Kuidas lastega suheldes oma viha talitseda?

banner1
,,Kujuta ette oma meest või naist enesekontrolli kaotamas ja sinu peale karjumas. Nüüd kujuta ette, et keegi sinust kolm korda suurem nii teeb. Kujutle, et sõltud sellest inimesest täielikult nii toidu, eluaseme, turvalisuse ja kaitse osas. Kujutle, et see keegi on sinu peamine armastuse- ja kindlustundeallikas, maailmavahendaja. Ja sul pole kedagi teist, kelle poole pöörduda. Nüüd võta kokku kõik need tunded ja mõtted, mis see kujutlus sulle pähe pani ja korruta selle tugevus tuhandega. See on miski, mis juhtub Su lapse südames, kui tema peale vihaseks saad. ,,Kujuta ette oma meest või naist enesekontrolli kaotamas ja sinu peale karjumas. Nüüd kujuta ette, et keegi sinust kolm korda suurem nii teeb. Kujutle, et sõltud sellest inimesest täielikult nii toidu, eluaseme, turvalisuse ja kaitse osas. Kujutle, et see keegi on sinu peamine armastuse- ja kindlustundeallikas, maailmavahendaja. Ja sul pole kedagi teist, kelle poole pöörduda. Nüüd võta kokku kõik need tunded ja mõtted, mis see kujutlus sulle pähe pani ja korruta selle tugevus tuhandega. See on miski, mis juhtub Su lapse südames, kui tema peale vihaseks saad." (Dr. Laura Markham www.AhaParenting.com) Foto: thelibertybeat.com

Dr. Laura Markham kirjutab oma veebilehel www.ahaparenting.com sellest, kuidas lastega suheldes vanemana oma viha kontrollida.

Kõik vanemad saavad oma laste peale vihaseks. Asja teeb hullemaks asjaolu, et meil on elus teisigi survestajaid: kohtumised, kuhu oleme hilinemas, asjad, mis meenuvad viimasel minutil, tervise- ja rahamured jne. Kui sellisel hetkel tuleb mängu laps, kes on kaotanud oma tossu, kiusab oma väikevenda, on üdini sõjakas, või kellele on just meenunud, et vajab juba tänaseks kooli uut vihikut, on suurem tõenäosus, et kannatus katkeb.

Olgem ausad – rahulikel hetkedel, me teame, suudame lapsevanemana mis tahes ettetulevas situatsioonis paremini toime tulla ja rahu säilitada. Vihatormis tundub oma viha aga meile õiglane – kuidas saab see laps olla nii vastutustundetu, hoolimatu ja tänamatu?

Pole aga vahet, kui väga lapse käitumine meid välja vihastab – see käitumine ei ole meie vihareaktsiooni tegelikuks põhjuseks. Me näeme oma lapse käitumist (,,Ta lõi teda jälle!”) ning teeme oma järelduse (,,Temast saab psühhopaat!”), mis omakorda viib edasi järgmise järeldusteni (,,Ma olen emana läbi kukkunud”). Tekkinud mõtetekaskaad päästab valla emotsioonidetulva, milleks eelpoolmainitud olukorras on näiteks hirm, lootusetus ja süütunne. Me ei suuda neid tundeid taluda. Parimaks kaitseks on hea solvang. Seega valame oma viha lapse peale välja. Kogu protsess kestab kokku vaid paar sekundit.

Laps võib küll vanema piire testida, kuid tema pole tegelikult su reaktsiooni põhjustaja. Iga olukord, mis paneb su tundma nii, et tahaksid oma viha välja valada, tuleb tegelikult su sisimast, viies tagasi su esimeste eluaastate juurde. Meie kõigi lapsevanemaoskused on lapsepõlves mingi määral haavata saanud ning lapsi kasvatades tulevad need kitsaskohad ilmsiks. Võime kindlad olla, et me lapsed käituvad viisil, mis lükkavad meid üle parda. See on aga põhjuseks, miks meie kohustuseks on õppida seda tunnet vältima.

Miks me oma laste peale nii vihaseks saame?

Vanematel ja lastel on võime üksteises viha välja päästa viisil, nagu keegi teine seda ei tee. Isegi täiskasvanutena oleme oma vanematega suheldes irratsionaalsed. Nii testivad me lapsed ka meie piire lihtsalt seetõttu, et nad on meie lapsed. Psühholoogid nimetavad seda fenomeni ,,lastetoa kummitusteks”. Siinkohal peetakse silmas asjaolu, et meie lapsed stimuleerivad meie enda lapsepõlvest pärit tundeid ning vastame neile alateadvuslikult tihti nii, et taasaktiveerime mälestused, mis oleme juba ammu unustanud. Lapsepõlvest pärit hirmud ja viha on väga tugevad, suutes meie üle võimust võtta ka siis, kui juba täiskasvanud oleme. On väga suur väljakutse need vaimud puhkama jätta.

Kui näeme vaeva, et oma vihaga toime tulla, on seda hea teada. Me peame teadma, et vanemate viha võib väikeste laste jaoks kahjustav olla. See teadmine annab meile stiimuli iseennast kontrollida.

Mis juhtub lapsega, kui tema peale karjuda või teda lüüa?

Kujuta ette oma meest või naist enesekontrolli kaotamas ja sinu peale karjumas. Nüüd kujuta ette, et keegi sinust kolm korda suurem nii teeb. Kujutle, et sõltud sellest inimesest täielikult nii toidu, eluaseme, turvalisuse ja kaitse osas. Kujutle, et see keegi on sinu peamine armastuse- ja kindlustundeallikas, maailmavahendaja. Ja sul pole kedagi teist, kelle poole pöörduda. Nüüd võta kokku kõik need tunded ja mõtted, mis see kujutlus sulle pähe pani ja korruta selle tugevus tuhandega. See on miski, mis juhtub Su lapse südames, kui tema peale vihaseks saad.

Muidugi saavad kõik meist oma laste peale vihaseks, mõnikord lähevad isegi raevu. Eesmärgiks tuleks saavutada enesekontrollivõime, mis laseb meil käituda nii, et negatiivne mõju lapsele on minimaalne.

Viha on piisavalt hirmuäratav. Sõnaline väärkohtlemine või lapse kutsumine vihaselt, lapsega ebaaustusväärselt rääkimine, tundub lapse jaoks väga isiklik, kuna ta sõltub vanemast. On tõestatud, et füüsilise vägivalla kogemine mõjutab lapse elu ka tulevikus negatiivselt. Kui su viha last ei hirmuta, annab see märku asjaolust, et ta on seda juba liiga palju näinud ning tal on tekkinud selle suhtes kaitsereaktsioon nii viha kui sinu suhtes.

Kuidas oma viha kontrollida?

Inimestes on tihti üsna automaatselt sees ,,võitle või põgene” reaktsioon ning konfliktsituatsioonis jäävad lapsed justkui ,,vaenlase” positsioonile. Kui tekib vihahoog, hakkavad hormoonid kehas möllama ja oleme inimesena valmis ründama. Pulss tõuseb, hingamine kiireneb, lihased tõmbuvad pingesse. Sellisel hetkel tundub võimatu rahulikuks jääda, kuigi teame ka ise, et laste löömine – isegi, kui see võiks kohese leevenduse tuua – pole see, mida teha tahaksime.

Sisenda endale juba eelnevalt, et löömine, vandumine, karistuste määramine vihasena jne pole lubatud. Ära karju ka oma laste peale. Kui tunned, et tahad karjuda, mine kuhugi mujale, näiteks autosse, keera aknad üles ja kisenda. Ära kasuta aga sõnu, sest need muudavad su veelgi vihasemaks.

Et ka su lapsed saavad aeg-ajalt vihaseks, on nende jaoks kahekordne kingitus, kui näitad neile enda peal, kuidas konstruktiivselt oma vihaga toime tulla – laste peale oma viha välja valades sa mitte üksnes ei tee neile haiget, vaid oled neile halvas mõttes eeskujuks. See, kuidas vihasituatsioonides käitud, õpetab neile nii mõndagi.

Alljärgnevalt on välja toodud 14 soovitust, kuidas oma viha kontrollida:

  1. Pane piirid paika enne, kui vihaseks saad. Kui laste peale vihaseks saame, tuleb see tihti sellest, et me pole piire paika seadnud ja miski käib meile närvidele. Hetk, kui hakkad vihaseks saama, on signaaliks, et pead midagi ette võtma. See aga ei tähenda karjumist, vaid sekkumist viisil, mis aitab ennetada olukorda või käitumist, mis sind ärritab. Kui ärrituse põhjuseks oled sa ise – sul on olnud raske päev – võib olla abiks, kui seda lastele selgitad ning palud neil sinu vajadustega arvestada. Kui lapsed teevad mida ärritavat – mängivad mängu, kus keegi võib haiget saada, puiklevad kõrvale, kui neil midagi teha palud, segavad, kui püüad telefoniga rääkida vms, tuleks sul korraks katkestada see, mida teed, tuletada meelde reegleid või ootusi ja suunata nende käitumist.
  2. Koosta nimekiri aktsepteeritavatest viisidest oma viha väljendamiseks. Kui tunned end vihasena, vajad võimalust maha rahuneda. Paljud suudavad endaga toime tulla lihtsa ja teadliku võtte abil: peatu, hinga ja tuleta endale meelde, et tegu pole hädaolukorraga. Raputa pinge oma kätest välja ning hinga seejärel veel kümme korda sügavalt sisse-välja. Kui tunned, et tahad lärmata, ümise. Võid püüda leida ka võimaluse naerda. See vähendab pinget ja tõstab tuju. Isegi, kui naeratad, saab närvisüsteem sõnumi, et tegu pole hädaolukorraga ja hakkab sind maha rahustama. Kui tunned, et pead ennast kuidagi füüsiliselt välja elama, pane muusika käima ja tantsi. Mõned inimesed kasutavad ka padjatagumise meetodit. Seda ma väga ei soovita. Ent kui seda siiski teed, on hea, kui saad seda teha oma lastest eraldi, sest seegi võib lapsi hirmutada.
  3. Võta aeg maha. Pea meeles, et vihane olek on kehv alguspunkt mis tahes olukorras. Võta lihtsalt aeg maha ja tule tagasi, kui suudad rahulik olla. Ole lapsest pisut eemal, nii ei saa sa talle haiget teha. Ütle lihtsalt nii rahulikult, kui saad, et oled hetkel liiga vihane, et konkreetsel teemal suhelda ja tahad veidikeseks aega maha võtta. See õpetab ka lastele enesekontrolli. Kui lapsed on piisavalt vanad, et neid üksinda jätta, võid minna vannituppa, endale külma vett näkku pritsida ja sügavalt hingata. Kui lapsed on omapäi jätmiseks liiga väikesed, saad seda teha ka köögis. Pärast seda istu veidikeseks maha, hinga sügavalt ja tuleta endale meelde, et tegu pole hädaolukorraga ning lapsed ei vääri kehva kohtlemist. Tuleta endale meelde, et see läheb mööda. See on rollimudelina heaks eeskujuks ka lastele.
  4. Kuula oma viha. Vihatunde tekkimine on loomulik. Saame aga vastutada selle eest, mida vihatundega pihta hakata. Viha kannab meie jaoks tihti väärtuslikku õppetund, kuid väljendusviis, mida vihaseks saades kasutame – kui just üksikud enesekaitset vajavad situatsioonid välja arvata – on harva konstruktiivne. Konstruktiivne viis oma vihaga toime tulla oleks oma vihaväljendust kontrollida ning hiljem rahunenuna analüüsida, mis on läinud valesti ning mida tuleks muuta. Mõnikord on viisid otseselt seotud meie vanemlike võtetega – peame piirid seadma enne, kui asi väljub kontrolli alt; hakkama lapsi voodisse panema pool tundi varem; töötama oma suhete kallal ning õppima nägema, mis on päriselt vihahoo taga. Mõnikord elame laste peal välja hoopis viha, mille on põhjustanud meis keegi teine.
  5. Pea meeles, et viha ,,väljendamine” teisele võib selle tunde hoopis valla päästa. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et peame viha ,,väljendama”, et see meid seesmiselt ei näriks, pole viha ,,väljendamises” midagi konstruktiivset. See muudab meid tegelikult veelgi vihasemaks. Samuti teeb see vastaspoolele haiget muudab ta hirmunuks või vihaseks või lööb suhtesse mõra. Seega näita oma viha enda jaoks välja füüsiliselt, kuid seejärel rahusta end maha ja püüa mõista, missugune sõnum on viha taga enne, kui hakkad teise inimesega rääkima.
  6. Mõtle enne, kui distsiplineerima hakkad. Sea endale eesmärgiks mitte kunagi vihasena tegutseda. Pole vaja probleeme lennult lahendada. Ütle midagi stiilis ,,Ma ei suuda uskuda, et lõid oma venda pärast seda, kui oleme rääkinud, et löömine on reeglitevastane. Pean selle üle mõtlema ja räägime sellest uuesti pärastlõunal. Seni eeldan, et käitud oma parimal moel.” Hiljem istu lapsega koos maha ja vajadusel sea piirid. Selleks ajaks oled võimelisem ka tema seisukohta kuulama.
  7. Väldi füüsilist sundimist. 2007. aastal läbi viidud uuringu järgi ütles 85% noorukitest, et vanemad on neid löönud või neile laksu andnud. Uurimus uurimuse järel on aga tõestanud, et löömine avaldab lapse arengule negatiivset mõju, mis kestab läbi elu. Löömine võib sind kui vanemat küll hetkeks paremini tundma panna, kuna see vähendab su viha, kuid see on halb su lapsele ning nullib ära kõik hea, mis vanemana teed. Tee mida iganes, et suudaksid seda vältida, vajadusel kas või lahku ruumist. Kui sa ei ole suutnud end kontrollida, vabanda lapse ees ja ütle, et löömine pole kunagi õigustatud. Otsi pädevat abi.
  8. Väldi ähvardamist. Vihahoos tehtud ähvardused on põhjendamatud. Ähvardused omavad efekti vaid siis, kui suudad neid järgida. Ähvardused vähendavad su autoriteeti ning on vähem tõenäoline, et lapsed edaspidi su reegleid järgivad. Selle asemel ütle lastele, et pead taolise reeglitemurdmise üle järele mõtlema.
  9. Kontrolli oma hääletooni ja sõnadevalikut. Uuringud näitavad, et mida rahulikumalt me räägime, seda rahulikumalt end tunneme ja seda rahulikumalt teised meile vastavad. Sama käib vandesõnade kasutamise kohta. Pea meeles, et oled rollimudel ja meil on jõudu end rahulikku tooni kasutades maha rahustada.
  10. Arvesta, et oled osa probleemist. Kui oled avatud emotsionaalsele kasvamisele, näitavad su lapsed sulle alati, millal pead enese kallal tööd tegema. Kui sa selleks avatud pole, on raske olla rahulik vanem. Igas situatsioonis oma lastega peame leidma jõu olukorda rahustada või situatsiooni lahendada. Kui lapsed ka halvasti käituvad, ei tohi vanem jääda abituks ohvriks. Võta kõigepealt vastutus oma emotsioonide eest.
  11. Kui oled jätkuvalt vihane, püüa leida üles allasurutud emotsioonid. Ära satu oma vihaga ühendusse. Kui oled viha kuulda võtnud ja vastavad muudatused teinud, lase sellel minna. Pea meeles, et viha on kaitsereaktsioon. Et vihast vabaneda, õpi nägema peidetud hirme viha taga.
  12. Vali oma lahingud. Iga negatiivne interaktsioon, mis lapsega seoses tekib, on heaks õpetajaks. Keskendu sellele, mis päriselt loeb, näiteks sellele, kuidas laps teisi kohtleb. Ehkki põrandale vedelema jäetud jakk võib sind ärritada, pole see ilmselt väärt suhtega üle piiri minemist.
  13. Otsi efektiivseid distsiplineerimisvõimalusi, et paremat käitumist julgustada. Vihast on märksa efektiivsemaid viise, kuidas last distsiplineerida. Mõningaid vanemaid üllatab asjaolu, et peredes, kus mitte kunagi ei kasutata füüsilist karistamist ja vanemad karjuvad laste peale ülivähe, käituvad lapsed paremini.
  14. Kui oled tihti vihaga hädas, mine nõustaja juurde. Abi küsimises pole midagi häbiväärset. Häbiväärne on oma vastutusest vanemana kõrvale hiilida ja kahjustada oma last füüsiliselt ja psühholoogiliselt.

Loe täispikka originaalartiklit siitOrigniaalartikli autoriks on Dr. Laura Markham, veebilehe AhaParenting.com looja ning raamatu ,,Peaceful Parent, Happy Kids: How To Stop Yelling and Start Connecting“ autor.

Article by Dr. Laura Markham, founder of AhaParenting.com and author of ,,Peaceful Parent, Happy Kids: How To Stop Yelling and Start Connecting

bänner

2 Trackbacks & Pingbacks

  1. Mõni päev on natukene raskem » Tikri Päevaraamat
  2. Kuidas lastega suheldes oma viha taltsutada - Perekool.ee

Leave a comment

Your email address will not be published.

*