Kuidas aidata õdedel-vendadel omavahel lähedaseks saada?

banner1
Foto: www.pixabay.com Foto: www.pixabay.com

 

Õdede-vendade vahel tuleb ikka rivaalitsemist ette. Mitmed vanemad kurdavad, et kodu on justkui sõjatanner, kus õed-vennad omavahel piire seades üsna inetuid võtteid kasutavad. Lähedusest laste vahel pole justkui märkigi. Kahe lapse ema ning vanemakoolide läbiviija Rebecca Eanes annab oma veebilehel positive-parents.org nõu, kuidas aidata õdedel-vendadel omavahel lähedaseks saada.

Eanes meenutab, et ta esiklaps oli vaevalt kahene kui väikevend sündis. Esimeste päevade aukartus ja imetlus lõppesid ruttu otsa. Kui laps ühel hetkel mõistis, et see uus väike tegelane saab väga palju aega emmega veeta, muudus ta pahaseks. Järgneva kaheksa kuu jooksul üritas ta oma väikevenna olemasolu üldse eirata.

,,Praeguseks on nad parimad sõbrad,” kinnitab ta ning lisab, et on aastate jooksul leidnud erinevaid viise, mis aitasid neil lähedaseks saada.

Ta toob oma kogemustele põhinedes välja nii vigu, mida ta ise lastevahelisi suhteid arvesse võttes tegi ning jagab ka nõuandeid, mida teha võiks.

Kehvad variandid:

Võrdlemine Ehkki olin võtnud eesmärgiks lapsi omavahel mitte võrrelda, juhtus tüütu potitreeningu ajal ikka, et kasutasin sõnu ,,Su vend käis juba kaheselt potil. Miks see sul nii kaua aega võtab?”

Nagu arvata võib, ei aita selline väljendus kaasa ei potitreeningule ega ka lapse segastele tunnetele oma venna suhtes. Kõik, mida noorem laps sellest õppis, oli mõte, et ta on vennast kehvem. Võrdlemine rikub suhteid ja lõhub enesehinnangut.

Käitumiskaardid – Oma ,,positiivse vanemluse” algusaastatel, kui minu eesmärgiks oli leida pehmemaid viise laste kontrollimiseks, kasutasin käitumiskaarti. Igaühel oli oma kaart. Kaardil oli kolm pulka. Ühel pool olid naeru- ja teisel pool kurvad näod. Kui keegi käitus ebasobivalt, keerasin peale kurva näo. Kolm kurba nägu viis karistuseni, milleks oli tavaliselt time-out. Sel ajal tundus see hea mõte olevat. Tegelikult aga jagas see lastevahelistesse suhetesse üha uusi ja uusi hoope.

,,Sul on juba kaks kurva nägu”

,,Üks kurb nägu veel ja sa lähed järgimõtlemistoolile”

,,Sul on üks kurb nägu, mul pole ühtegi.”

Pole raske märgata, et see suurendas rivaalitsemist ja omavahelist võistlemist. See polnud hea ei nende omavaheliste suhete jaoks ega ka käitumisele.

Eraldi kodutööde tabel – Mingil ajahetkel olid mu lastel erinevad vastutusetabelid. Mitmed erinevad kodutööd jms olid tabelis üles loetud ning asjade tegemise järel võisid nad tabelisse linnukese tõmmata. See ei muutnud kumbagi last vastutustundlikumaks. Küll aga sundis see neid omavahel võistlema.

,,Kes on rohkem linnukesi saanud”

,,Mul on rohkem kui sinul. Minu võit!”

Head võimalused:

Teadvusta sidet – Kui lõpetasin rivaalitsemise põhjustamise, paranes nende suhe loomulikul teel. Võtsin eesmärgiks märgata olukordi, kus nad teineteise vastu sõbralikud olid või kenasti koos mängisid. Öeldakse, et kui tahad midagi saavutada, siis sõnasta see positiivselt. See töötab tõepoolest. Saad seda, millele keskendud. Kui keskendusin sellele, et nad lähedasemaks muutuksid, see juhtuski.

Ära tolereeri lastevahelist austuse puudumist – Ma ei luba üksteisele inetuid nimesid panna, haiget teha, kiusata ega ka muud taolist teha. Kui nad tülitsevad, annan neile võimaluse asjad rahulikult omavahel selgeks teha. Tavaliselt tahavad nad seda võimalust kasutada. Kui juhtub aga, et emotsioonid kasvavad siiski üle pea ja nad olukorda rahulikult lahendada ei suuda, sekkun ja eraldan nad või olen suhtluses vahendajaks.

Kuidas taoline olukord aga ilma karistusteta saavutada? Karistused pole midagi muud kui miski, mis on lastele kehtestatud selleks, et nad oma vigade eest ,,maksaksid”. Alates sellest, kui seadsin õpetamise ja ühenduse loomise oma prioriteediks, on üsna kerge vältida karistusi. Püüan neid hoopis õpetada. Õpetaminegi äthendab seda, et nende teo tagajärg neile ei meeldi või et nad on sel hetkel pahased, kui sekkuma pean. Mitte karistamine ei tähenda seda, et lastel on täielik vabadus. Eeldan, et nad perereeglitest kinni peavad.

Kui mu poeg on füüsiliselt agressiivne (lööb, lükkab, kriimustab vms) eraldan ta tegevusest, kuid olen koos temaga. Praeguseks ajahetkeks oleme saavutanud olukorra, kus seda pole enam vaja teha. Ta teab, kuidas tuleks käituda ning mida oleks võinud paremini teha, kuid on veel neljane ega suuda alati oma emotsioone kontrollida. Olen teadlik tema ebaküpsetest täidesaatvatest funktsioonidest. Kui olen ta eraldanud, istume koos ning uurin, mida ta saaks teha, et olukorda parandada. Ta teeb seeläbi, mis tarvis, et olukorda parandada.

Kui lapsed kaklevad mõne asja üle ning ei suuda omavahel lahenduseni jõuda, võtan asja lihtsalt ära ja ütlen ,,Teie omavaheline suhe on tähtsam kui asi ning ma ei luba teil selle üle tülitseda. Kui olete kokkuleppele jõudnud, andke mulle palun teada.”

Meil pole probleemi kiusunimede andmise või narrimisega. Kui see oleks teemaks, kohtleksin seda nii, nagu agressioonigi. Istun koos maha, lasen lahenduse välja pakkuda ja asjad korda teha.

Loo meeskonnaatmosfäär – Me oleme meeskond ja lahendame asju meeskonnana. Individuaalsed kodutöötabelid on asendatud ühiste meeskonnatabelitega. Nad teevad ülesandeid koos ja seejärel saavad koos ka linnukese märkida. Samuti loon meeskonnatunnet läbi perekohtumiste, kus saame kõik kaasa rääkida puhkuste teemal, nädalavahetuseplaanide osas, muredes jne. Tihti räägime ka perekonna tähtsusest. Meie nädalavahetused sisaldavad ühist kvaliteetaega kogu perega, mis on täis naeru, mängu ja lõbusat äraolemist. Peretraditsioonid, nädalavahetuse rutiinid ja erilised sündmused suurendavad meeskonna-/pereatmosfääfi ja tugevdavad armastavat sidet meie kõigi vahel.

Individuaalne tähelepanu – Kui iga laps peres tunneb, et on armastatud, vanematega lähedane ning armastatud pereliige, on temas märksa vähem valmisolekut tähelepanu nimel tülitseda. Veeda iga lapsega eraldi ühist aega, täida tema tassi, huvitu sellest, mis teda huvitab, loo tugev side kõigiga eraldi.

Loe originaalpostitust siit

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*