Kuidas aidata väikestel inimestel oma suurte tunnetega toime tulla?

banner1
Foto: www.flickr.com Foto: www.flickr.com



Just nii nagu täiskasvanutelgi, tekib ka väikestel lastel palju erinevaid tundeid, mida nad ka emotsionaalselt välja näitavad. Lapsevanemaks olemise üheks osaks on õppida, KUIDAS oma laste tundepuhangute korral käituda tuleks. Lapsed nutavad, kui nad kukuvad, kui miski hirmutab neid, kui mõni teine laps istub kiigele, millega nad just kiikuma plaanisid hakata… Samamoodi võib neid nutma ajada tühja kõhu tunne, väsimus, pettumus sellest, et tükk aega harjutatud trikk ei taha välja tulla. Ka tüli sõbra või õe-vennaga võib nende tuju rikkuda. Kui laps on kurb, vajab ta täiskasvanu abi, et oma tunnetega toime tulla. KUIDAS oleks aga õige lapse pahameeletormidele reageerida? Teda julgustada või peegeldada? Õpetada teda oma suhtumist asjadesse muutma või halbades asjades positiivseid külgi nägema? Tema pahameelt kritiseerima või ärritavaid olukordi üldse vältima? Kahe lapse ema, Peaceful Parent Instituudi eestvedaja Uus-Meremaal, Genevieve Simperingham annab oma veebilehel nõu, KUIDAS lapsi oma raskete tunnetega toime tulema õpetada.

Paljud meist kasvasid ajal, mil usuti, et vanemad ei tohiks oma laste pahameelest üldse välja teha. Nimelt muutvat lapse pahameelele reageerimine lapse sõltuvaks, hädiseks ja manipuleerivaks. Ka tänapäeval ringleb palju nõuandeid stiilis, et laps peab väga varakult endaga ise toime tulema. Seda juba alates beebieast, kus ta jäetakse üksinda nutma ja end ,,ise rahustama” õppima.

Pahatihti ei nähta asja nii, et täiskasvanuna jõuab käituda ka täiskasvanuks saades. Paraku saadab suurte inimeste käitumine lapsele hoopis sõnumi, et tal tuleb ,,suurena käituda” ja mingitest asjadest ,,üle olla”. Kuidas õpetab taoline asjade allasurumine neile aga pettumuste ja väljakutsetega toimetulekut? Kuidas oskavad nad oma tugevate tunnetega toime tulla murdeealise või täiskasvanuna? Seda näiteks olukorras, kus esimene armastatu nad maha jätab või nad ülikooli ukse taha jäävad?

Ideaalis võiksime võtta eesmärgiks aidata oma lapsel leida erinevate väljakutsetega toimetulekuks oskuslikumaid viise kui seda on soovitus millestki lihtsalt ,,üle olla”. Tunnete peitmine ja allasurumine õpetab neile vaid oma tunnete varjamist, kuna nad hakkavad uskuma, et nende tunded on valed. See omakorda õpetab neid oma tundeid kas alatähtsustama (uskudes, et äkki need on sobimatud) või üledramatiseerima (arvates, et oma tunnete välja näitamiseks peab tõeline ,,põhjus” olema).

Kuulamine arendab emotsionaalset intelligentsust

Emotsionaalses olukorras on abiks kuulamine. Paljud meist on saanud kogemuse, et kui neid on tõeliselt kuulatud, aktsepteeritud ja mõistetud, muutuvad häirivad tunded märksa valutumaks. Kui tunneme, et meid mõistetakse, on lihtsam oma probleeme nö kõrvalt ja selgema pilguga näha. Nii laste kui täiskasvanute puhul aitab ärakuulamine ja mõistmine uuesti endaga rahu luua ja leida rohkem jõudu probleemidega toimetulekuks.

Aktiivse kuulamise praktiseerimine on üsna jätkusuutlik tehnika ka lapse tulevikule mõeldes. Mida rohkem saab laps tunda, et teda kuulatakse, seda paremaks kuulajaks ja mõistjaks saab ta ka ise.

Laps, kelle tundeid kuulatakse ning keda julgustatakse probleeme ise lahendama, kui ta selleks valmis on, õpib sellest, et teda usaldatakse. See omakorda suurendab tema emotsionaalset intelligentsust ja eneseregulatsioonioskusi.

Emotsionaalne intelligentsus sisaldab oskust tundeid ära tunda, leida oma üha kasvavast sõnavarast sõnu nende kirjeldamiseks ja väljendamiseks, õppima välja tooma, mida ta vajab ning olema võimeline vajaduse korral tuge leidma. Laps, kes oskab oma tundeid sõnastada ja vajadusi väljendada, on probleemide korral märksa enesekindlam ning suurema tõenäosusega oskab ka teiste pahameelega toime tulla. Põhjenduste pakkumine, nõudmine, ahvatlemine, ähvardamine või ,,altkäemaksu” pakkumine pahasele lapsele ei aita tegelikult probleemi lahendada. Abiks on hoopis aktiivne kuulamine ja peegeldamine.

Vanad pinged uues jonnihoos

Kui laps oma tunnetega toime ei tule, on üsna tõenäoline, et ta näitab seda ka välja. Et laps suudaks tasakaalus olla, tulebki tal üldiselt pahameeltest vabaneda. Lapsevanema üheks oluliseks oskuseks on olla häälestunud oma lapse stressi- ja pahameeletasemele. Kui laps hakkab mõistmatult käituma, hakkab vastu või muutub agressiivseks, on oluline mõelda, mis paneb ta sel moel tegutsema ning tuleks aru saada, mis on tema hetkevajadused. Kui lapsed koguvad endasse palju pinget, vajavad nad täiskasvanu abi, et sellest vabaneda. Üheks võimaluseks seda teha on läbi nutmise või raevutsemise. Täiskasvanu toel saab laps pingetest vabaneda läbi peegeldava kuulamise, positiivse tähelepanu, koostegemiste, nalja ja naermise.

Kui lapsel tuleb jonnihoog peale, tähendab see, et ta on jõudnud murdepunkti: suured tunded, mis temas pulbitsevad, tuleb lihtsalt välja elada ning tema aju ei tule sellega enam ilma täiskasvanu toeta toime.

Tihti nähakse jonnihoogusid kui midagi, mida lapsed lihtsalt teevad ja paraku jagatakse rohkesti nõuandeid selle kohta, et lapsi tuleks ignoreerida, kui nad jonnima hakkavad. Jonni nähakse kui käitumisprobleemi, mitte kui instinktiivset reaktsiooni olukorrale, kus tekib liiga palju tundeid.

Taoline suhtumine ja lähenemisviisid võivad viia olukorrani, kus vanem jääb ilma olulisest võimalusest aidata lapsel oma suurte tunnetega toime tulla. On oluline mõista, et ehkki mõni konkreetne situatsioon võib jonnihoo küll vallandada, võivad selle ,,juured” tihti sügavamal peituda. Tegu võib olla mingi vanema probleemiga, mis lapsel veel minevikus toimunud asjadest alateadvuses lahendamata on (seda isegi sünnitraumani välja!) Ehkki vanematena ei tea me tihti, mis on lapse pahameele pärisallikaks, tuleks lähtuda mõttest, et laste väga tugev ja toores eneseväljendus viitab sellele, et nad vajavad hoolt ja empaatiat.

Lastel kaasasündinud omadus tunded vabaks lasta, mured välja laadida ja rasked emotsioonid läbi töötada. Tegu on justkui erinevate toksiinide väljutamisega organismist. Et uuesti rahuneda ja tasakaal saavutada, vajab laps eelkõige hoolivat täiskasvanut, kes aitab tal end turvaliselt ja hoitult tunda. Visklevat ja valjuhäälselt röökivat last aitab näiteks see, kui täiskasvanu tema läheduses istub või teda kõvasti süles hoiab. Ka lihtsad sõnad stiilis ,,Mõistan, kuulan sind, hoolin sinust ja olen su lähedal,” aitavad lapsel end taas paremini tunda ning seeläbi uuesti nutmise ja enese väljaelamise järel uuesti tasakaalu saavutada.

Läbi pahameele ja emotsioonide väljaelamise, samuti läbi stressirohkete aegade õpib laps usaldama mõtet, et pahameele ja raskete tunnetega on võimalik toime tulla. Ta hakkab mõistma, et kui mingid tunded on läbi töötatud, tunneb ta end jälle paremini. Täiskasvanute tugi, sõnad ja hoolitsus aitab tal pikas perspektiivis – selleks kulub küll mitu aastat – arendada võimet stressiolukorras end ise aidata.

,,Kuidas su süda ennast tunneb?”

Üks ühteaegu nii armas kui kasulik küsimus, mida oma lastelt küsida, on ,,Kuidas su süda ennast tunneb?” Selline lähenemisviis aitab neil oma sügavamate tunneteni jõuda ning tugevad tunded pinnale tuua. Jällegi tuleb arvestada asjaoluga, et rasketest tunnetest rääkimine ja nende mõistmine toob aastaid kaasa pisaraid. Alles siis õpib laps oma tundeid lihtsalt kirjeldama.

Kui laps saab oma tunnetest rääkides väga pahaseks, vihaseks, hakkab vinguma, kaotab emotsionaalse tasakaalu või on rahulolematu, vajab ta reeglina täiskasvanu tuge, et oma mure välja elada. Kui tundub, et ta kaotab koostöövalmiduse või muutub agressiivseks, on see märk sellest, et ta vajab pisut aega oma vanemaga. Vanem peaks end lapse lainele häälestama ning teda tõeliselt kuulama.

Piirid aitavad tunneteni jõuda

Mõnikord, näiteks siis, kui takistame lapsi kellelegi füüsiliselt või vaimselt haiget tegemast, aitab piiride seadmine lapsel oma tunded vabaks lasta. Seda põhjusel, et piiri seadmine aitab lapsel võitlemise asemel tunnetele keskenduda. Nii kaua, kui lapsel on olemas vanema valmisolek kuulata ning tema kurbust, pettumust ja pahameelt teadvustada, aitavad seatud piirid tal hoopis oma tunnete väljendamise läbi uuesti rahuneda.

Mis saab vanema tunnetest?

Paljude vanemate jaoks on laste pahameelega toimetulek ning empaatiliseks jäämine keerukas. Nad ise pole taolist toetust lapsena kogenud ning neil on sisemine vajadus reageerida viisil, nagu neid lapsena koheldi. Et seda tsüklit murda ning olla laste jaoks ankruks hetkedel, mil nad tugevalt emotsionaalseid torme läbi teevad, peame väga oskuslikult õppima lapse ja iseenda tunnetega toimetuleku vahel laveerima. Vanem peab saavutama võime oma tundeid laste tunnete ja pahemeeletormides kontrollida. Samuti on tähtis osata kontrollida neid tundeid, mis teiste inimestega seoses tekib.

Et lapse tundeid aktsepteerida, tuleb vanemana õppida ka enda tundeid aktsepteerima. Täiskasvanuna on mõistlik olla teadlik oma võimalikust stressitaseme tõusust ajal, mil laps oma pahameelt ja tüdimust välja elab. Kui vanemal tekib oskus mõista oma tundeid, mis tekivad laste tundepuhangutega seoses, on tal märksa kergem lapse emotsioonidega toime tulla.

Ei ole mingit kasu sellest, kui öelda lapsele, kes õpib stressi väljendades oma tundeid reguleerima, et ta rahuneks. Laps vajab hoopis emotsionaalset rollimudelit ja juhendajat. Järgmisel korral, kui laps tunneb, et on ärritunud, vihane, närviline vms, pea meeles, et ta on võimetu teisiti tegema. Kui õpetad lapsele, kuidas pingeid välja elada läbi rääkimise, nutmise, mängimise, naermise vms, võid kindel olla, et toetad seeläbi tema füüsilist, mentaalset, emotsionaalset ja spirituaalset tervist ning heaolu.

Loe täispikka originaalartiklit siit.

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*