Koolipsühholoogide ühingu juht: Sageli mõjutab just esimene kooliaasta seda, milliseks kujuneb lapse suhtumine ja hoiak kooli ning õppimisse

banner1
Foto: openclipart.org Foto: openclipart.org

 

Kui laps läheb kooli, ei puuduta elumuutus mitte üksnes teda ennast vaid kogu perekonda. Kui lasteaias käimine on vabatahtlik ning vanem saab soovi korral lihtsalt lapse koju jätta või endale sobival ajal talle sinna järgi minna, siis koolis see pole enam võimalik. Uus elukorraldus võib lapsele väsitav olla. Kas ja mida saavad vanemad ise ära teha, et aidata lapsel muudatustega kohaneda, kuidas toime tulla tagasilöökidega ning millised on ohumärgid, et laps elumuudatusega kohanemiseks suuremat tuge vajab. Koolipsühholoog ja perenõustaja Triin Kahre vastas Teadliku Vanema toimetaja poolt esitatud küsimustele.

 

Koolipsühholoog ja perenõustaja Triin Kahre Foto: Hele-Mai Alamaa

Koolipsühholoog ja perenõustaja Triin Kahre Foto: Hele-Mai Alamaa

Mida tähendab lapse jaoks muudatus senises elukorralduses (lasteaiast või nö kodustest oludest kooliminek)?

Kooliminek toob kindlasti kaasa suured muudatused mitte ainult lapsele, vaid kogu perele. Vanematel tuleb hoolikalt läbi mõelda oma päevakava, tavapärased rutiinid, logistika. Kui lasteaed oli suhteliselt vaba ajalise graafikuga (ja ka vabatahtlik), siis kool seda kindlasti enam pole. Tunnid algavad kindlal ajal ning eelkõige on see vanema ülesanne kindlustada, et laps õigeks ajaks kooli jõuab. Selles vanuses on veel lapse ajataju puudulik ning tal on väga raske oma tegevusi planeerida ning organiseerida, mistõttu peab vanem siin last suunama ja toetama. Tihti on hommikul õigel ajal üles saamine paljude laste jaoks väga suur katsumus. Seda eriti siis, kui õhtul ei ole suudetud õigel ajal magama minna ning välja puhata. Lisaks tasub tähele panna ka lihtsat tõsiasja – kui vanem ise hommikul närviliselt päeva alustab, siis kandub see sageli üle ka lapsele ning mõjutab seda, kuidas ta koolis hakkama saab.

Kui lasteaias sai laps olla terve päeva ja vanem võis ise valida, millal lapsele järele minna, siis koolis pole see enam võimalik. Tunnid lõppevad kindlal ajal ning edasi tuleb mõelda, kus laps oma ülejäänud päeva veedab. Ka see võib teinekord olla päris keeruline ülesanne perele lahendada.

Lisaks päevakava muutusele muutub lapse jaoks ka tema õpikeskkond. Enam ei ole lapse põhitegevuseks mäng, vaid vaimset pingutust nõudev tegevus. On lapsi, kes juba iseenesest on uutest teadmistest huvitatud ja tõesti tahavad õppida, kuid on ka neid, kel harjumine võtab aega. Nad on endiselt oma mängumaailmas ning ei suuda õppetegevust väga tõsiselt võtta. Ka sellega tuleb arvestada ning last vastavalt toetada ja suunata.

Kooli minnes peab laps kohanema täiesti uue seltskonnaga. Uus on nii õpetaja(d) kui ka klassikaaslased. Väikse lapse jaoks võib see olla päris hirmutav ning ärevust tekitav. Samas on väga oluline, et laps tunneks oma kohta klassis, et ta tajuks end klassi kuuluvana ja et tal oleks seal turvaline olla. Mõni laps kohaneb ruttu, mõnel läheb see oluliselt kauem.

Uus päevakava ning õpikeskkond võivad väikse tegelase üsna ära väsitada, mis tõttu pole imestada, kui lapsed sageli väsimuse üle kurdavad. Ka sellega tuleb arvestada, eriti kui vanemad oma suurest armastusest veel mitmeid erinevaid ringe ning huvialasid üritavad lapse päevakavasse mahutada. Pigem tuleks mõelda, et kool juba iseenesest on väikse lapse jaoks paras katsumus ning huviringidega ei ole esimesel aastal mõtet üle pingutada. Kõige olulisem on siiski koolirõõm ja õpimotivatsioon, mis on 1. klassi lapse jaoks ühed olulisemad asjad, mida koolist saada.


Kuidas last muutusega harjutada?

Kõige tähtsam on siin juures vanema enda käitumine, kuivõrd tema suudab rahulikuks jääda ning seejuures oma lapsele toeks olla. Võtmesõnaks võiks olla – tasa ja targu. Iga laps on erinev ning seetõttu on ka kohanemine kooliga laste jaoks erinev. Mõnel läheb lihtsamini, mõnel keerulisemalt. Sageli ootavad vanemad väga kiireid edusamme või siis vastupidi võtavad asja väga külma kõhuga. Oluline on aga lapse jaoks olemas olla, teda toetada, kuid suunata teda enama iseseisvuse suunas. See kõik nõuab aga aega ja kannatust, kuid tasub kindlasti ära.

Kõiki igapäevaseid tegevusi tuleks alguses teha koos lapsega, kusjuures see peaks toimuma positiivses meeleolus ning pigem mänguliselt, et lapsel tekiks huvi ja tahe õpitegevuse vastu. Näiteks koolikoti kokkupanek, kodutööde tegemine, lugemine, õhtul õigel ajal magamaminek. Kõik need tegevused võivad 1.klassi lapse jaoks olla väga keerulised ning on loomulik, et tõenäoliselt tuleb lapsel mingil hetkel tagasilööke. Kuid sellest ei tasuks heituda. Abiks võib olla koos lapsega koostatud päevakava, mis aitab tal oma tegevusi paremini planeerida ja organiseerida. Lisaks võimaldab päevakava kujundada teatud rutiini, mille tulemusel teatavad tegevused muutuvad tasapisi harjumuspäraseks ning automaatseks.

Iga vanem peaks tundma huvi lapse koolitegemiste vastu – mis nad koolis tegid, mis talle meeldis, mis oli huvitav jne. Vestlus peab olema loomulik, mitte muutuma ülekuulamiseks, mille puhul lapsed tavaliselt endasse sulguvad ja vait jäävad. Tihti on väiksel lapsel raske end väljendada, mis ei pruugi tähendada seda nagu ei tahaks ta rääkida. Lihtsalt vanemal peavad olema oskused, kuidas lapsega suhelda. Kui laps räägibki, siis on oluline kuulata. Ja seda sõna otseses mõttes. Kui kuulata last ja mitte anda hinnanguid või üritada lohutada, tajub laps, et temast on ka päriselt aru saadud, teda on mõistetud. See on vanema ja lapse positiivse suhte loomise seisukohalt ülimalt oluline.

 

Kas ja kuidas saab last kuidagi eelnevalt ette valmistada?

Ette valmistamine on tõepoolest teatud ulatuses oluline, kuid liialt ette valmistada ka ei maksaks. Tihti teevad seda vanemad, kes on väga ärevad ning kel on oma lastele väga kõrged ootused. Paraku võib see lapse jaoks mõjuda hoopis vastupidiselt. Lapse ärevus tõuseb, tekib hirm läbikukkumise ees, ootused enda sooritusele on väga kõrged, mistõttu on neid ka raske saavutada.

Tegelikult on ettevalmistus kooliks toimunud juba varasest lapseeast peale. Laps on viibinud seltskonnas, on omandanud oskused teistega suhtlemiseks ning koos tegutsemiseks. Ta suudab olla eemal oma vanematest, suudab mõnda aega ühele tegevusele keskenduda ning tal on tekkinud huvi teada saada uusi asju enda ja oma ümbritseva maailma kohta. Seepärast ongi oluline, et kui juba väikelapse eas märgatakse, et mingis valdkonnas on lapsel puudujäägid, siis tasub abi otsida võimalikult varakult, mitte oodata ja loota, et küll kooliks läheb üle või kasvab välja. Paljusid asju saab õige lähenemisega arendada ning nii on ka lapsel hiljem koolis lihtsam hakkama saada.

Mida vanem aga enne kooli saab teha, on näiteks lapsega koolist vestelda. Tunda huvi, mis laps koolist arvab, millised on tema ootused ja anda talle teada, et vanemana olete te tema jaoks alati olemas. Tähtis on, et laps teaks, et kui tal on raske või kui tal on abi vaja, siis ta saab teie poole pöörduda ja ta pole üksi. Harjutada saab ka sellist lihtsat asja nagu varem magamaminek ja varasem ärkamine. Ei ole mõistlik päeva pealt päevakava muuta ja loota, et kui laps pool suve on ärganud kell 11, siis nüüd ühel hommikul ärkab kell 7. Seda tuleb teha ikka tasapisi, ärkamisaega vähehaaval varasemaks nihutades. Ette valmistamise juurde käib ka koolivahendite õigeaegne soetamine, sest lapse jaoks võib olla väga häiriv, kui miskit on puudu, mida õpetaja on palunud kaasa võtta.

Tuleb aru saada ja aktsepteerida ka seda, et ükskõik kui hea vanem me ka poleks, kõigeks ei saa me oma last ette valmistada. Teatud asjad peab ta omal nahal läbi elama ja tehtud vigadest õppima. See lihtsalt käib suureks kasvamise juurde.

 

Mida saavad vanemad omalt poolt ära teha, et see üleminek võimalikult ladusalt kulgeks?

Nagu ma juba eelnevalt ütlesin – vanemad peavad säilitama rahu, kuid samal ajal siiski silma peal hoidma, kuidas lapsel läheb. On oluline taluda lapse tagasilööke ja pettumust, mis on täiesti reaalsed kooliga kohanemisega kaasnema. Kui vanem ise sellega toime ei tule ja kannatuse kaotab, siis on väga raske loota, et ta saab oma lapsele toeks olla. Selle tulemusena võib kogu kodune elu muutuda tõeliselt stressirohkeks. Siis on pigem vanem see, kes abi vajab.

Kui vanemal on mure lapse pärast, siis tasub kindlasti ühendust võtta oma lapse klassijuhatajaga. Vahel saavad lihtsad probleemid lahenduse puhtalt õpetajaga rääkimisest. Õpetaja näeb last teises keskkonnas ning võib juhtuda, et koolis on tegelikult kõik korras. Või vastupidiselt, kui mure on seotud klassikaaslastega, siis on just õpetaja see, kes midagi koolis ära saab teha. Kui laps tunneb end siiski üksi, võib ju mõne klassikaaslase enda lapsele külla kutsuda. Loomulikult, kui selleks on luba antud. Vahel vajavad mõned lapsed väiksemat ja turvalisemat seltskonda selleks, et sõprussuhteid luua.

 

Kui kaua võtab lapsel kooliga harjumine aega?

See on väga individuaalne. Mõni laps on juba algusest peale kooli jaoks valmis ja tunneb end kui kala vees. Teine aga kartlik ja ärev ning kohanemine võib võtta mitmeid kuid. Üldiselt on iga vanem oma lapse ekspert ning tunnetab ise ära, milline kohaneja laps uues olukorras ja seltskonnas on. Mõnikord on lapsed vanemate silme alt ära olles tunduvalt tragimad, kui siis kui vanemad kohal on. Seega võivad lapsed meid ka üllatada.

 

Millised märgid viitavad sellele, et elumuudatus on lapse jaoks raske ning ta võib vajada suuremat tuge?

Mõningased tagasilöögid on kooliga kohanemise juures täiesti loomulikud. Muutusi, mis korraga aset leiavad, on lihtsalt nii palju. Seetõttu on tavaliselt koolilapsel neid päevi, kus kõik on hästi ning ka neid, kus kõik läks nii halvasti.

Küll aga tasub muret tunda, kui lapsel on kooliga seonduvad kogemused valdavalt negatiivsed ning seda juba pikema aja jooksul. Osa lapsi oskab seda vanematele väljendada, kuid mitte kõik. Mõned ei julge ka, seda sageli kartusest pettumust valmistada. Sellisel juhul väljendub stress mingil muul moel. Näiteks sagenevad seletamatud kõhu- või peavalud, laps ei taha kooli minna, nutab pidevalt, on valdavalt kurvameelne, kergesti ärrituv, ei tunne enam huvi oma tavapäraste tegevuste vastu, keeldub kooliteemal rääkimast või koolitöid tegemast. Mõni laps hakkab valetama, mõni enam vastu vaidlema või isegi agressiivselt käituma. Igal juhul midagi on lapse käitumises ja olekus teistmoodi ning kui vanemad oma lapsega koos aega veedavad ja tema vastu huvi tunnevad, siis nad ikkagi märkavad seda.

Kui vanemad on sellised märke oma lapse juures tähele pannud, siis tasub meeles pidada seda, et kõigega ei pea üksi hakkama saama. Keegi meist pole sündinud lapsevanem ning kõikide olukordade jaoks ei pruugigi me valmis olla. Kindlasti tasub otsida abi väljast poolt, sest iga edasi lükatud päev võib probleemi veelgi enam süvendada ning hilisem tegutsemine võib olla juba palju keerulisem. Sageli on just esimene kooliaasta see, mis mõjutab seda, milliseks kujuneb lapse suhtumine ja hoiak kooli ning õppimisse. Seega ei tasu seda alahinnata.

 

Triin Kahre töötab koolipsühholoogina Tallinna Euroopa Koolis ning juba mõned aastad juhib Eesti Koolipsühholoogide Ühingu tegevust. Lisaks töötab perenõustajana Perekeskuses Sina ja Mina, mis pakub vanematele ja õpetajatele koolitusprogramme ning peredele pereteraapiat

 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*