Kliiniline psühholoog: Kui naine ja mees on enne emaks-isaks saamist oma elu varasemad arengukriisid turvaliselt läbinud, siis suudavad nad edukad vanemad olla ka oma lapsele

banner1
Foto: openclipart.org Foto: openclipart.org

Lapse tulek perre toob paarisuhtesse püsivad muudatused. Lisaks mehe-naise rollile on lisandunud veel üks väga oluline – lapsevanema – roll. Rollide ümberjaotumine ning muutunud rollijaotusega kohanemine võib olla keerukas. Kuidas sellega toime tulla? Kuidas hoida ja säilitada paarisuhet ka pärast lapse sündi? Kuidas hoida ja taasleida seksuaalsuhteid? Kuidas kriisidest välja tulla? Neile ja ka paljudele teistele küsimustele andis vastuseid Perekeskuse Sina ja Mina, Viljandimaa Õppenõustamiskeskuse Vasem Parem kliiniline psühholoog-pereterapeut, paaride nõustaja Ene Raudla.

 

Perekeskuse Sina ja Mina, Viljandimaa Õppenõustamiskeskuse Vasem Parem kliiniline psühholoog-pereterapeut, paaride nõustaja Ene Raudla Foto: Erakogu

Perekeskuse Sina ja Mina, Viljandimaa Õppenõustamiskeskuse Vasem Parem kliiniline psühholoog-pereterapeut, paaride nõustaja Ene Raudla Foto: Erakogu

Rääkides sellest, milliseid muudatusi toob lapse tulek perre vanemate paarisuhtesse, alustas kliiniline psühholoog-pereterapeut mõtetega selle kohta, milline on üldse hästitoimiv paarisuhe. Ta selgitusel vallandab hästitoimiv paarisuhe inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. ,,See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks,“ loetles Raudla. ,,Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku.“

Mainitud nurgakivid põhinevad kahepoolsusel: mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega – rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. Kumbki osapool peab psühholoogi sõnul endalt küsima. „Mil viisil mina sellesse panustan?“.

 

Eneseteadlikkus ja läbitud kriisid

Kogenud psühholoogi selgitusel on inimene üles ehitatud nõnda, et tal on hea olla siis, kui ta teab, mida ta tahab, väljendab selgelt oma vajadusi ja tundeid. ,,Kui inimene on teadlik oma minast ja sellest, mis toimub tema hinge sisimas, mis on tema halva enesetunde põhjused ning julgeb neid ka partnerile väljendada, siis tähendab see, et igaüks saab vastutada iseenda heaolu eest,“ põhjendas Raudla. ,,Kui naine ja mees on enne emaks-isaks saamist oma elu varasemad arengukriisid turvaliselt läbinud, siis suudavad nad edukad vanemad olla ka oma lapsele.“

Ta lisas, et kui näiteks aga 25-30-aastane naine või mees on ise veel üleseotud oma päritoluperekonnaga, olles ise piltlikult öeldes veel laps, siis võib lapse sünd põhjustada tõsise kriisi nii vanematele endile kui ka sündinud lapsele. Naisel peaks emainstinkt vallanduma juba rasestumisest teadasaamise hetkest alates. Kui naine elab aga lisaks oma varasema isiksuse arengu kriisidele üle ka veel paarisuhtes või tööalases tegevuses tekkinud muid emotsionaalseid kriise, võib peale sünnitust kujuneda naisel sünnitusjärgne depressioon, mis seab ohtu ka ema-laps suhte.

 

Aeg lapsevanemaks kasvamiseks

Raudla sõnul tuleks vanematele anda lapsevanemaks kasvamiseks piisavalt aega. Ema- ja isatunded ei pruugi tekkida üheaegselt ja nende tugevuski võib erineda. Oma lapsepõlvest saadud mudelid mõjutavad oluliselt ettekujutust tulevasest elust lapsevanemana. ,,Lapse sünd on nii naise kui mehe jaoks ka uue identideedi saamine,“ selgitas Raudla. ,,Kogu eelnev elu mõjutab meid ja seda, millised oleme lapsevanematena,“ lisas ta.

Psühholoogi selgitusel annab vanemlikkus naiseks ja meheks olemisele uue mõõtme, kasvamise ja muutumise võimaluse. Lapsevanemaks olemine võib viia ka mõttele, et ollakse vana. Noorus on nüüd möödas. Nii mees kui naine võivad uut olukorda raskesti üle elada, eriti kui näiteks nende sõpruskonnas ei ole veel lapsi.

Muutused saavad olema nii kehalised kui hingelised. On loomulik, et pärast lapse sündi naise keha muutub. Oma tütarlapselikku keha ei saa ta enam kunagi päriselt tagasi. Samas on paarisuhte seisukohalt oluline hoolitseda enda eest ka pärast lapse sündi. Raudla sõnul vajab väsinud ema oma partnerilt innustust ning lapse sünni järel suurenenud vastutuse jagamist – nii suudab ta ka enda eest paremini hoolitseda.

,,Kui tunded jahenevad, siis mõelge, milliste omaduste tõttu oma partnerisse kunagi armusite ja millised jooned temas meeldivad teile siiani kõige enam,“ soovitas kliiniline psühholoog. ,,Rääkige nendest teineteisele.“ Varakult võiks läbi mõelda ka selle, kellelt lapsehoidmisel abi leida. Ta lisas, et kuigi elumuutustega seotut on kasulik ette mõelda, ei tasu liiga täpseid plaane teha – sünnituse ja lapsevanemaks saamise juurde kuuluvad ootamatused ja ettearvamatus. Ene Raudla sõnul on tähtis, et iga pere leiab oma tegevusmudelid ja omasena tunduva viisi, kuidas lapsevanem olla.

 

Aeg ainult kahele

Raudla leiab, et on hea, kui väikelaste vanemad suudavad vahetevahel leida ka ühist aega kahekesi olemiseks. ,,Paarisuhte eest hoolitsemine ei ole pelgalt ühine nädalavahetus hotellis, baariõhtu või kinoskäik,“ selgitas ta. ,,See tähendab jätkuvate sidemete hoidmist igapäevaelus. See on teadmine, et meil on paarisuhe, mida ei elata möödaminnes, lapsi kasvatades, tööd tehes ja teiste igapäevaste toimingute kõrvalt. On kurb, kui paarisuhe on jäetud tähtsuselt viimaseks ja tegeletakse sellega vaid siis, kui aega jääb.“

Ta kutsub inimesi üles oma armastatut märkama. Näiteks võiks mees öelda midagi stiilis ,,Mu veetlev naine, tule mu kõrvale telekat vaatama!” või lihtsalt „Ma armastan sind.“ Kaaslasele millegi ilusa ütlemine või tal lihtsalt käest kinni võtmine, isegi kui see tundub pisut ebaloomulik, võib äratada positiivseid tundeid – teenida armastust.

 

Vastuolulised tunded

Alguses pärast lapse sündi on naine rinnaga toitmise tõttu tugevalt lapsega seotud. Ta võib tunda kibedust ning olla kade abikaasa peale, kes saab tööl edasi käia ning sealseid sotsiaalseid sidemeid, millest tema emana vähemalt mõneks ajaks loobuma on pidanud, jätkata. Tal võib olla raske nõus olla mehe sooviga tegelda ka oma huvialadega või veeta seega aega kodust eemal. Paarisuhte seisukohalt on Raudla kinnitusel hea, kui kumbki pool oleks võimeline end teise olukorda panna.

Psühholoog selgitas, et paljud emad kardavad emapuhkuse ajal kaotada oma kohta töös ja ühiskonnas. Ta hinnangul on üks meie ühiskonna olulisi eesmärke muuta tööelu paindlikumaks kooskõlas pereelu muutustega. ,,Mis tahes lahenduse pere ka valiks, on tähtsaim, et kõik oleksid võimalikult rahul,“ täpsustas Raudla. ,,Kui naine on kodus vastu tahtmist ja iga päev töölkäimist taga igatseb, pole ta kindlasti koduse emana parim. Ka unetute ööde käes vaevleva lapse isa ei ole parim töötaja ettevõttes.“

Paarisuhtes tekib pahatihti oht oma teist poolt iseenesestmõistetavana võtta. Austus ja lugupidamine abikaasa vastu on tunded, mis kipuvad kergesti ununema. Hea suhte hoidmiseks on Raudla sõnul väga tähtis teha vastastikkuseid üllatusi. Samuti tasuks paarilise nimel pingutada ning talle tähelepanu pöörata. Näiteks võiks naine kas või nädalalõpu õhtul panna selga midagi kenamat, meikida end, kohendada soengut. See paneks mehegi naise poole ihaldava pilguga vaatama. Samuti võiks mees mõnikord naisele vaba õhtu anda, lubades lapse eest hoolitseda ning võimaldades naisel teha mida iganes ta parasjagu soovib. Samuti tasuks võimalusel aeg-ajalt lapsehoidjat kasutada, et koos ka väljaspool kodu aega veeta.

 

Paindlikkus ja soojad tunded

Paarisuhte lahutamatuks osaks on igapäevaste tööde jagamine, paindlikkus ja kompromissid. Nii vähemalt peaks olema. Ene Raudla selgitusel jääb mõlema jaoks rahuldust pakkuva tööjaotuse ja askelduste juures jääb ruumi ka teisele soojade tunnete, hoolivuse ja lugupidamise ilmutamiseks. ,,Iseäranis väikelast kasvatavas peres on päevad pilgeni täis üksteisele järgnevaid rutiinseid tegevusi ja täpsed kokkulepped nende jaotuse üle võivad parandada kogu pere heaolu,“ põhjendas ta. ,,Suurepärane idee on näiteks riputada külmiku ukse külge ühiselt koostatud kodutööde loetelu, nende korralduse ja tööjaotuse.“ Kindlasti leiavad igas peres nii naine kui mees omad rollid ja tegevused, mida tehes nad end hästi tunnevad. ,,Proovikiviks on õppida leppima sellega, et igaüks teeb asju omamoodi,“ nentis psühholoog. See juures soovitas ta inimestel mitte teineteist süüdistada ega arvustada, vaid kõneleda üksnes enda tunnetest. Vältida tuleks sõnumeid stiilis ,,Miks sa alati..“ või ,,Jälle sa…“

Tasakaal tuleks leida ka seksuaalsuhetes. Kuigi pärast sünnitust võib seksuaalelu väheneda, saab seksuaalsust säilitada näiteks läheduse, puudutuste ja flirdi abil. Seeläbi saab tunded tulevaste hetkede tarbeks soojana hoida. Valmisoleku erinev rütm – üks tahab õhtul, teine hommikul – on väikelaste vanemate hulgas psühholoogi hinnangul üsna levinud. Ta selgitas, et paljud emad ütlevad, et õhtuti väsimusest voodisse vajudes on nende mõtted kõige muu, aga mitte seksi juures. Hommikul virgena võiks aga küll, samuti keset päeva laste uneajal. See kattub aga pahatihti ajaga, mil mees tööle on minemas või juba tööl on.

Mitmed väikelaste isad on Raudla kinnitusel aga öelnud, et õhtuti oleks neil veel sädet intiimseks läheduseks, kui nende partner poleks nii väsinud.

Psühholoogi sõnul on neil üksikutel vabadel õhtutel võimalik end äsja armununa tunda, tänaval jalutada üksteisel ümbert kinni hoides. Olla koos nii, et kiiret poel kusagile. Üksteisele armunult silma vaadata. Nautida ja hinnata teineteise head väljanägemist, naerda, kallistada ja suudelda. Jätta vastutus ja argipäev kuhugi eemale. Kodus tagasi olles hilisööni üleval olla ja juttu ajada, armatseda siis, kui soov on, kaua magada, rahulikult hommikust süüa ning teineteise lähedusse hoida. Seda nii, et keegi ei nõua midagi ega sega vanemate koosolemist.

Raudla sõnul arvavad paljud väikelaste emad arvavad, et kui paarisuhe on korras ja pakub rahuldust, siis saab ka seksuaalelu nautida. ,,Et viimane õnnestuks, soovib naine, et kõik asjad oleks enne korda tehtud,“ selgitas ta. ,,Kraanikauss peab särama, arved peavad olema makstud ja toit valmis jne. Siin on oluline, et mees mõistaks naist.“

 

Kriis pole lõppvaatus

Kuigi paarisuhtes tuleb ette kriise, ei tähenda see veel kooselu lõppu. Psühholoogi kinnitusel võib teineteist isegi pärast suuri kriise uuesti leida. Kriisid annavad hoopis võimaluse oma paarisuhet arendada ning tugevamaks muuta. Selleks peavad aga mõlemad osapooled seda tahtma.

,,Kui neile tundub, et oma jõust edasiminekuks ei piisa, tasub abi küsida väljastpoolt,“ soovitas ta. ,,Koolitatud paariterapeutide abiga saab segamatult keskenduda ja ühist paarisuhet kummagi abikaasa seisukohalt käsitleda.“ Psühholoogi kinnitusel ei otsita seejuures süüdlasi, vaid püütakse avardada arusaamu oma paarisuhte kohta ja leida lahendusi. Ta lisas, et mõnikord nähakse juba paari külastuse järel uusi vaatenurki ummikusse jooksnud olukorra lahendamiseks. Paljud paarid tunnevad siiski, et vajavad rohkem visiite, enne kui suudetakse umbsõlmed lahti harutada.

 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*