Kliiniline psühholoog laste nutu- ja jonnihoogudest: on täiesti kohane reageerida ebaõnnestumistele pettumusega

banner1
Foto www.planetofterror.com Foto www.planetofterror.com

 

Kuidas käituda ja toime tulla nutva lapsega? Kas lapse kiiresti maharahustamine on ikka õige teguviis? Miks ei tohi nutvat last ignoreerida? Milline on vägivaldse sekkumise järelkaja? Kas lapse jonnile tuleks järgi anda? Kuidas õpetada last oma tundeid sõnades väljendama? Neile ja paljudele teistele küsimustele andis vastused kliiniline psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja Angela Jakobson.

 

Kliiniline (laste)psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja Angela Jakobson Foto: erakogust

Kliiniline (laste)psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja Angela Jakobson Foto: erakogust

Oma mõtete kokkuvõttena nentis Jakobson, et näeb oma igapäevases töös tendentsi, kus vanemad reageerivad väga teravalt oma lapse negatiivsete emotsioonide – pettumus, kurbus, frustratsioon – väljendustele ning annavad sellele hinnangu justkui midagi oleks väga valesti. ,,On täiesti kohane reageerida ebaõnnestumistele pettumusega,” kinnitas psühholoog. ,,Meie sees on ruumi väga paljudele erinevatele emotsioonidele.”

Kliinilise (laste)psühholoogi selgitusel on käsitlusi ja soovitusi selle kohta, kuidas käituda lapsega, kes tunneb väga tugevaid emotsioone ning võib väljendada neid destruktiivsel, ebaturvalisel viisil, erinevaid. Oluline on seejuures hinnata, mis on nende sekkumiste eesmärk ja mõju. ,,Siinjuures ei tohiks olla meetodi ,,tõhususe” kriteeriumiks see kui kiiresti laps lõpetab nutu, vaid kas sekkumised on lapsega lähedast usaldusliku, armastavat suhet hoidvad või hoopis hirmu, abitust ja viha tekitavad,” selgitas ta.

 

Nutt vajab nutmist, jonn jonnimist

Jakobson tõi välja, et nutt ja jonn on olulised stressi väljaelamise mehhanismid, millega kõik on sünnist saadik varustatud. Nutt on oluline eneseväljendamise viis, millel on positiivne füsioloogiline ja psühholoogiline mõju. ,,Olete te isegi kunagi südamest nutnud ja pärast seda ennast paremini tundnud? – Tõenäoliselt,” võrdles ta. ,,Loodetavasti on teil olnud nendel hetkedel võimalus oma lähedastelt kogeda emotsionaalset toetust, mitte alavääristamist ja tõrjumist.”

Nutmine on füsioloogiline erutuse seisund, millele järgneb sügav lõdvestumine. Ometi peetakse nuttu aga tihti stressi ebavajalikuks, häirivaks kaasnähtuseks ning paljudel inimestel on väärkujutlus, et lapsed tunnevad ennast kohe paremini, kui nad vaid nutmast lakkavad. See ei vasta Jakobsoni kinnitusel tõele. Tegelikkuses on hoopis väga kohased ütlused: ,,Nutud on on vaja ära nutta; jonn vajab jonnimist” – lapsed ei hakka ennast paremini tundma enne, kui neil on lubatud nutta ja jonnida nii kaua kui vaja.

Psühholoog rõhutas, et lapse nutt väljendab mingit rahuldamata vajadust. Seega ei tohiks nutvaid lapsi kunagi eirata, vaid nende nutule tuleks hoolivalt reageerida. Oma kasvamise, arengu, õppimiste käigus kohtub laps paratamatult ülesannete, piirangute, nõudmistega, mis võivad olla rasked ning tugevaid tundeid, näiteks pettumust, kurbust ja viha tekitavad. Kui vanem keeldub kuulamast oma lapse tundeid esimestel eluaastatel, tõugates last eemale (sest ei meeldi see hääl, mida laps kuuldavale toob), siis tõenäoliselt on naiivne lootus, et seesama laps teismeeas tuleb talle oma muredest rääkima ning abi ja toetust saama. Vanemlik roll pole Jakobsoni kinnitusel siinkohal tingimata mitte lapse kaitsmine raskete tunnete eest, vaid tekkivate tunnetega toimetulemise õpetamine.

 

Mis on jonnihoo taga?

On olukordi, kus lapse tundeväljendus on väga intensiivne reageering teda keelavatele, või järsult frustreerinud piirangutele. Mõnikord võib laps ka kuhjunud pingete foonil otsida ettekäändeid, et ägedalt nutma puhkeda – pole õiget värvi sokki, lusikas on laua peal viltu vms.

Lastel, kes ei oska ennast sõnades väljendada, on Jakobsoni sõnul käepärane viis pingetest vabaneda füüsilise tegevuse kaudu, nagu näiteks pikali viskamine koos valju häälekasutusega. Kui laps on õppinud oma tugevaid tundeid sõnades väljendama, kaob enamjaolt vajadus kasutada pingete maandamisel keha abi. Käitumismuster jääb aga püsima juhul, kui laps kogeb, et see on efektiivne viis mõjutada teisi ja seeläbi soovitut saada.

,,Nutu- jonnihood eeldavad turvalist suhet, seega tehakse seda rohkem nende inimeste juuresolekul, kus tuntakse ennast vabamalt, inimeste seltsis, kellega on lihtne oma pingeid maandada ja enesekontroll lõdvemaks lasta,” selgitas Jakobson. Ta lisas, et kui lapse jonnihood on väga sagedased, võiks analüüsida, kas lapsel on ehk liiga palju piiranguid või vajab laps enam vanemlikku tähelepanu ja lähedust.

Kui vanem on jonnihoo ees kaitsetu, olles nõus lapse kiireks maharahustamiseks tegema ükskõik mida, näiteks loobuma oma seatud piirangutest ja nõudmistest, täitma igat kapriisi, saab laps positiivse kinnituse oma käitumisele. Saadud kogemuse toel kinnitub kiiresti seos enda käitumise ja saadud tulemuse vahel. Teisisõnu, kui laps saavutab oma jonniga ,,võidu” näiteks arvutiaega juurde saades, on äärmiselt tõenäoline, et ta kasutab toimivat strateegiat ka järgmine kord analoogses olukorras. Võib juhtuda, et vanem hakkab tajuma oma last kui manipulaatorit ning on rahulolematu ning tunneb lapse suhtes vimma.

Kui tegemist pole lapse tegeliku vajaduse väljenduse, vaid lihtsalt kapriisiga, saab täiskasvanu siiski aktsepteerida lapse tundepuhangut ja kuhjunud pettumuse, frustratsiooni väljaelamist. Hooliv, aktsepteeriv suhtumine ei tähenda psühholoogi kinnitusel, et vanem lapse iga väljendatud kapriisi jooksujalul täidab. ,,Väga järeleandliku-kannatliku kasvatusviisi tagajärjeks on tavaliselt see, et lapsed muutuvad aina nõudlikumaks ja nendega on järjest raskem koos olla nii pereliikmetel kui lasteaia- ja koolikaaslastel,” selgitas Jakobson.

 

Laps vajab tuge ja lähedust

Jonniga elab laps välja oma tohutut abitusetunnet. Vanem saab olla lapsele sellel abitushetkel toeks, hoida teda süles, pakkuda füüsilist lähedust, öelda talle et tema tunne – näiteks viha või kurbus – on arusaadav (nn ajavõtmise time-in tehnikad).

Jakobsoni kinnitusel on vajalik ohjata lapse käitumist, kui tunnete väljendamine on last ennast või teisi kahjustav, kuid kahtluse alla ei saa siinkohal seada tugevate negatiivsete tunnete tundmise õigust lapsel. Meil kõigil on õigus oma tunnetele: vihane võib olla, ent haiget ei tohi vihane olemise tõttu teha ei endale ega teistele.

Nutva või jonniva lapse kõrval olek ja olukorra reguleerimine panevad kliinilise psühholoogi sõnul proovile lapsevanema enda tugevate tunnetega toimetuleku strateegiate valdamise.

 

Aja võiks maha võtta ka täiskasvanud

Psühholoog selgitas, et erinevad aja mahavõtmise ehk time-out tehnikad aitavad ärritunud osapooltel rahuneda, et vältida ebakonstruktiivsete käitumiste, näiteks karjumise, solvamise või löömise kasutamist. Kui tunded lähevad intensiivseks võib olla abiks olukorrast eemaldumine (nt veepausi võtmine, jalutuskäik õues, rahustav veeprotseduur vms). Aja mahavõtmise tehnikad ei ole siinkohal mitte karistus, vaid eneseregulatsiooni oskuse väljendus. Ta lisas, et ka paarisuhtes on konfliktide puhul, kui tunded on liialt kuumaks ja nende väljendamine ebakonstruktiivseks läinud, väga mõistlikuks strateegiaks võtta aeg maha, et siis hiljem probleemi rahulikult arutada ning uuesti leppimiseni üksteisemõistmiseni jõuda.

 

Löömine tuleb ringiga tagasi

Lahenduseks pole Jakobsoni kinnitusel see, kui vanem ignoreerib lapse jonni, tehes nägu, nagu ta ei märkaks midagi. Laps ootab just, et tema märguannet – jonni – võetaks tõsiselt ning teda tähele pandaks. Lapse iseloomust olenevalt võib hoopis juhtuda, et selline ignoreerimine muudab ta veelgi tigedamaks, kutsudes esile agressiivset käitumist.

Samuti pole lahenduseks laksuandmine, tutistamine vm füüsiline karistus. Jakobson selgitas, et paljud last füüsiliselt karistavad vanemad on ise pingeseisundis ning ärritunud meeleolu foonil on ,,mõõt täis” tunne kerge tekkima. See omakorda võib viia agressiivse käitumiseni. Sellises olukorras kehalist karistust andes tunnevad vanemad end Jakobsoni kinnitusel sageli meeleheitel ja abituna ega oska seetõttu oma lapsega teistmoodi käituda.

,,Kehalise valu järel tunneb laps füüsilist karistust saades väga suurt ebakindlust,” selgitas kliiniline psühholoog. ,,Vanemate ettearvamatu, äkilise vägivaldse reaktsiooni tagajärjel tekib hirm. Valusad mälestused jäävad kehasse alles erinevate vaevuste kujul. Nendeks võivad olla näiteks uinumisraskused, peavalud, kõhuvalud, suutmatus keskenduda ja tagasikäigud arengus.”

Sellise kogemuse mõjul võib laps veelgi rahutumaks, trotslikumaks ning oma piire otsivaks muutuda. Samas võib ta muutuda ka hirmunuks, pelglikuks ja endasse tõmbunuks ,,Löödaval lapsel võib tekkida lööja vastu viha ja trots, mida ta omakorda valab välja teiste, tavaliselt endast nõrgemate peale,” selgitas Jakobson. ,,Seega väiksemad õed-vennad, mängukaaslased hakkavad kogema sedasama, mis lapsele endale suuremate poolt osaks sai.ning vägivald hakkab ,,ringi käima”.” Psühholoog lisas, et seejuures osutub väheefektiivseks keelata lapsele teiste löömine ja neile haiget tegemine, kui täiskasvanu ise tutistab, lapsele sõrmenipse jagab või lööb. ,,Leitud on, et enamik lapsi, kellele nende vanemad on füüsiliselt haiget teinud, löövad millalgi oma vanemaid vastu, samas kui lapsed, keda pole füüsiliselt karistatud, ei löö oma vanemaid praktiliselt kunagi,” lisas ta.

 

Õigus erinevatele tunnetele

Jakobsoni kinnitusel mahub inimeste sisse ära suur hulk erinevaid tundeid. Meil on õigus tunda nii positiivseid tundeid – rõõmu, kuid ka negatiivseid tundeid, nagu viha ja kurbus. Oluline on lapse negatiivseid tundeid mitte maha suruda pelgalt seetõttu, et see vanemat häirib või on ebameeldiv.

,,Oluline on olla lapsele toeks ja õpetada väljendama erinevaid tundeid turvalisel viisil,” rõhutas psühholoog. ,,Tunnete nimetamine ja tunnetega hakkama saamine on sotsiaalemotsionaalse arengu aluseks. Mõistev suhtumine tunnetesse ja neist rääkimine aitavad lapsel iseendast ja teistest aru saada.”

Ta lisas, et tunnetest rääkimise oskust saab harjutada ning tunnetest rääkides muutuvad need vähem valitsevaks ja hirmutavaks. Kui tunnetele antakse nimi, on oskus neid kirjeldada, siis saab neist ka distantseeruda. Erinevaid tundeid teades saab õppida tähele panema, millised olukorrad head või halba enesetunnet tekitavad, kuidas tunded tekivad, tugevnevad ja lõpuks vaibuvad. Meie ellu kuuluvad paratamatult ka aeg-ajalt negatiivsed emotsioonid. Elada on ju võimalik ka negatiivsete tunnetega. Kõik tunded on lubatud. Neid võib lasta tulla, olla ja maha rahuneda – tunnetega pole kiiret.

Oma emotsioone väljendava sõnavara rikastamine aitab vältida “emotsionaalset kõhukinnisust”, mille tagajärjed võivad olla painavad ja kahjutekitavad. Kui vanemal on soov õpetada lapsele oma tundeid väljendama sõnade abil, siis mõned soovitused võiks olla järgmised:

  • Kasutada aktiivselt erinevaid tundeid kirjeldavaid sõnu, enda ja lapse tundeseisundite väljendamiseks. Juhtida igapäevategevuste juures (mängides, multifilmi vaadates jms) lapse tähelepanu tunnetele. Nt ,,Mis sa arvad, mis tunne võib sellel draakonil olla kui teised teda mängu ei võta?” Järjepidev tunnete sõnavara kasutamine muudab sõnad lapse jaoks käepäraseks.

  • Pingeolukorras tuletada meelde/juhtida last ennast väljendama sõnade abil. Nt ,,Tormi, mulle tundub, et sa oled endast väljas. Ma tahan, et sa kasutaksid sõnu selgitamaks Pärtelile, kuidas sa ennast praegu tunned.”

  • Kasutada mängulisi abivahendeid tunnetealase sõnavara rikastamiseks ja eneseväljendamise abistamiseks Nt: Tunnete kaardid (A.Jakobson/A.Pakk, 2014), mis on saadaval Via Naturale e-poes.

 

Psühholoogi lugemissoovitus nutu ja jonni teemal:

Aletha J. Solter ,,Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata oma lapsel tunnetega toime tulla”

 

 

bänner

5 Comments on Kliiniline psühholoog laste nutu- ja jonnihoogudest: on täiesti kohane reageerida ebaõnnestumistele pettumusega

  1. Tore lugu, aga ilusam oleks seda lugeda, kui tekst oleks kirjavigadeta :)

  2. Suur tänu tagasiside eest. Kriitika on samuti asjakohane – loeme küll tekstid korduvalt läbi, kuid pärast avaldamist õnnestub ikka veel trükiapsakaid leida. Sellisel juhul parandame järgiulatuvalt kohe, kui midagi silma jääb. :)

  3. Lugesin hoolega läbi, aga ei taipa, mis selle artikli mõte on. Tõstatate hulga küsimusi ja räägite pikalt laialt mida teha ei tohi, aga sellest, mida jonniva lapsega ette võtma peaks ei räägi poole sõnagagi.
    Kellele või milleks see artikkel on?

  4. Aga on ju räägitud ka sellest, mida tegema peaks. Seda on üsna vähe: pöörata tähelepanu, võtta sülle, olla hell ning aidata lapsel sõnades väljendada seda, mida ta tunneb.

  5. Anonüümne // 3. juuni 2014 at 09:08 // Vasta

    Kohati väga keeruliselt sõnastatud tekst ja samamoodi tekkis lugedes küsimus, et mida siis ikkagi teha, kui laps end iga ebaõnnestumise järel või oma tahtmist mitte saades pikali maha viskab ja kisama pistab? Ühelt poolt peaks nagu laskma tal siis oma jonn ära jonnida ja samas, millal ja mismoodi siis sekkuda?
    Aga üldiselt sain artiklist mõtlemisainet ja meeldetuletuse ise rohkem kannatlik olla.

Leave a comment

Your email address will not be published.

*