Kogenud naistearst: on teaduslikult tõestatud, et pidev planeerime ja testimine hoopis pidurdavad rasestumise tõenäosust

banner1
Kogenud naistearst Dr. Andrei Sõritsa Foto: Olivia Tubli, Elite kliinik Kogenud naistearst Dr. Andrei Sõritsa Foto: Olivia Tubli, Elite kliinik

 

On peresid, kellel võib lapse saamine võtta üheksa kuu asemel hoopis viis või koguni 17 aastat. Teadlikvanem.ee toimetaja uuris kogenud naistearstilt ning Elite kliiniku loojalt Andrei Sõritsalt, mis võib olla mitterasestumise taga, millal oleks õige aeg arsti poole pöörduda ja mida teha, kui tundub, et oma arstiga klappi pole. Taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et inimene pole masin, mida juhendi järgi parandada ning viljastumisprobleemide taga võivad seista hoopis psühholoogilised tõrked.

Rasestumisest ja rasedusest rääkides tõi hinnatud naistearst välja võrdluse, et rasedus on nagu autosõit. Ka autoga on võimalik lihtsalt sõita, masinat ennast kontrollimata. Samas tasuks alati eelnevalt vaadata kas autol on bensiin sees, kas õlihulk normis ning rehvid täis puhutud. Kui auto kontrollimata jätta, on suurem tõenäosus avariisse sattuda. Täpselt samamoodi on asjad ka rasedusega: kui pere planeerib rasedust, võiks nö ülevaatuse ehk baasuuringud teha mitte ainult naisele, vaid ka mehele. See on justkui auto ülevaatus: väliselt autole peale vaadates ja nähes, et kere ja rattad on olemas, võib tunduda, et auto on justkui sõidukorras. See ei tähenda aga, et selle autoga saabki hästi sõita.

 

Mõtted mujale

Ehkki eelnev ,,ülevaatus” tasuks ära teha, tuleks sealt edasi lapsesaamismõtted peast vabaks lasta ning tavalise elutempoga jätkata püüda. Kui mees ja naine elavad kaks-kolm korda nädalas regulaarselt suguelu ega hoia kuidagi raseduse vastu, siis aasta jooksul peab rasedus tekkima. Pidev ovulatsioonitestide tegemine, enese kontrollimine ja nö ülemõtlemine Sõritsa kinnitusel hoopis pidurdavad raseduse tekkimist. Kõige parem variant on antud teemale üldse mitte mõelda, mitte testida ja mitte arvutada. Naistearst rääkis, et üks noor naine tuli tema juurde kunstlikku viljastamisse seetõttu, et tal ei õnnestunud rasedaks jääda. Nii mehele kui naisele tehti baasuuringud, mis näitasid, et kõik on korras. Juba pelgalt selle teadmise peale naine viljastuski loomulikul teel. Talle oli vaja lihtsalt moraalset toetust ja teadmist selle kohta, et tal on kõik hästi. Sõritsa kinnitusel on teaduslikult tõestatud, et pidev planeerime ja testimine mõjutavad süsteemi tööd ja hoopis pidurdavad rasestumise tõenäosust. ,,Igasugune stress pidurdab seda,” kinnitas naistearst. Testida tasub alles siis, kui naisel menstruatsioon ära jääb – sedakorda rasedustestiga.

Arsti juurde tasuks pöörduda siis, kui rasestumine aasta jooksul pole õnnestunud. Samuti tuleks arsti juurde tulla üsna kohe pärast positiivse rasedustesti saamist. Sellisel juhul saab arst algusest peale kontrollida, kas kõik on õige. Ehkki loodus teeb oma töö ning alguses katkeb palju rasedusi – loodus blokeerib need lihtsalt välja – saavad arstid kontrollida, kas konkreetne rasedus on ,,õige või vale” ja kas see on õiges või vales kohas.

 

Põletikud saavad ravi

Kui psühholoogiline aspekt ja stress kõrvale jätta, siis peamiseks põhjuseks, miks rasestumine ei õnnestu, on põletikud – mehel või naisel on mingisugune põletik. Takistuseks võivad olla seksuaalsed või mitteseksuaalsel teel ülekantavad haigused. On olemas väga palju mikroobe, mis muudavad mikrofloorat nii, et mehel või naisel tekib düsbakterioos. Spermatosoidid ei uju enam nii hästi ja viljastamist enam õigesti ei toimu.

Teisel kohal on hormonaalsed häired. Neid võib esineda nii meestel kui naistel, kuid peamiselt siiski viimastel. Nende tõttu ei toimu ovulatsioon või õige tsükkel.

Kolmandaks takistuseks võivad olla meeste spermatogeneesi häired: mingil põhjusel pole spermatosoidid piisavalt hästi arenenud, nad ei liigu hästi või nende arv pole piisav.

Ehkki tihti kiputakse arvama, et rasestumise mitteõnnestumine seisab naise taga, siis protsentuaalselt jagunevad põhjused meeste ja naiste vahel siiski pooleks. Sõritsa andmetel on öeldud ka, et 40% juhtudel on probleemid naiste taga, 40% meeste taga ning 20% on tegu mõlemapoolsete häiretega. Kui looduses on nii, et loomad elavad koos karjas, kus on mitu erinevat nais- ja meesisendit, kes omavahel suguühtes on, siis juhul, kui emasloomal ei õnnestu tiineks jääda, on probleem temas. Inimsuhetes ollakse tavaliselt aga monogaamses suhtes. Seega, kui suhe on monogaamne ning naisel ei õnnestu rasedaks jääda, ei saa näpuga näidata, et probleem on kindlasti tema taga. Samahästi võib see olla mehes. Sestap võiks ka arsti juurde juba koos pöörduda. See, kus esmalt tulevad naised ning lasevad esialgu ainult ennast uurida, püüdes oma mehi arstilkäikudest säästa, pole Sõritsa sõnul tegelikult õige taktika. Naised iseenesest on tihti nõus palju erineviad uuringuid ja operatsioone läbi tegema, kuid tegelikult ei pruugi sellel kõigel mõtet olla, kui mehel pole näiteks sobivaid spermatosoide. Seega, kui rasestumine ei toimu aasta aja jooksul tuleks analüüsid teha lasta mõlemal osapoolel.

 

Probleemide püramiid

Kui paaril pole aasta aja jooksul õnnestunud naise rasestumiseni jõuda, ei tähenda see, et konkreetsel perel pole üldse võimalik last saada. Kui sada aastat tagasi ei olnudki taolise murega võimalik kuhugi pöörduda ning oodata ja proovida tuli üks, kolm või viis aastat või üldse tühja sülega jäädagi, siis tänapäeva meditsiin on kõvasti kättesaadavam ning arsti poole pöördutakse palju varem.

Tänapäeval on laps justkui elukvaliteedi küsimus. Mitterasestumine pole surmahaigus, kuid inimesed tahavad, et soovitud rasestumine aasta-paari jooksul siiski toimuks. Arstid saavad kaasa aidata juhtudel, kus paar vajab ehk pisut ,,turgutust” ühelt või teiselt poolt: spermatosoidide funktsioon on pisut häiritud, naisel on tsüklihäired vms, ning rasestumine saab ikka loomulikul teel toimuda.

Oma murega arsti juurde tulnud paaridele tehakse standardsed uuringud: spermaanalüüsid, erinevad hormoonuuringud, ultraheli, läbivaatus jne, mille abil konkreetset situatsiooni antud ajahetkel hinnata. Kõik uuringud lastetuse valdkonnas käivad Sõritsa selgitusel püramiidi järgi. Enamus pöördujaid jääb püramiidi kõige laiemasse alaossa, kus tehakse baasuuringud. Mida lähemale püramiidi ülemisele tipule, seda vähemaks jääb inimesi ning seda spetsiifilisemaks muutuvad probleemid. Suhtarvult jagub kümne aasta kohta ,,püramiidi tippu” umbes kümme patsienti Tegu on väga keeruliste situatsioonidega, kus looduses on väga suured vead. Kogenud naistearst tõi välja juhtumi, kus tema poole pöördus üks naine 1994. aastal. Aastate jooksul tehti talle kolm operatsiooni ja 11 kunstlikku viljastamist, tekkisid valed rasedused ja erinevad probleemid, mis tõttu tuli talle aborti teha. 2011. aastal, 39 aasta vanusena, sai ta lõpuks oma igatsetud lapse. ,,Terve elu võistles ta selle eest, et last saada,” võttis Sõritsa kokku. Meditsiinis on ta hinnangul just probleem selles, et olukorda ei saa täpselt hinnata – reaalselt on teada vaid väga väike osa asjadest. Ehkki on aastate jooksul välja töötatud metoodikad, siis arstina lähtutakse suuresti senistest kogemustest. Erinevad otsad, mis loodus on seadnud, on vaja lihtsalt kokku viia. Inimene ei ole masin, mida täpselt juhendi järgi funktsioneerima saada. Põhjusi, miks ühe pere puhul esile võib kerkida, võib olla sadu. Sõritsa kinnitusel on see justkui mäng loodusega, mis mõnikord võtab väga palju aega. On olemas naised, kellel on neli-viis rasedust katkenud enne, kui nad on sünnitanud ja on olemas naised, kes kümme korda on rasestunud ja pikalt rasestuda proovinud.

 

Kui miski muu enam ei aita

Kunstliku viljastamiseni jõudmiseks peavad olema vastavad näidustused. Tegu on meditsiinitehnoloogiaga, mida Sõritsa kinnitusel rakendatakse juhtudel, kus teised asjad enam ei aita: näiteks siis, kui naise munajuhad on kinni, operatsioonid ei aita või mehe spermatosoidid on väga kehvad. Kunstliku viljastamise õnnestumise tõenäosus sõltub sellest, missugused on põhjused ehk ,,missugune on materjal”. Kui pere on nö püramiidi alaosas, on tõenäosus suur. Mida raskema juhtumiga on tegu, seda väiksem on tõenäosus. Kui inimesel on mõned suured väärarengud või elu jooksul omandatud suured muutused, ei saa meditsiin enam inimest muuta. Töötada saab vaid etteantud materjaliga.

Näiteks juhtumi puhul, kus alla 30-aastasel naisel on munajuhad kinni, kuid mehel sperma korras, on rasestamise tõenäosus kehavälisel viljastamisel väga kõrge: 80-90% ühe tsükli kohta. Kui naisel vanust juba 42 ja mehel sperma kehv, võib õnnestumise tõenäosus vaid paari protsendini küündida. Arsti kinnitusel on see küllaltki spekulatiivne ning õnnestumise tõenäosuse keskmine statistika aastate lõikes kõigub – see sõltub, millised paarid viljastamisele tulevad. Kui tulevad parema prognoosiga pered, on tõenäosus suurem, kui tulevad kehvema prognoosiga paarid, siis jälle väiksem. ,,Me ei saa õhust last teha,” tunnistas Sõritsa. ,,Meil on vaja häid rakke. Häid rakke, head mees- ja naisorganismi ja head emakat. Kui midagi nendest faktoritest – rakud, emakas või keha – on kehv, siis vähendab see tõenäosust.”

Kui baasasjad, nö standardprogrammi kuni kunstliku viljastamiseni välja, maksab haigekassa kinni, siis spetsiifilisemaid asju haigekassa poolt ei rahastata. Nende peale kulub rohkem aega ja investeeringuid ning patisendil tuleb nende tegemiseks ka enda kukrut kergendada. Mida keerulisem on situatsioon, seda kulukamaks see patsiendile endale läheb. On olemas lapsed, kelle saamine on maksnud oma pool miljonit Eurot, on lapsed, kelle pere on maksnud ehk 100 Eurot ja samuti lapse saanud. Sõltub jällegi sellest, kui keerulise juhtumiga on tegu.

Kuigi selge on see, et 100% paaridest, kes last saada püüavad, last ei saagi, on vastav õnnestumise protsent, võtku see või 20 aastat aega, Sõritsa hinnangul siis 85-90% ligi. Asi ei pruugigi olla selles, et meditsiini käed lõplikult lühikeseks jäävad. Ka paljud pered pole nõus lõpmatuseni katsetama. Kogu inimese, kogu perekonna elu just teatud mõttes seisab selle proovimise taga. Need, kes pea paarkümmend aastat siiski valmis proovima on, on naistearsti kinnitusel kangelased. Paljud paarid teevad üks-kaks katset ning seejärel hoopis lapsendavad. Või lähevad lahku. ,,Inimene ei ole masin, et ta tuleb siia ja me katsetame nii kaua, kuni lapse saame,” nentis Sõritsa, lisades, et selle taga seisavad närvid, aeg ja raha. See kõik ju maksab ja aeg kulub. Erinevad protseduurid, analüüsid ja süstid, võivad olla ebamugavad ning see pole psühholoogiliselt kerge. Tegu on nii moraalse kui materiaalse kulutusega, mida kõik paarid endale lubada ei saa. Kui inimesed paari ebaõnnestunud katse järel loobuvad, ei tähenda see, et neid tegelikult aidata ei saaks – neil lihtsalt pole enam moraalset või materiaalset võimalust sellega tegeleda. Lisaks sellele on mainitud protseduuridel järjekorrad ja teatud vanusepiirang. Näiteks pärast naise 41 aasta vanuseks saamist haigekassa enam mainitud protseduuri eest ei maksa. Ka pere ei saa alati oma elu selle katsetamise peale kulutada. ,,See ei ole nagu vähk, et kui vähiga ei tegele, siis sured ära,” tunnistas Sõritsa. ,,See ei ole haigus, mis lõppeb surmaga. Kui last ei ole, siis ilma lapseta ka võib elada või saab lapse adopteerida. Ega kõigil ei ole ju last.”

 

Erinevate spetsialistide arvamused

Mida aga teha juhul, kui naine tunneb, et tema senise arsti arvamused ja soovitused ei vii kuhugi? ,,Maailmas on selline arvamus, et kui üks arst ütleb, et pea tuleb ära lõigata, siis tuleb second opinionit [teist arvamust – toim] küsida,”selgitas Sõritsa. ,,Ja see on normaalne. See ei ole arsti usaldamatus, nagu ma ka oma patsientidele räägin, see on normaalne praktika.”

Naistearst selgitas, et igal arstil on arvamus vastavalt oma teadmistele. On väga palju faktoreid, mis seda mõjutavad. Kui mõne asutuse uksele on kirjutatud kas ,,haigla” või ,,kool”, arvavad paljud, et kõik on igal pool sama. Inimesed ei mõtle tihti aga sellele, et Eestis on 250 kooli ning mõnedest koolidest ei pääse mitte ükski laps ülikooli. Mitte ükski. Teises koolis on ülikooli pääsemise protsent aga 95%.

Vanemad viivad oma lapse kooli ning arvavad, et kõik ongi hästi. Kui ükski laps konkreetsest koolist aga ülikooli ei pääse, siis järelikult ju pole kõik ikka nii hästi. Sõritsa võrdles, et täpselt samamoodi käivad asjad meditsiinis. Inimesi mõjutavad väga erinevad faktorid, arstidel on väga erinevad kogemused ja erinevad süsteemid.

Arsti vahetamine või teise arsti arvamuse küsimine on vaba valik. See otsus võib olla keeruline ning selge on see, et professionaalsemad arstid on vähem kättesaadavamad, kui seda on näiteks residendid, kes veel õppima peavad. ,,Ma ei saa öelda, et inimesed peavad kogu aeg arsti vahetama, aga küsimus on ongi selles, et pole halb, kui inimesed küsivad teist arvamust,” selgitas Sõritsa. Kui üks arst arvab, et kasutada tuleks üht või teist taktikat, siis tegu võib olla õige, kuid samahästi ka mitte nii õige soovitusega. See on vaid ühe arsti nägemus, mis ei tähenda sugugi, et teised sama meelt on. Kui on tegu lihtsa probleemiga, siis arvamused tavaliselt ühtivad. Kui probleem on keerulisem, siis on ka arvamused väga erinevad. Seda põhjusel, et enamus asju pole tõestatud. ,,Me kasutame tehnoloogiat, me teame, et kui me teeme nii, siis see töötab,” selgitas Sõritsa. ,,Aga me ei tea, mis selles tehnoloogias töötab. Ühe inimese puhul on oluline üks, teise puhul teine faktor.” Naistearst lisas, et seda võib võrrelda supi tegemisega: avad kokaraamatu, loed seljanka retsepti, hangid koostisosad ja teed supi valmis. Valminud supil võib sõltuvalt tegijast aga väga erinev maitse olla: mõni viib keele alla, teist ei kõlba suu sissegi võtta.

Ka arst saab Sõritsa kinnitusel raamatu järgi hakkama. Vaatab, mis analüüsid ja kuidas teha ning saabki tehtud. Tegelikkuses on aga väga palju nüansse, mis on subjektiivsed ning standardne tehnoloogia paraku iga kord ei tööta. Inimene, kes saadud vastustega rahul pole, ei pea seepärast arsti vahetama, kuid teise tohtri arvamuse küsimine halba ei tee. Küsida mitmelt arstilt ning seejärel ise otsustada, kelle tehnoloogia talle endale sobib.

Ehkki kool, kuhu oma lapsed kõige mugavam saata oleks, asub ilmselt ütle tee, tuleb vanemana mõelda, kas just see kool annab kõige parema tulemuse. Vanemana tuleb endale selgeks teha, millist tulemust üleüldse oodatakse. Kõrghariduse saamine ei pea ju olema eesmärk omaette. Täpselt samamoodi on asjad meditsiinis: kõige lihtsam on valida see haigla, mis on kõrval. Selle asemel, et hakata kaugele sõitma. Kindlasti pole väiksematest maakohtadest pärit patsientidel lihtne Tartu vahet sõita. Enamusel juhtudel pole spetsialiseeritud ravi aga väikehaiglates kohapeal võimalik. Seal lihtsalt puuduvad kitse eriala spetsialistid.

 

bänner

1 Comment on Kogenud naistearst: on teaduslikult tõestatud, et pidev planeerime ja testimine hoopis pidurdavad rasestumise tõenäosust

  1. Tere elame mehega juba pea 2 aastat ja sooviks väga last,aga pole seni õnnestunud.Kuhu arsti juurde peaks mõlemad pöörduma

Leave a comment

Your email address will not be published.

*