Kuidas vanematena erinevate kasvatusmeetmete vahel laveerida?

banner1
Naatan Haamer Foto on ilmunud Tartu Ülikooli kliinikumi lehes Naatan Haamer Foto on ilmunud Tartu Ülikooli kliinikumi lehes

Loe ka: Pereterapeut: kui vanemal on midagi lapsele anda, tuleb seda teha täna 

 

Laps vajab leinas tuge ja selgitusi 

Ka kõige harmoonilisem paar pole lapsekasvatuslikes küsimustes ja situatsioonides alati ühel meelel. Ikka tuleb ette olukordi, kus üks vanem tuleks lapse soovile vastu, teine aga mitte. Vanemad, kes on erinevad isiksused, pärinevad erinevatest perekeskkondadest, on osades küsimustes ja käitumismallides ikka erinevat meelt. Kuidas omavahel erinevate vaadetega toime tulla? Kuidas laste ees elutervelt argumenteerida ja asju arutada? Kas kummalgi vanemal peaks olema õigus üksi last puudutavates küsimustes otsuseid langetada? Kust saab alguse austus? Arutlesime neil teemadel pereterapeudi Naatan Haameriga.

Naatan Haamer kinnitas, et on igati inimlik, kui vanematel on erinevad vaated ja arusaamad ning erinevatest reeglitest, normidest, väärtustest ja sellest, mis on õige ja mis vale, omavahel diskuteeritakse. See ei tähenda aga, et nendes küsimustes peab alati ühisele nõule jõudma või et kõik peavad ühtmoodi mõtlema. ,,Ma arvan, et rikkus ongi see, et mõtleme erinevalt,” rääkis pereterapeut, lisades, et lapsed õpivad ruttu ära asjaolu, et ema-isa on erinevad. Kui isa-ema üritavad ajada mingit ühist rida, nii öelda ühtemoodi kõiki asju alati teha, siis lapsed saavad aru, et ühed on ema reeglid, teised on isa reeglid, ühes kohas on ema ebakindel ja teises punktis on isa ebakindel, sest ta ise päriselt ei usu sellesse. Lapsed mõistavad, kui üks vanem peab midagi nõudma või tegema seepärast, et teine nii tahab. ,,See on nõrk koht peres,” sõnas Haamer. ,,Siis laps teab, kus ta hakkab urgitsema ja kus ta ka nii öelda läbi kaevab. Kui ta näeb, et üks vanem ei usu seda, mis ta nõuab, küllap ta siis ka alla annab. Aga kui me ajame seda asja, mis me ise tõesti usume, siis pole probleemi oma reeglite kehtestamisega ja kokkulepete saavutamisega.”

Pereterapeut selgitas, et kui vanemad on mingi teema osas eriarvamusel pole mõtet vaielda, kummal on õigem tõde. Vaidlus tõe monopoli õiguse üle on viljatu. Mõistlikum on asja sisu üle arutleda ning kummalgi võivad olla oma argumendid. Oma seisukohti tutvustav ja argumenteeritult ennast kaitsev vaidlus võib aga küll edasi aidata. Vahel juhtubki, et üks pool taandub ja võtab teise poole argumendid üle – leiab enda jaoks põhjenduse, millega lepib või teeb lihtsalt rahu. Võib olla aga ka nii, et ema või isa võtab täielikult vastutuse millegi eest, sest see, et asjad läheksid nii või teisiti, on tema soov. Teine pool lihtsalt taandub sellel hetkel ja annab konkreetses situatsioonis juhtimise ja vastutuse üle.

Ei tohi unustada asjaolu, et vanemad on erinevad inimesed ning kui taotleda täielikult ühel meelel olemist, peaks üks või teine ennast kogu aeg maha salgama. See aga ei anna Haameri hinnangul lastele väga head sõnumit – laps on taolise asja suhtes üsna tundlik ning näeb vale väga hästi läbi. ,,Koostöö on ikkagi mõlemapoolne ja koostöös tuleb omavahel suhelda, rääkida oma mõtetest, rääkida oma soovidest, rääkida oma vajadustest, rääkida, mis meeldib, mis ei meeldi, jagada oma väärtusi, jagada oma sügavamaid uskumusi, veendumusi, võib-olla ka vaielda aga aktsepteerida vastastikku ka erinevusi,” loetles Haamer. ,,Ma arvan, et kui mõlemad pooled saavad nii öelda õiguse, et nende tõel on oma koht meie peres ehk nende mõted ja arusaamad on pere jaoks tähtsad, siis ei ole probleemi, et keegi kõrvale jääb,” lisas ta. Ta tõi välja, et kui pidevalt valitseb ühe inimese sõna ja teise oma on teisejärguline, siis teine paratamatult taandub. Kaks domineerijat ei mahu ühe katuse alla. Pere, kui terviku jaoks on oluline hoopis koostöö, kus kord ühe, kord jälle teise valikud esile tõusevad Nõnda saab sündida, et üksteisele kordamööda vastutust jättes ühist asja aetakse.

Demokraatia peres ei tööta

Pereterapeut leiab, et demokraatia, kus kõigil on võrdsed võimalused ja õigused, pereelus ei tööta.

Selge on, et vanematel on suuremad õigused kui lastel, sest nemad vastutavad ka palju suurema osa eest perekonna elus, mis tõttu on neil rohkem õigust öelda, kuidas asjad käima peaksid. Seejuures saab ja tuleb lastelt alati arvamust küsida, mis ei tähenda, et ilmtingimata nende nõu järgi peaks toimima. Tähtis on ära kuulamine ja võimalusel laste soovidega arvestamine. Vanematel omavahel peaks samamoodi kummalgi olema võimalus oma arusaamadele. Ei saa olla nii, et ühe vanema otsused valitsevad rohkem kui teise omad, vaid kord on ühel võib-olla rohkem õigus, kord teisel, kord on üks see, kes määrab ja kehtestab oma otsused ja järgmisel hetkel võib selleks olla teine.

Laste ees argumenteerimine ning erinevate seisukohtade väljendamine pole sugugi paha. Oluline on, et eriarvamused saaksid väljendatud täiskasvanulikul moel, ilma liigse emotsioonita, teise alandamiseta ja manipulatsioonita, jõuga enese kehtestamiseta jne. On loomulik, et maailmas pole inimesed alati ühel meelel. Selle mudeli võiksid lapsed juba kodust ellu kaasa saada. Muidu võivadki nad hakata eeldama, et kõik inimesed peaksid mõtlema nagu nemad või hakkavad kartma eriarvamusi, kui midagi väga ohtliku inimsuhetele. On hea, kui lapsed õpivad, et on eriarvamusi ja näevad, kuidas omavahel suudetakse neist mõistlikult rääkida ning kokkuleppele jõuda või jaotada mingid vastutusalad selliselt, et need vastaks kõigi otsustele ja/või võimetele.

Õigus ümber mõelda

Kui lastel on midagi tarvis, pöörduvad nad korraga tavaliselt ühe vanema poole. On hea, kui sel vanemal on õigus ka ise otsustada ilma, et ta teisega alati läbi peaks rääkima. Ta võib anda hiljem teada, et lubas lapsele seda või teist. Kui teisele ka langetatud otsus ei meeldi, peaks ta seda ikkagi aktsepteerima. Muidugi võib ta tuua omalt poolt välja vastuargumendi või ühiselt juhtunu üle diskuteerida. Kui esmane lubaja saab ise aru, et on eksinud, võib ka lastele põhjendada, et ta ei mõelnud sedasi lubades ühele või teisele pisiasjale ning koos asja läbi mõeldes jõuti uuele järeldusele.

Pereterapeudi kinnitusel võib alati, kui tundub, et otsus ei saanud päris hea, tagasikäike teha. Küll aga ei tohiks teineteise valikuid laste ees alandavalt kritiseerima hakata. ,,Me võime vaielda, me võime laste ees teineteisele anda oma argumenteeritud vastused,” õpetas Haamer. ,,Seda me võime küll teha, et lapsed kuulevad, kuidas argumenteerida ja oma seisukohti kaitsta. Et on probleemid ja nende üle saabki diskuteerida ja neid saabki väljendada selgelt. Kui säilitame teineteise osas täiskasvanuliku lugupidava suhtumise, siis ei ole üksteise kriitikas midagi hirmsat. Kui me aga hakkame vastastikku pori loopima, ütlema solvavaid sõnu, teisele mingeid alandavaid märkusi tegema, teda naeruvääristama, jõuga alluma sundima siis kahjustame esmalt enese autoriteeti laste silmis aga ka loomulikult üksteise suhtes.” Ta lisas, et nimetatud eksimused on midagi, mida lapsed ei peaks kunagi kuulma ega nägema. Mõistagi pole sellist suhtlust meile kellelegi tarvis. Siin kaotavad kõik. Kõige rohkem kaotab muidugi näiline võitja, kes on sundinud teised endale alluma.

Kust saab alguse austus?

Pereterapeut tõi välja, et kui vanemad näitavad üksteise vastu üles lugupidamatust ja alandavad üksteist, siis laps, kui ta seda kuuleb ja näeb, võib hakata arvama, et nii ongi normaalne toimida. Siis rakendab ta seda ka oma elus. ,,Ja me imestame, miks laps narrib koolis kedagi või alandab kedagi,” põhjendas Haamer. ,,Kust tema võtab oma eeskujud? Ikka sealt, kus ta on seda näinud.” Ta lisas, et laps usaldab vähemalt esialgu kõige rohkem oma vanemaid. Kui nemad käituvad üksteise suhtes lugupidamatult, kasutavad sõnavara, mis on lugupidamatu ja alandav, siis see on ka lapse jaoks täiesti aktsepteeritav ja ta ei tule selle pealegi, et nii ei peaks tegema. Mingil põhjusel aga temaga pahandatakse. Vanemad pahandavad, et ta on ebaviisakas või lugupidamatu. Lapse jaoks, kelle vanemad sama teevad, on see aga mõistetamatu, miks teda karistatakse selle eest, mis vanemaile on normaalne ja lubatud.

Haamer tõi välja ka, et on väga levinud, kui näiteks televiisorit vaadates või elulisi asju arutades räägivad vanemad ise kellestki teisest naeruvääristavalt, halvustavalt või alandavalt. ,,Me peame olema tegelikult hästi ettevaatlikud kommentaaridega ja oma hoiakute kõvasti väljendamisega,” hoiatas pereterapeut. Ta selgitas, et tänapäeval võib tihti kuulda väljaütlemist, et lapsed ei austa autoriteete. ,,Aga kust nad saavadki õppida autoriteetide austamist?” püstitas Haamer küsimuse. ,,Meil on normaalne sõimata poliitikuid, meil on väga normaalne rääkida politseist, meedikutest või pedakoogidest halvasti.” Kui laps näeb, et autoriteetsetest ametitest ühiskonnas – riigikogulane, politseinik, tuletõrjuja, arst, õpetaja, vaimulik jne – räägitakse halvasti, võtab ka laps selle suhtumise üle. Kui kodus räägitakse õpetajatest halba, on alusetu loota, et laps käituks õpetajaga lugupidavalt, kuulaks tunnimaterjali ära ja osaleks kuulekalt tunnis. Sama lugu on ka vastupidi, et ka koolis võib õpetaja anda negatiivse hinnangu lapse vanema suhtes, kes on ehk käinud kunagi samas koolis. Ka võib õpetaja teiste õpilaste kuuldes ütelda välja midgi, mis last alandab, ise seda võib-olla tähele panemata. Nii ei pruugitagi märgata, kuidas lugupidamatute väljaütlemistega üksteise ja lõpuks ka endi jalgealust õõnestatakse. Loomulikult ei saa niisuguse käitumise korral loota lugupidavat suhtlust ka lapselt. Pereterapeut rõhutas, et nii kodune pere, kui koolipere on terviksüsteemid, mis olulisel määral kujundavad nendega seotud lapsi ja seepärast on laste käitumise osas pemine vastutus ikka täiskasvanutel.

Haamer tõi välja, et austus võib anda võimaluse headeks suheteks, kokkulepeteks, ka erimeelsuste puhul rahulikuks ja meeldivaks asjade korraldamiseks või lahenemiseks. Austuse või lugupidamise puudumine rikub aga selle võimaluse ära. ,,Tegelikult on lugupidav suhtumine vastastikku üksteisesse ja kõigisse pereliikmetesse üks võti ka igasuguste suhtlemiste küsimuste ja igasuguste erimeelsuste juures,” mõtiskles pereterapeut. Teistelgi on oma väärtused ja oma põhjendused. Nad usuvad täpselt samamoodi, et see on õige ja kui nad midagi valivad või midagi otsustavad, teevad nad seda mõttega, et see on õige ja hea ja konkreetses situatsioonis parim. Enamasti kannustab meid ikka soov õigesti toimida.

Vägivalla tagamaad

Mis saab aga juhul, kui ühe vanema kasvatusmeetodid pole lapsesõbralikud, sisaldavad füüsilist või vaimset vägivalda? Naatan Haamer tõi välja, et sellisel juhul tuleks häirivad aspektid omavahel selgelt ja konkreetselt läbi rääkida ning konstateerida, et sulle ei sobi, kui teine last lööb. Erandjuhtudena esineb ka situatsioone, kus tuleb last kaitsta. Kui situatsioon on reaalselt ohtlik, tuleb teisel sellesse jõuliselt sekkuda, reaalselt vahele astuda ja last kaitsta. Mõnel juhtumil tuleb otsida ka väljastpoolt abi ja siinjuures ei tohiks lasta end oma häbist või hirmust mõjutada. Täiskasvanu kohus on kaitsetut last kaitsta.

Füüsilise vägivalla kõrval tuleb tähelepanu pöörata ka vaimsele vägivallale – naeruvääristamisele, manipuleerimisele, sõnadega alandamisele, alandavale võrdlemisele jne. Taoliste käitumiste puhul tuleb samuti alati sekkuda. Haameri kinnitusel on siin juures siiski oluline mõista, et midagi on juhtunud sellel emal või isal, kes niimoodi käitub, et ta tunneb ennast sedavõrd ebakindlalt, et nii primitiivseid võtteid kasutab. Pereterapeut lisas, et kui inimene kasutab füüsilist, emotsionaalset või vaimset vägivalda, tuleb ka teistel pereliikmetel endasse vaadata ja mõelda, mida ta saaks teha oma partneri või lapse heaks, et viimane ei peaks nii tegema, et temas ei peaks sedavõrd algelised käitumisvariandid esile tõusma. Ehk on teine pool liiga kauaks üksinda jäetud? On talle ehk liiga keerulised kohustused pandud? Ehk puudub tal igasugune eeskuju teistmoodi käitumiseks ja ta vajab õpetust, et osata oma käitumist muuta? Võib-olla on teine sattunud minu kaasabil abitusse ja väljapääsmatuse olukorda, kust ei näe enam väljapääsu jne. Alati tasub mõelda ka iseenda osale konkreetses situatsioonis. Kui on näha, et partner kaotab kontrolli, tasubki tema poole pöörduda ja pakkuda talle midagi, mis teda rahustaks. Ilmselt saab teine pool seejärel ka ise aru, et läks üle piiri. Eri küsimus on muidugi mõne sõltuvuse all kannatav inimene, kus arusaamine on seotud pigem haigusest paranemise protsessiga.

Kui väikelapse ema on ärev või närviline, tuleb see tihti sellest, et isa on jätnud ta liiga kauaks üksi hakkama saama, ema on väsinud ja üle pingutanud ning iga väiksemgi asi ärritab teda. Või siis näiteks ema, kui näeb isa ägedat reaktsiooni, võiks mõtelda, milliseid ülesandeid sellele isale on antud? Milline on suhe? Vägivaldsed võtted annavad märku ka suhte muutmise ja korrigeerimise vajadusest.

Pereterapeudi sõnul on olulised omavaheline kontakt, vastastikune lugupidamine, erinevuste austamine, mitte alandamine ja naeruvääristamine, kummalegi oma ruumi ja õiguse andmine nii, et jääb ruumi ka kummagi omavastutuseks. Tähtis on, et kumbki saaks vastutuse võtta iseseisvalt ja nii, et seda ei kritiseeritaks ega tehtaks maha, ei naeruvääristataks ega surutaks peale oma hoiakuid või seisukohti, vaid lastaks proovida, kuidas mõjub teise inimese valik, otsus, väärtus või seisukoht.

Kokkuvõtteks on oluline alati meeles pidada, et pere on terviklik süsteem ja iga minu samm toob kaasa ka mõju kogu perele. Kui aga millegi muutmine osutub keeruliseks, tasub püüda selgusele saada, miks peres just selline tasakaal, kus püütakse olnut järjekindlalt säilitada, kõige sobivam tundub. Vahel on senise säilitamine perele tervikuna oluline. Sageli aga juhindutakse ka juba iganenud ja kasututest juhistest, mis ehk töötasid veel eelmise põlvkonna ajal aga on kaotanud käesolevas ajas väärtuse. Millegi muutmiseks on mõistagi oluline, et muutmise vajadusest saaksid kõik osapooled aru ja oleksid valmis sellesse oma panuse panema.

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*