Kuidas käituda, kui märkad või kahtlustad, et keegi väärkohtleb last?

banner1
Foto: en.wikipedia.org Foto: en.wikipedia.org

Mõnikord jääb mõnda vanema-lapse suhet kõrvalt nähes mõtteisse kahtlus, et kõik ei ole seal päris korras ning mõned avalikud sakutamised-ähvardamised-laksuandmised jätavad mulje, et selles peres võib laste pihta suunatud vägivald olla tavapärane igapäevaelu osa. Ühelt poolt võib tekkida selline kahtlus, teisalt aga surub segadus, häbelikkus või mõni tunne selle kahtluse maha – ehk ei näinud pealtnägija siiski tervet situatsiooni? Ehk pole asi ikka nii hull? Kas ja millal üldse tohiks sekkuda?

Mänguväljak. Laps on mõnda aega aktiivselt ringi jooksnud, liumäest alla lasknud, liivakastis mänginud jne. Ühel hetkel jõuab ta oma jooksutiiruga ema juurde, kes lapse määrdunud õueriideid nähes pahandab, lapse puhtaks rapsib ja nagu muuseas lapsele paar laksu annab.

Kõnnitee. Mees, kelle kainuses täitsa kindel olla ei saa, pahandab väikese, umbes 4-5-aastase poisi, tõenäoliselt oma lapse, peale, kes ta eest ära jookseb. Poisil on käes puuoks. Hetkel, mil poiss isast mööda püüab joosta, haarab mees ta kättpidi enda kõrvale, tõmbab lapse käest puuoksa ja annab talle sellega keset kõnniteed vitsa, ise samaaegselt pahaselt pomisedes.

Kortermaja. Ülemiselt korruselt kostab pea igal õhtul lapse hüsteerilist nuttu ja vanemate karjumist. Seinad ja lagi läbi ei paista ning midagi kindlat mõelda ei saa, ent ometi närib aeg-ajalt kahtlus, kas seal on kõik ikka korras. Mitte mõneaastase lapse nutt ei tekita seda kahtlust, pigem vanemate halvustav häälekuma ja pahandamine, mis hüsteerilisest nutust üle kostab.

Vanem või hoidja, kellele laps keelt näitab, lubab lapsel keele üldse otsast lõigata.

Sotsiaalmeediasse imbub aeg-ajalt kirjutisi, kus kellelgi on tekkinud kahtlus, et ühistranspordis oli üks pisike beebi vanematega, kes paistsid joobes olevat. Olukorrad, kus selgub, et keegi on korduvalt löönud enda või oma elukaaslase eelmisest suhtest pärit last. Juhtum, kus ema ja ta elukaaslast kahtlustatakse lapse piinamises.

Taoliste situatsioonide valguses kuuleb tihti järgnevat arutelu, kus keegi tunnistab, et nägi midagi kahtlast, kuid ei teadnud, kuidas käituda või ei julgenud vahele minna ega abi kutsuda – äkki jääb ise lolliks?

Kust läheb piir? Millal tuleks sekkuda ja kuidas? Kuhu pöörduda, kui on tekkinud kahtlus, et keegi väärkohtleb oma last? Kas ja miks on oluline reageerida? Kui suureks probleemiks Eestis on vägivalla tarvitamine laste kallal? Teadliku Vanema toimetaja küsimustele vastasid Malle Hallimäe, Merit Lage ja Kiira Gornischeff Lastekaitse Liidust.

Kas ja millal tuleks vahele astuda, kui tänavapildis on selgelt näha, et keegi kasutab lapse peal füüsilist vägivalda?

Füüsiline väärkohtlemine on ka sakutamine, tutistamine, tõukamine, löömine, peksmine ning sageli kaasneb sellega ka emotsionaalne väärkohtlemine (lapse peale karjumine, alandamine, hülgamisega jms ähvardamine). Kui selline käitumine leiab aset, on mõistlik teavitada politseid ning kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat.

Väärkohtlemise võib lõpetada/ on abiks ka isiklik sekkumine. Isiklikuks sekkumiseks tuleb eelkõige hinnata olukorda, et kaitsta enda elu ja tervist. Sekkumine annab väärkohtlejale sõnumi et kaaskodanikud peavad lapse sellist kohtlemist lubamatuks.

Väärkohtlemise lõpetamiseks võivad sobida laused: ,,Palun lõpetage”, ,,Lõpetage”, ,,Stop”.

Mida teha olukorras, kus on kahtlused, et näiteks naaber või keegi tuttav, kasutab lapse peal vägivalda? Kuidas sellises olukorras reageerida? Kuhu oleks õige pöörduda? Millised on üldse võimalused abi saamiseks ja aitamiseks?

Igal lapsel on õigus elada vägivallavaba elu ning saada kaitset igasuguse väärkohtlemise eest. Vastavalt Eesti Vabariigi Lastekaitse seadusele (§59 lg 1) on abi vajavast lapsest teatamine iga inimese kohus. Kui kellelegi saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, tuleb sellest viivitamatult teatada kohaliku omavalitsuse sotsiaaltalitusele (lastekaitse- või sotsiaaltöötaja), politseile või mõnele teisele abiandvale organile.

Lapse abivajadust märgates on oluline sellest teatada valla- või linnavalitsusele ja vajadusel politseile. Teatada võib otse konkreetsele lastekaitsetöötajale valla- või linnavalitsuses või politseitöötajale politseiprefektuuris. Need on last abistava võrgustiku liikmed, kellel on seaduslik alus sekkuda ja võimalused abi osutada. 

Lapse väärkohtlemisest saab teada anda üleriigilisel tasuta ööpäevaringsel lasteabitelefoni lühinumbril 116 111. Lühinumbri eesmärgiks on võimaldada kõigil isikutel operatiivselt teatada abivajavast lapsest, tagada saadud info edastamise vastavate spetsialistideni ning pakkuda lastele ja lastega seotud isikutele esmast sotsiaalset nõustamist ja vajadusel kriisinõustamist.

Kelle poole pöörduda, oleneb last ohustavate tegurite olemusest ja tõsidusest. Tõsise ohu ja õigusrikkumiste korral lapse suhtes tuleb esmajärjekorras politseisse pöörduda. Lapse füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine on kuritegu ning sellest tuleb teatada politseile.

Kust peaks minema piir jälgimise ja reaalse sekkumise vahel?

Kaaskodanike hoolivast suhtumisest on paljudes olukordades väga palju abi, see mõjub lapsele toetavalt ja saadab sõnumi lastevastast väärkohtlemist taunivast hoiakust. Vahel võivad kõrvu jääda mõned üksikud alandavad repliigid, mida täiskasvanu saadab lapse suunas või kus kõrvalseisja tajub, et midagi on täiskasvanu ja lapse vahelistes suhetes viltu. Sellisel juhul võib ka võhivõõras kõrvalseisja küsida sõbralikul ja hoolival moel: ,,Kas teil juhtus midagi?”, ,,Näen et teil on keeruline hetk, mis juhtus?”

Kui kahtlust äratab lapse käitumine, näiteks laps nutab üksi trepikojas vms. Sellisel juhul on igati mõistlik peegeldada olukorda: ,,Näen, et oled kurb. Mis juhtus? Mulle tundub, et keegi on sulle liiga teinud.” Olenevalt lapse vastusest saab toimida edasi. Kui laps annab vähimagi vihje väärkohtlemise kohta, teatage sellest eelpool nimetatud instatntsidele. Kui laps ei vasta midagi või te ei saa selgust, olge lihtsalt lapse kõrval. Igal lapsel olles keerulises olukorras on abi toetavast ja hoolivast täiskasvanust. Juhul, kui isikul endal on raske hinnata olukorra tõsidust, on vajalik konsulteerida eelpool nimetatud instantsidega.

Milliste ,,karistamise” vormide puhul tuleks kindlasti sekkuda? Kui füüsilise väärkohtlemise puhul on pildiliselt kahtlused selgemad (a’ la keegi konkreetselt näeb vanemat oma last löömas), siis kuidas on lood lastega manipuleerimise, vaimse väärkohtlemise ja alandamisega. Kuidas siinkohal piiri tajuda?

Igasuguse väärkohtlemise puhul tuleb sellest teada anda. Lapse abivajadust märgates on oluline sellest teatada valla- või linnavalitsusele ja vajadusel politseile. Siinjuures ei ole vajalik ise ekspert olla. Kui intsident on juhtunud, on oluline sellest teada anda.

Teatamata jätmist ei saa õigustada sellega, et ei olda kindel, kas kahtlus lapse abivajaduse kohta on piisavalt põhjendatud. Samuti ei tohiks karta, et teatamine võib näida peret süüdistavana või last häbimärgistavana.

Teabe olulisuse ja sekkumise vajaduse selgitavad välja ja otsustavad juba asjakohased ametiasutused. Rohkem teavet võimalikust abi- ja kaitsevajadusest on loomulikult lastega iga päev töötavatel spetsialistidel ning sellevõrra ulatuslikum on ka nende vastutus vastava teabe edastamisel. Ent samamoodi lasub teatamiskohustus kõikidel teistel inimestel, olgu nad juhuslikud möödujad, naabrid, sugulased või mängukaaslaste vanemad.

Märkamine ning sellest teavitamine on äärmiselt oluline ning mida varem me võimalikku väärkohtlemist märkame, seda kiiremini saab abi vajab laps abi!

Kui suureks probleemiks füüsiline karistamine Teie hinnangul/andmetel Eestis on?

Lasteombudsmani ning Praxise poolt 2011 aastal läbi viidud lapse õiguste ja vanemluse monitooringust  selgus, et veerand küsitletud lapsevanematest ei pidanud kehalist karistamist vägivallaks ning 38 % leidsid, et teatud olukordades võib last füüsiliselt karistada. Samal ajal kui täiskasvanute vaheliste probleemide füüsilist lahendamist peab mõistetavaks 8 %.

2009. aastal läbiviidud uuringu kohaselt (soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2009) pea 47% lapsevanematest arvab, et „mõne eriti väära teo eest võib vahel lapsele vitsa anda: mis see ikka talle teeb, mina sain ka omal ajal ja õige asja eest sain“.

On oluline, et ühiskond jõuaks arusaamiseni, et lapse füüsiline karistamine on keelatud, kuna see rikub lapse ühte olulisemat inimõigust – õigus kehalise puutumatusele. Lisaks sellele on lapse füüsiline karistamine lapse alandamine ning mõjutab lapse vaimset ja füüsilist arengut.

Rohkem teemakohast informatsiooni leiab MTÜ Lastekaitse Liidu ajakirjast ,,Märka Last”.

bänner

1 Comment on Kuidas käituda, kui märkad või kahtlustad, et keegi väärkohtleb last?

  1. Lapse väärkohtlemisest võib teatada lastekaitse töötajatele aga kui lastekaitse töötaja on ema poolt ja laps ema kardab ning seda löömist tunnistab vaid isale või enda teistele tuttavatele siis kahjuks ei loe ei isa ega teiste tunnistajate sõna vaid ainult ema sõna .Kahjuks see on näiteks viljandis nii ja kaevata ei oska kuhugi selliste lastekaitse töötajate peale. Kui isa soovib last kaitsta siis ikka jälle saadetakse laps tagasi ema juurte kes temaga manipuleerib ja laps allub talle kuna kardab saada karistust. Eesti vabariigis on kahjuks nii,et ükskõik milline on ema siis laps peab kasvama emaga.7 aastasel lapsel pole mitte mingisuguseid õigusi kahjuks tänapäeval.

Leave a comment

Your email address will not be published.

*