehv laua taga istuda, sest tegelikult on algklassimööbel mõeldud nii 1. kui 3-.4. klassi lapsele. Aga tooli saab kõrgemaks teha. Sõrmede peenmotoorika areng ja vaimne valmisolek on palju olulisemad.

Hambumuse ja koolimineku seost pole ma küll kunagi kuulnud! Tõsi jah, et piimahambad hakkavad vahetuma 6-7-aastaselt ja juhuslikult langeb sinnakanti ka seadusega ette nähtud koolikohustuse algus, kuid neil kahel nähtusel pole minu arvates mingit seost.

 

Laste puhul on väga oluline oskus matkimine. Mis saab aga siis, kui peatselt kooliealiseks saaval lapsel puudub võime matkida või kaasa teha? Näiteks, kui ta ei tee kaasa lasteaia hommikuringides, ei huvitu maalimisest, joonistamisest-kirjutamisest jms?

LO: Paraku on tänapäeva närviline elu muutnud paljude laste vaimu. Aega on vähe, vanematel kiire, laps tasakaalustab kodust suhtlusvaegust märulimultikatega. Arvuti ja teler väsitavad last palju rohkem kui pealt näha. Need ja autostumine on põhipõhjused, miks meie kooliminejad vähe liiguvad ja isegi, kui nad seda teevad, toimub see tihti lihtsalt trennisaalis, st kinnises ruumis. Pidev viibimine satelliidi- või netimaailmas suunabki lapse pigem iseenda ja tehnovõluriigi, mitte teiste lastega. Kui laps teistega ei suhtle ja ühistegevusi eirab, tasub uurida, kuidas ta kodus aega veedab. Kui seal on kõik korras ja lustikastide kasutamine reguleeritud, võib alati rääkida perearstiga, kes vajaduse korral suunab edasi psühholoogi või psühhoterapeudi juurde. Seni võiks vanemad oma ajapanust lapsele kahekordistada. Kui laps harjub maalima ja kirjutama koos vanematega, siis tõenäoliselt soovib ta varsti oma oskusi ka teistele näidata.

 

Millal on põhjust lapse kooliküpsuse näilise puudumise pärast muretseda?

LO: Kindlasti tuleb tegelda lapsega, kes kaldub teisi ahistama, lõhub teiste tehtut, halvustab. Ka väga arg ja pere külge klammerdunud laps vajaks suunamist. Kui laps üldse ei loe, võib suhelda logopeediga, kes oskab uurida, miks. On olnud juhte, kus laps vajab tegelikult prille ja kõik saabki korda.

Kui laps ei taha lugeda, siis võib oodata. Kõik lapsed arenevad erinevalt. Jõuga sundimine lihtsalt kustutab lugemishuvi. Abiks võib olla kavalus: kirjutage paberile, mitu sammu tuleb astuda, et leida komm. Järgmine kord esitage suunis liitmistehtena. Või seletage lühikese sõnaga (köök, kapp jne). Aidake, kui laps kohe pihta ei saa. Jätkake mängu, leides uusi võtteid, et lapsel oleks põnev.

See, et naabri Mari või tädipoeg Jüri hakkas lugema kolmeselt ja kirjutama neljaselt, pole argument. Mida rohkem last teistega lapsele ebasoodsalt võrdleme, seda halvemini ta end tunneb ja seda vähem on indu küpseda.

 

 

Kas ja kuidas mõjub kooliküpsuse ja vastavate sotsiaalsete oskuste tekkimisele asjaolu, kui laps juba sõimerühmast alates veedab nö täispikad nädalad lasteaias? (Viis päeva nädalas vanemate 40-tunnise töönädala jagu)

LO: Nagu öeldud, õpib laps lastesõimes, -aias, -hoius jne suhtlema teiste lastega ja alustab oma mina kohandamist kogukonnaga. See tähtis õpe võib vabalt toimuda ka mujal: trennis, huviringis, kodumaja hoovis. Nende paikadega võrreldes on lasteasutus rohkem kooli moodi: teemasid ja tegevusi on mitu, pedagoogid tagavad järjepideva õppimise kõigis valdkondades, millega laps koolis kokku puutub.

Kui hea või kurnav pikk lasteaiapäev tundub, sõltub konkreetsest lapsest ja konkreetsest keskkonnast. Hea on igal juhul see, et lapse päevakava on reguleeritud ja tervislik – pole karta liigset nüri pinget arvuti või teleri taga ja kui ilm vähegi lubab, ollakse vabas õhus ehk rohkemgi kui päris kodus. Eraldi teema on sõiduaeg. Autostumine ja lasteaiakohtade nappus võivad tingida ka tunnipikkuse sõidu. Seda on selgelt palju. Lapsele oleks parem käia lasteaias kodu lähedal. Siis saab ta sõiduks kuluva aja hoopis mängida või joonistada.

Kui laps on viis päeva aias, peaks vanemad tagama, et puhkepäevad oleks neil lapse ja lapsel nende päralt.

 

Missugune on see ettevalmistus, mille lapsed peaksid kooliminekuks lasteaiast saama?

LO: Turvatunde – teadmise, et kollektiiv ei ole ohtlik. Programmid, nagu „Kiusamisest vabaks!“ on saavutanud selles vallas häid tulemusi. Veel? Juba mainitud mängureeglite austamise. Ja siiski algab kõik kodust. Olgu lasteaed kui tahes tasemel, pereliikmete eeskuju ei asenda miski. Isa, ema, õed-vennad, vanaisad-vanaemad loovad lapse esimesed mudelid headusest, armastusest, kohusetundest ja abivalmidusest. Kui laps neid matkida saab, on tal teed lahti. Lasteaed lihtsalt rõhutab heas kodus õpitut. Selle kodupagasi hulka kuulub kindlasti teretamine ja tänamine-palumine.

Praktilisemad oskused? Hügieen. Meenutage, et koolis tuleb pärast vetsu ja enne sööki käsi pesta nagu koduski. Liiklusohutuse tundmine, ka siis, kui laps sõidab kooli vahet autoga. Elus võib juhtuda kõike. Lapsega võiks mängida läbi stsenaariumid, kus ta nt eksib ja peab teed küsima või astub valesse bussi või on kaotanud mobiiltelefoni ega saa vanemale öelda, kus ta on. Või ligineb liiga kuri koer või liiga hea ja pealetükkiv täiskasvanu. Ka teiste laste kiusu kohta tuleks kindlasti öelda, et mitte kellelgi pole õigust teist kiusata ja et seda peab kiusajale ka kohe selgelt ütlema. Ja õpetada, kellelt saab abi, kui sõnad kiusajale ei mõju.

 

Kuidas aitab kooliküpsuse saavutamisele kaasa praegune rühmade suurus lasteaias? Mitu täiskasvanut võiks lasteaias ideaalis lapse kohta olla?

LO: Ideaale ei ole olemas ja valmis mudeleid ka mitte. Räägime optimumist, teaduslikult, ja rahaliselt parimast keskmisest lahendusest. Näiteks on lastehoius koos kahe-, nelja- ja seitsmeaastased. Kindlustada tuleb, et tähelepanu jaguks nii väikestele kui suurtele. Või ütleme, et rühmas on küll ainult viis last, aga üks neist on hüperaktiivne, teine pisaraid neelav uustulnuk, kolmas ei räägi emakeelena eesti keelt – tähtis ei ole laste arv, vaid kindlus, et täiskasvanu suudab kõiki lapsi silmas pidada, juhendada, abistada ja rõõmustada. Et tal jätkuks igaühe jaoks huumorimeelt ja häid, tunnustavaid sõnu.

Sõimerühmas tohib olla kuni 14 last, „päris“ lasteaiarühmas kuni 20. Erivajadustega laste rühmad ja rühmad, kus on erivajadusega lapsi, on mõistagi väiksemad. Neid lapsi peaks juhendama kaks

õpetajat ja õpetaja abi, seega üks täiskasvanu umbes 7-10 lapse kohta.

Rõhutan, et lasteaed ei tähenda ainult last ja tema õpetajaid. Nelinurga kolmas tipp on kodu. Lapse heaolu lasteaias tagab kodu ja kooli koostöö, suurte inimeste oskus ja soov teisi arvestada. Kui kodu armastab last ja kodu ning aed saavad hästi läbi, on laps õnnelik ka suures rühmas.

Nelinurga neljas tipp on lapse suhted kaaslastega. Hea läbisaamine põhineb kodusel kasvatusel ja õpetajate oskustel konflikte eos märgata ning tasa lülitada.

 

Kuidas on olukord erinevate alternatiivpedagoogikatega (nt Waldorfi pedagoogika, Montessori jt) või koduste laste puhul – kas ja kuidas saabub neis kooliküpsus?

LO: Nii Waldorfi kui Montessori pedagoogikad on tulemusrikkad, sest lähtuvad lapsest kui indiviidist. Muidugi peavad neil olema pädevad rakendajad. Uurige teenusepakkuja tausta, küsige suhtluskeskkondadest kogemusi.

Meie tavakoolist erinevad klassikalised alternatiivmetoodikad kõvasti. Näiteks eeldab Waldorfi põhimõte vabadust ja ideaalis teevad lapsed kirjaharjutusi valgele paberile. Ma muide ei hoiakski neid pedagoogikaid ja „tava“ omi rangelt lahus. Paljudel õpetajatel on täiendkoolitus mõne alternatiivpedagoogika vallas. Nende elemente saab edukalt tavakooli õppeprotsessi lõimida.

 

Kui on midagi, mida ma ei küsinud, kuid sooviksite antud teema kontekstis lisada, siis see on igati teretulnud.

LO: Vanema parim käitumine on väikest inimest julgustada, kiita ja rõhutada ka lapse kohustusi. Laps ei tohi hakata õppima hinnete või kiituse pärast. Need on lisaväärtus. Põhihüve on võimalus saada tarkusi ja leida sõpru. Laps peaks juba varakult tajuma ennast kui ühiskonnaliiget.

Ema käib tööl. Sina käid koolis. Sulle on ehitatud tore koolimaja. Sa õpid seal hästi ja siis on meil hea meel. Aga pärast oleme veel rõõmsamad, kui sa saad suureks ja targaks. Sinu kohus on hästi õppida, nagu ema ja isa kohus on hästi töötada. Ent kui sa oled ainult tark, aga kuri, siis pole tarkusest kasu. Ainult hea inimene oskab tarkusega teistele head teha.“

 

bänner

2 Comments on Kasvatusteadlane: Kogu lapse toimetuleku koolis määrab suutlikkus suhelda

  1. Lasteaiaõpetaja // 21. veebr 2017 at 05:38 // Vasta

    Rühmade suuruse kohta – sõimerühmades on tegelikult lubatud 16 last (hoolekogu loal 18), aiarühmas 24 last (hoolekogu loal 26). Mitte 14 ja 20 nagu artiklis kirjas.

  2. Lehte Tuuling // 18. märts 2018 at 10:42 // Vasta

    Lapse põhitegevus on mäng 3. – 10. eluaastani. Alles kümnendast eluaastast on lapse põhitegevus õppimine – õpitava teadlik seostamine olemasolevate teadmistega. Põhikooli esimese astme õpetaja peab õpikeskkonna loomisel ja tegevuste kavandamisel sellega arvestama. Ei ole sugugi mõistlik “sundida” 1. klassi last 45 minutit paigal istuma ja keskenduma pingutust nõudvale aga sageli lapse silmis väga “igavale” tegevusele. Seega ei peaks see olema üks olulisematest koolivalmiduse näitajatest, et laps suudab 45 minutit paigal püsida. Loov õpetaja mõtleb tegevuse klassis läbi nii, et lastel on võimalik piisavalt liikuda ka õppetundide jooksul, rakendada õppides kõiki meeli, kasutada nii oma mõtlemis- kui kõnevõimet.

Leave a comment

Your email address will not be published.

*