Laps vajab leinas tuge ja selgitusi

banner1
Naatan Haamer Foto on ilmunud Tartu Ülikooli kliinikumi lehes Naatan Haamer Foto on ilmunud Tartu Ülikooli kliinikumi lehes

 

Kui surm puudutab perekonda, võib lapsevanematel tekkida hulk küsimusi: kas üldse ja kuidas lapsega surma teemadel vestelda, kuidas teda matusteks ette valmistada ning kuidas lapsele leinas toeks olla. Rääkisime laste leinast Naatan Haameriga, kel lisaks hingehoidja ja pereterapeudi kutsumusele on kogemus leinaravi pakkumisega nõustamisfirmas Katriito ning kes on MTÜ Laste ja Noorte kriisiprogrammi liige.

Haameri selgitusel ei pruugi lein laste jaoks olla seotud vaid surma teemadega. Leina põhjuste ring võib olla märksa laiem ning seda võivad põhjustada ka muud elukaotused ja -muutused nagu koduvahetus, lasteaeda minek või vanema kaotamine lahutuse, mitte surma läbi.

Kutsudes lapsevanemaid üles lastega mis tahes teemadel avatult suhtlema, leiab Haamer, et küsimuseks ei peaks olema mitte see, kas lapsega üldse surmast rääkida, vaid kuidas seda teha.

Nagu ka kõigi muude teemade puhul tuleks ka surma ja leina teemadel suheldes olla eeskätt hea kuulaja ning püüda aru saada, mis moodi laps üldse mõtleb ja mida ta mõistab. Alles pärast seda on millegi rääkimine võimalik. ,,Kui me hakkame rääkima oma kujutluse või oma arusaamise pinnalt, nii, nagu me võib-olla oma täiskasvanu mõttega oleme selle suutnud enda jaoks välja mõelda või kujutame ette, kuidas laps mõelda võib, siis võime me väga kergesti eksida,” selgitas Haamer. ,,Selle tõttu tuleks lapse puhul alustada just nimelt küsimusega, et saada aru, kuidas ta neist asjadest mõtleb.” Kui laps tahab teada, mis neist inimestest saab, kes ära surevad ja kuhu nad lähevad, võib hingehoidja kinnitusel selle küsimuse neile vabalt tagasi peegeldada, ja uurida, mida laps ise arvab: kus see inimene pärast surma on või mis temast saada võib.

See, mis saab pärast, on lapse jaoks oluline teave, kuna lapsed, mis tahes vanuses, ei suuda tegelikult mõtelda ja ette kujutada surma lõplikkust selliselt moel, nagu täieskasvanud seda vahel teha soovivad. Et lapse jaoks peab pärast surma veel mingi eksisteerimine kestma, ei saa talle nö ateistlikult või materialistliku maailmavaatega läheneda, öeldes, et see ongi lõpp ja pärast seda pole enam midagi. ,,Sellist mõtet laps ei talu,” põhjendas hingehoidja, ,,Eriti väiksema lapse jaoks on üks selline mõte katastroof. Mida väiksem on laps, seda raskem on lõplikkust taluda.” Seega, kui vanemad ise ka surmajärgsesse eksistentsi ei usu, vajab laps mõtet, et tema surnud lähedane on nüüd näiteks taevas tähe peal, taevatähti vaadates saab tema peale mõelda ja talle saab sinna üles lehvitada.

Leina teemast välja lõigata last ei saa. Ta korjab infokillud täiskasvanute jutuajamistest kokku nii või naa ja teeb oma järeldused. Piisab sellest, kui vanemad arutavad mõnda temaatikat omavahel, laps näeb televiisorist või internetist mõnda surmateemalist kajastust ning juba siis paneb ta enda jaoks ühtteist kõrvale. Just seetõttu ongi kuulamise pool väga oluline, sest vaid nii saab teada, kus maal on ta oma mõtetega ning millised järeldused ta saadud informatsioonist oma peas on teinud.

Hingehoidja kinnitusel võib juba paari-kolmeaastase lapsega väga tõsistel teemadel rääkida ning juba üsna varajases eas võib laps esitada asjassepuutuvaid küsimusi. Seda mitte otseselt surma kohta, vaid näiteks viisil, kuhu konkreetne inimene läks või miks teda ei ole. Haameri sõnul on väga oluline lapse küsimustele ausalt vastata ning lapsele valetamine, juhtunu varjamine ja rääkimise edasilükkamine on välistatud. Loomulikult pole vaja talle kirjeldada kõiki peendetaile, kuid vastused stiilis, et inimene jäi nüüd magama või läks reisile, ei ole õiged. ,,Need on väga kurbade tagajärgedega lood laste jaoks ja tegelikult ka laste ja vanemate vaheliste suhete jaoks,” põhjendas ta. ,,Kui vanemad ei ole lapsi usaldanud, neile rääkinud, lükkavad rääkimist edasi nädala, lükkavad teise, lükkavad kolmanda, et vanaisa suri ära, aga lapsed, näe, nii armastasid vanaisa, et me kurvastame last selle jutuga… See on lapse jaoks katastroof, kui ta saab ühel hetkel teada, et vanaisa on juba ammu surnud ja mahagi maetud.” Hingehoidja lisas, et kujutlus lapsest tihtipeale kui rumalast ja mitte arusaavast, on, võib öelda, isegi rumal kujutlus. ,,Laps ei ole rumal,” kinnitas Haamer. ,,Lapsel on lihtsalt omamoodi maailmanägemine, teistsugune, kui see on täiskasvanul, aga see ei ole rumalus, vaid see on kohane tema arengutasemele.”

Ehkki oma arusaamade tõttu ei oska laps veel kõike võib-olla nii täpselt sõnastada või kirjeldada ja täiskasvanule võivad tema mõttekäigud primitiivsed tunduda, ei tähenda see, et laps millestki aru ei saaks. Kõige hullem, mida vanemad teha saavad, on lapsega mitte rääkimine. 20. sajandil on paljudes riikides tekkinud ja püsinud kujutlus, et lapsi ei tohiks väga surmaga kokku lasta ning samuti matustele võtta. Ehkki sündmus võib laste jaoks olla traagiline, on neil selle traagikaga võimalus hakkama saada ja edasi elada, kui täiskasvanud neid toetavad. See tähendab, kui täiskasvanud lapsi ette valmistavad, lapsi kuulavad, neile seletavad, nende küsimustele vastavad, neid lohutavad koos olles, füüsiliselt hoides, koos nuttes, rahustava häälega rääkides, koos meenutades ja lugusid rääkides, hoides alal tuttavaid rutiine jne. Kui vanemad teevad ise läbi kõik etapid, mis leinamise juurde kuuluvad, ent jätavad lapse sellest ilma, jääbki laps selle traagikasse püsima. ,,Kui me ise tahame leinata, me leiame, et see on oluline, miks me võtame lapselt selle võimaluse ära,” arutles Haamer.

 

Surm on elust erinev

Ehkki laste kaasamine leinaprotsessi ja nende kaasavõtmine matustele on Haameri kinnitusel vajalik, tuleb seda teha aga nii, et lapsed oleksid ette valmistatud. Neile tuleb rääkida, kuhu minnakse, miks sinna minnakse, mida seal tehakse, mida tähendab surm jne. Hingehoidja sõnul on üheks võimalikuks seletuseks see, et surm on elust erinev. See tähendab ka puhtalt füsioloogilist muutust: inimene ei hinga, ei räägi, ei vaata, ta keha on külm, süda ei tuksu, ta ei tunne valu ega külma-sooja. Sellised lihtsat asjad tuleks lapsele ära seletada ning seejärel näidata surnud inimest, et laps tõepoolest saaks tõdeda – nii on, nagu räägitud. Kui laps on vastavalt ette valmistatud ning täiskasvanu oskab seda kirjeldada asjalikult ja rahulikult, ilma dramatiseerimata, pole surnu ning matuste nägemine lapse jaoks ehmatus.

Samuti ei saa unustada asjaolu, et lapse jaoks on oluline teada, kus on nüüd surnud inimese elav osa. Kui ta saab selgituse, et hing on nüüd kusagil mujal, on tal selle mõttega muutunud seisundist lihtsam edasi elada.

 

Korduvad küsimused

Kuni lapse täiskasvanuks saamiseni tuleb valmis olla selleks, et laps võib aeg-ajalt surma ja kaotatud lähedase teemade juurde tagasi pöörduda. Nii sügavalt ta enam leinafaasi sisse ei lähe, kui sündmuste vahetus läheduses, ent ta tuleb selle mõtte juurde korduvalt tagasi.

See omakorda tähendab, et täiskasvanu peab olema valmis temaga neil teemadel rääkima või neile küsimustele ka palju-palju hiljem vastama. Nii näiteks võib laps mõne aasta möödudes uurida, et kui vanaema suri, ütlesid vanemad üht või teist asja ning teada tahta, miks nad seda ütlesid. ,,Ta on mitu aastat selle peale mõtelnud, nüüd on ta küps sellest aru saama,” rääkis Haamer. ,,See on tema jaoks midagi olulist.” Et lapse kõrval olek eeldab täiskasvanu jaoks hingehoidja kinnitusel pidevat avatust ning valmisolekut erinevatel teemadel rääkida, tuleb vastata ka taolistele küsimustele. Sellised arutlused pole Haameri sõnul tavaliselt pikad. Laps võib oodata vaid ühe-kahelauselist vastust või peegeldust oma mõtetele ning on taas valmis edasi minema teiste teemadega või poolelioleva tegevusega.

Küsimusi eirata või mõelda, et laps ei saa asjadest veel aru, pole hingehoidja kinnitusel kindlasti õige. ,,Kui laps on küps küsimusi esitama, siis on ta ka küps vastuseid saama,” selgitas Haamer. ,,Kui ta on oma mõttekäiguga sinnamaani jõudnud, et ta saab aru, et niisugune teema on olemas, siis tuleb juba temaga sel teemal ka rääkida.”

Kui vanem tunneb, et ta vastata ei oska, tuleb just nii lapsele öeldagi. Samuti tasub kaaluda võimalust leida inimene, kes oskaks lapsega surma teemadel vestelda. Olgu selleks siis näiteks kirikuõpetaja, hingehoidja, kriisinõustaja, terapeut vmt. Abi otsida tasub ka siis, kui vanem ise tunneb, et tal pole jõudu kõne all oleva teemaga tegeleda – laps lihtsalt vajab oma vanemat ning tema valmisolekut küsimustele vastata ning teemade üle arutleda.

Pisaraid ning nuttu raskete teemade üle arutlemisel ei tohiks karta. Kui vanem oma kurbusest ei heitu, on see lapse jaoks märk, et ka niisuguse koormaga võib toime tulla ja ellu jääda. Kui vanem aga, vastupidi, üritab teemad ja tunded maha vaikida, jääb ka laps oma murega üksi, kuna ei taha vanemat kurvastada. ,,Kui vanem kardab ise kurbust ja pisaraid, siis kardab ka laps tema kurbust,” põhjendas Haamer.

Pigem tasuks vanemal muret tunda, kui laps üldse mitte midagi ei küsi. See võib olla ohumärgiks, et teema on talle liiga hirmutav ja liiga raske, mis omakorda tähendab talle väga suurt emotsionaalset ja psüühilist koormust. Ohumärgiks on ka see, kui laps käitub püsivalt nii, nagu mitte midagi poleks juhtunud või siis, vastupidi, tema käitumine püsib pikka aega hoopis teistsugusena, kui see on olnud seni. Kui laps on pealt näinud või osalenud mõnes väga traagilises sündmuses tuleks pöörduda traumaterapeudi poole, kellel on pädevus selliste teemade puhul aidata toime tulla.

 

Võimalus hüvasti jätta

Surma teemadel rääkimine ei peaks hingehoidja sõnul piirduma vaid üksnes pärast lähedase surma peetud vestlustega. Kui mõni pereliige on raskesti haige ning üsna selgelt on näha, kuhupoole haigus triivib, on õige sellest ka lapsele rääkida. Muidugi tuleks seejuures hoida õhus lootust, et kõik võib veel paremuse poole minna, ent päriselt maha salata haiguse tõenäolisi tagajärgi ei saa – ka laps näeb, kui tema lähedane on raske haiguse tagajärjel muutunud. Ta näeb, kuidas tema vanem hääbub ning tunneb tema pärast kohutavat muret, ent ei saa sellest rääkida, kuna keegi lihtsalt ei taha temaga sel teemal rääkida. Haamer rääkis, et on leinalaagrites kokku puutunud lastega, kes on olnud südamest pettunud, kui saavad vanema surma järel teada, et surmaoht oli juba ammu eelnevalt olemas. Ühelt poolt tabab neid ootamatus (,,ema ju oli ainult natukene haige”), teisalt süütunne ja pettumus, et temalt on võetud ära võimalus hüvasti jätta või kuidagi teistmoodi käituda. Teadmatus lisab lastele palju täiendavat valusat koormust.

Neid nõuandjaid, kes arvavad, et laps tuleks surma teemadest eemal hoida ja matustele mitte lubada, ei tohiks kuulata. Seda isegi juhul, kui ütlejad tunduvad olema autoriteetsed inimesed, näiteks perearst või mõnel juhul ka psühholoog, kes pole teadlik leinaprotsessidest ja leinapsühholoogiast tervikuna. Ka ajaloole viidates tõi Haamer välja, et lapsed on eelnevatel sajanditel alati surma teemadesse kaasatud olnud ning surm on nende jaoks olnud paratamatuks elu osaks. Alles II Maailmasõja järgselt on hakatud neid antud teemadest kõrvale lükkama. Seda ühelt poolt sõjaaegsete koletute sündmuste, aga ka teaduse arengu tõttu, kus suremine on rohkem meditsiinitehniliseks probleemiks taandunud ja surija on hoopis haige inimene, keda hoitakse haigla varjavate seinte vahel, mitte kodus lähedaste keskel. Teaduse avardunud võimalused on tekitanud vahest inimestes lootuse, et ühel päeval pole ehk vaja surmast üldse rääkida.

 

Pole rumalaid hirme

Kui üks pereliige sureb, on üsna tõenäoline, et lapsel tekib hirm, et ta võib teisedki lähedased kaotada. Taoline hirm on üsna loomulik ka täiskasvanute puhul, kuna ohutunde tekkimine või turvalisuse kadu on taoliste kurbade sündmuste puhul üsna paratamatu. Kui laps küsib näiteks, et kui isa ära suri, kas ka ema sureb, tasub öelda, et ma ei kavatse surema hakata, mulle pole sellist haigust, ma ei tunne vähemalt praegu, et mul midagi viga oleks, toitun tervislikult, olen liikluses eriti ettevaatlik jne. Loomulikult ei saa anda garantiisid, kuid lubada, et teed kõik endast oleneva, et sinuga midagi ei juhtuks. Öelda, et praegu hetkel oled lapse jaoks olemas ega näe ka põhjust, miks peaks sinuga minema nii nagu teise vanemaga.

Kui laps hakkab aga kartma, et ta ise ära sureb, pole õige öelda, et tema hirm on rumal või põhjendamatu. (,,Sa oled noor, sina ei sure”). Selle asemel tasuks talle hoopis tema muret tagasi peegeldada, uurida, mida ta täpsemalt kardab, millistel hetkedel ta seda kardab, miks ta arvab ,et ta võiks ära surra. Samuti võiks taas vajadusel pöörduda spetsialisti poole, kes selliste teemadega tegeleda oskab.

 

Lapsed saavad hakkama

Ei surma ega ka muudel teemadel lastega suheldes ei tohiks neid alahinnata, tähelepanu alt välja jätta või rumalaks pidada. Neile tuleb asju selgitada ning neid tuleb usaldada, et nad saavad hakkama. ,,Nad saavadki hakkama, aga nad vajavad enda kõrval seda täiskasvanut, kes nendega neid teemasid räägiks, seletaks ja aitaks lahti mõtestada,” kinnitas Haamer. ,,Tähtis on see, et me julgeme neid teemasid rääkida, sest see annab ka juba sõnumi, et kui sellest on võimalik rääkida, siis järelikult on seda võimalik ka üle elada. Seesama seos on laste jaoks tihti tähtis. Kui täiskasvanu kardab teemasid, siis on hirmus lugu, siis järelikult on midagi nii hirmsat, et seda tuleb vältida. Laps saab siis täiskasvanult sõnumi, et selle teema juurde ei saa tulla, sest see on nii ohtlik. Aga kui täiskasvanu julgeb rääkida ja ka oma kurbust näidata, siis laps saab ka kergenduse, et tohib küll rääkida ja ka nutta, järelikult on võimalik ka kõige sellega olla, sellega hakkama saada ja edasi elada” lisas ta.

 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*