Külalispostitus pereterapeudilt: vanavanemate ja vanemate suhe on paljuski määratletud sellega, milline on olnud nende vanem-laps suhe

banner1
Foto: pixabay.com Foto: pixabay.com

Külalispostituse autor on Merle Ameljušenko, kes jagab oma loos mõtteid nii oma pereterapeudi tööle kui ka vanaemakogemusele toetudes.

Lapse sünd on suureks rõõmuks igale pereliikmele, kuid toob endaga kaasa suured muutused nii pere elukorralduses kui suhetes pere sees ja väljaspool.

Pereterapeut Merle Ameljušenko Foto: Marika Talpas-Taltsepp

Pereterapeut Merle Ameljušenko Foto: Marika Talpas-Taltsepp

Uued rollid ja ülesanded saavad kõik. Mehest-naisest saavad isa-ema, nende vanematest vanaisad-vanaemad. Isegi, kui juba ollakse vanemad, siis iga lapsega on vanemaks olemine uus ja ainulaadne kogemus, aga ka proovikivi. Proovile pannakse vanemate endi suhe, oskus leida lahendusi kasvatusalastele erimeelsustele, oskus mõista uue pereliikme eripära ja vajadusi, oskus jagada tähelepanu ja armastust. Proovile pannakse vanemate suhe oma vanematega, kes vanavanematena soovivad osaleda lapselapse elus.

 

Milles võiks seisneda vanavanemate roll lapse kasvatamisel?

Pereteraapiasse tulnutelt kuuleb sageli, et vanavanemad on liigsekkuvad, vanemaid tühistavad või hoopiski liigkauged ja neist ei ole mingit tuge. Sagedasemaks probleemiks on erinevad arusaamised lapse kasvatamisest. Sellest, mis lapsele lubatud, mis mitte ning millliste kasvatusmeetoditega seda lapsele selgeks teha.

Reeglina on selliste lugude taustaks vanema usaldamatus oma täiskasvanud lapse vanemlike oskuste suhtes ning alateadlik soov parandada kasvatusvigu, mis kunagi enda poolt enda last kasvatades tehtud. Nii püüabki vanavanem võtta korraga ema-isa rolli enda täiskasvanud lapse kui ka lapselapse suhtes.

Paraku on ka vanemaid, kes ise hoiavad vanavanemaid distantsil, soovides, et nad lapse elus võimalikult vähe osaleks. Põhjuseks ikka enda halb suhe nendega või ,,moodne” arvamus, et vanavanem on ajast ja arust oma kasvatusmeetoditega.

Vanavanemate ja vanemate suhe on paljuski määratletud sellega, milline on olnud nende vanem-laps suhe. Vanem, kes on suutnud olla toetav ja suunav vanem oma lastele, suudab olla toetav ja suunav vanavanem lapselapsele ning piire arvestav tugi oma emaks-isaks saanud lapsele. Vanem, kes on olnud kontrolliv ja lapse piire mittearvestav, jääb kontrollivaks ja piire mittearvestavaks ka siis, kui lapsed ise vanemateks saanud. Laps, kes on kogenud, et ei saa ema-isa usaldada, ei usalda neid ka siis, kui neist on saanud vanavanemad.

Teadlik vanavanem mõistab, et vanaema-vanaisa roll on hoopiski midagi muud kui ema-isa roll. Ta tajub enda piire ning usaldab vanemaid, olles vajadusel neile toeks nii nõu kui jõuga. Ema-isa vajavad vanavanemate tuge lapse hoidmisel ja temaga tegelmisel, et aeg-ajalt võtta aega iseenda ja paarisuhte jaoks. Nad vajavad vanavanema elutervet nõuannet ning kogemust, mida populaarsetest perefoorumitest ja sõbrannadelt ei ole võimalik saada.

 

Tark ja elukogenud sõber-mängukaaslane

Lapselapsele saab vanavanem olla targaks ja elukogenud sõbraks-mängukaaslaseks, kelleks ema-isa olla ei saa, sest nende ülesanne on olla vanemad. Vanavanemal on kogemused, mis aitavad tal nii mõnedki vanemate-laste vahelised konfliktid leebelt lahendada, toetades nii last kui ema-isa. Vanavanem saab olla see, kellele laps esitab enda küsimused ja kellega arutada ilmaasju. Tema saab olla see vanem ja targem sõber, kes selgitab kannatlikult, miks ema-isa mõnikord nõuavad asju, mida nad nõuavad ja miks nad lapsele mõnikord nii mõistmatud tunduvad.

Vanavanemaga on tore pargis jalutada või metsas uidata, pannkooke küpsetada või küpsisetorti teha, käia muuseumis või kunstinäitusel, teatris või kinos. Teha veel hulga-hulga toredaid asju, milleks emal-isal alati aega või võimalust ei ole. See on vanavanemale võimalus lapsele edasi anda enda väärtusi ja hoiakuid ning õpetada elus toimetulekut.

 

Võimuvõitluses jääb kaotajaks laps

Kuidas seada aga piire liigsekkuvatele vanavanematele, kes soovivad üle võtta vanema rolli? Pereterapeudid soovitavad ühest suust: rääkige, rääkige, rääkige. Kui ise räägitud ei saa, tulge teraapiasse/nõustamisele, et abi saada. Paraku ei suuda mitte kõik asju selgeks rääkida ja mitte kõik ei jõua teraapiasse.

Kuidas siis? Kas tulebki jääda vanavanematega võitlema, kummal on enam õigust vanema rollile?

Nii mõnigi kord toovad teod enam kasu kui vaid rääkimine. Miks mitte ise anda vanavanemale roll, millest oleks tuge nii emale-isale kui lapsele? Paluda vanavanema abi seal, kus seda vaja. Olla talle selle eest tänulik. Aksepteerida, et vanavanemal võivadki olla pisut erinevad arusaamised lapse kasvatamisest, kuid jääda siiski enda põhimõtete juurde. Oluline on aru saada, et võimuvõitluses vanema rolli üle on suurimaks kannatajaks laps. Mida selline olukord lapsele õpetab? Laps õpib manipuleerimist ja varjamist, õpib mitteaustust ja konfliktsust. Õpib seda, et vanavanemad ei ole väärtuslikud. Õpib seda, et temagi ei ole väärtuslik arvates, et tülide põhjustajaks on tema.

Teadlikud vanemad ja vanavanemad mõistavad, et peremustris on koht ja roll kõigi jaoks täites enda rolli ning lastes teistel täita oma rolli.

 

Külalispostituse autor on Merle Ameljušenko, kes jagab oma loos mõtteid nii oma pereterapeudi tööle kui ka vanaemakogemusele toetudes. Tema pereteraapia vastuvõtud toimuvad Tallinnas ja Rakveres.

 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*