Laps kipub valetama – kuidas käituda?

banner1
Foto: commons.wikimedia.org Foto: commons.wikimedia.org

 

Rohkem kui midagi muud tahavad lapsed seda, et nende vanemad ja hooldajad neid armastaks ja aktsepteeriks. Kui nad tajuvad, et on midagi valesti teinud, püüavad nad instinktiivselt asja positiivses suunas raamida. Mõnikord tähendab see aga tõe moonutamist või valetamist. Kuidas aga valetamisega positiivsel viisil toime tulla? Tuleb ju ette hetki, kus asitõendid on küll ilmselged, ent laps kinnitab jätkuvalt, et koer oli see, kes tule põlema jättis, et tema koristas küll toa ära, kuid tuuleiil ajas selle ilmselt täiesti segamini, ning et tema nägu pole pruun mitte salaja söödud šokolaadist, vaid õhtupäikese poolt põhjustatud varjudest…

Lapsevanemate õpetaja ja veebilehe positiveparentingconnection.com autor Ariadne Brill annab nõu, mida ette võtta, kui laps valetama kipub.

Ta toob välja, et kõige efektiivsem viis valedega toime tulla on mäletada TRUTH (tõe – toim) meetodi põhialuseid.

T – trap (lõks – toim) – käib lõksude kohta. Kui tead, et laps valetab või eelnevale kogemusele toetudes on sul põhjust seda kahtlustada, ära tõmba last järjekordse vale lõksu. Kui tead, et su lapse põsk on šokolaadine salaja söödud maiusest, ära küsi, kas ta võttis luba küsimata tüki šokolaadi. Selle asemel alusta vestlust nii: ,,Märkasin, et sul on põsk šokolaadine. Kas mäletad, milline kokkulepe meil maiustuste võtmise osas oli?” Või kui märkad, et laps pole oma riideid jätkuvalt kappi pannud, siis selle asemel, et küsida, kas tal oli meeles oma riided ära panna, proovi end väljendada hoopis nii: ,,Märkasin, et su riided on jätkuvalt korvis. Kas oled mõelnud, millal need ära panna saaksid?”

R – respect (austus – toim) on austuse jaoks. Pärast valetamist on lapsed tihti hirmul, haavatud või tunnevad häbi. Valest teadasaamine võib vanemad väga kurjaks muuta. Hoolimata esilekerkinud tunnetest ühel või teisel osapoolel, tuleks probleemi lahendamiseks rääkida ilma häbistamise, näägutamise või karjumiseta. Väldi väljendeid stiilis ,,Kas sa juba ütled mulle?”, ,,Kuulame nüüd tõtt ka” või ,,Lõpeta valetamine ja tunnista oma tegu üles”.

U – understanding (mõistmine – toim). Mõnikord aitab vale taha vaatamine mõista, mis pani last valetama. Ehk tundus lapsele, et vale võiks aidata mõnda konkreetset situatsiooni lahendada? Näiteks ühes perekonnas, kus valetamine oli probleemiks, selgus, et kuueaastane poiss valetas kodutööde tegemise ja lugemise kohta, sest ülesannete mittetäitmise või valetamise eest ootas seal peres karistus – keeld videomänge mängida. Hirm karistuse ees algatas valedetsükli. Päevakava loomine, mis sisaldas oma aega nii videomängude mängimiseks kui ka kodusteks töödeks, aitas valetamise ja karistamise tsüklile lõpu teha.

Kui probleemide taha ei vaadata, on suurem tõenäosus, et valed ja karistused jäävad kestma. Liigne valetamine viitab sellele, et laps vajab abi, et toime tulla mingite muudatustega kodus või koolielus. Aja võtmine selleks, et mõista, mis paneb last valetama, võib olla otseteeks valede otsalõppemise juurde.

T – time to cool off (aeg rahunemiseks – toim). Mõnikord viivad valed meid endast nii välja, et kõige mõistlikumaks lahenduseks on võtta pisut aega rahunemiseks enne, kui olukorrale reageerida. Mõningane rahunemisaeg aitab leida viise, kuidas edasi minna. Mõned kuud tagasi ärkasin üles, nähes oma kolmeaastast mulle rõõmsalt naeratamas. Lapse ühes käes oli mu juuksesalk ja teises käärid. ,,Emme, su juuksed hakkasid ära kukkuma. Püüdsin need kinni.” Kiirustasin unisena peegli ette ning nägin turritamas korralikku juuksepahmakat, mis ülejäänud juustest paarkümmend sentimeetrit lühem oli. See nägi ühteaegu välja nii koomiline kui ka katastroofiline. Hingasin mõned korrad sügavalt sisse ning ainus, mida öelda suutsin, oli: ,,Kuidas oleks, kui läheksime ja valmistaksime hommikusööki.”

Näljasena on mul konfliktisituatsioonis raskem enesekontrolli hoida, seega lükkasin meie vestluse edasi. Pärast hommikusööki valisin hoolega sõnu ning küsisin lapselt, kuidas ta tuli mõttele mu juukseid lõigata. (Vältisin seejuures teadlikult küsimust, kas ta lõikas mu juukseid, kuna see oleks üks lõksukohtasid.) ,,See juuksepahmakas oli su näo ees, kui magasid ja mõtlesin, et see võib sind häirida,” põhjendas laps. ,,Oi, mulle tundub, et oleksin pidanud ikka enne Sinult küsima.” Sellele järgnes hulk pisaraid ja kallistusi ning otsustasime, et edaspidi ei unusta me päeva lõpus enam kääre ära panna.

H – honoring honesty (aususe austamine – toim). Kui kodune keskkond on austav ning karistustevaba ning valmis avatud dialoogiks ja probleemide lahendamiseks, vähendab see tunduvalt vajadust valetada ja sillutab teed tõerääkimisele. Oluline on ka, et vanemad tõerääkimises eeskuju annaksid. Näiteks juhtus hiljaaegu nii, et lõhkusin oma poja lemmiktassi. Läksin ja ütlesin talle, et see läks mul katki. Samuti olen otsustanud lapsega aus olla ka juhtudel, kus tean, et miski teeb haiget või kurvastab teda, näiteks mõned arstiprotseduurid või olukorrad, kus mõni loomake on surnud.

Valetamisest ei tohi mööda vaadata. Samuti ei tohi valetamise eest kalgilt karistada. Hirm karistuse (aja mahavõtmine, löömine, privileegide kaotamine) ja häbitunne on peamised põhjused, miks lapsed valetama kipuvad. Veelgi enam: mõned lapsed muutuvad valetades aina salakavalamaks, sest nõiaring karistus-valetamine-uus karistus-uus vale loob väga ebaterve kombe.

Piiride seadmine kodus, avatud dialoogi pidamine lapsega ja tore ühisaeg perega on kõik head tööriistad mitte üksnes valetamise vähendamiseks vaid ka armastusel, lähedusel ja usaldusel põhineva vanema ja lapse vahelise suhte loomiseks.

Originaalteksti autor on lastevanemate õpetaja ning veebilehe www.positiveparentingconnection.net looja ja sealsete postituste autor Ariadne Brill. Loe ingliskeelset originaalartiklit siit

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*