Lapsevanemalt lapsevanemale: laps nutab ja viriseb – kuidas reageerida?

banner1
Foto: Flickr.com Foto: Flickr.com

Kui laps väsib, võib vähimgi asi ta jonnihooni viia. Kui suuremale lapsele midagi soovitut keelata, võib tulemuseks olla virin ja pahameel. Küllap paljud vanemad sooviksid leida võlurohtu, mis nutu- ja jonnihoogude vastu aitaks. Mõnikord tundub olukorra lahendamise nimel lihtsam ja vaiksem variant lihtsalt lapse nutule järgi anda. Ka soovitused stiilis ,,ignoreerige lapse nuttu” või saatke kehvasti käituv laps lihtsalt oma tuppa võivad tunduda küll lihtsad käitumismallid, kuid üha enamad ja enamad kasvatuseksperdid jõuavad aju-uuringutele ja muule toetudes järeldusele, et empaatia ja peegeldamine on pikas perspektiivis märksa tulemuslikumad.

Kahe lapse ema ning vanemakoolide läbiviija Rebecca Eanes kirjutab oma veebilehel positive-parents.org, kuidas üks tema sõber küsis oma FB-lehel nõu, mida teha olukorras, kus tema eelkooliealine laps millele tahes nutuga reageerib. Lõviosas nõuannetest soovitati lapse nuttu lihtsalt ignoreerida, mõned soovitasid last selle eest ka karistada või ta lihtsalt minema saata. ,,Kus on empaatia?” püstitas Eanes küsimuse?

Autor tõi välja, et ehkki Ameerika kultuuris puudub empaatia pea igal pool, siis häirivalt levinud on empaatia puudumine laste emotsioonidega tegelemise puhul. ,,Meile antakse nõu ignoreerida neid pea kohe pärast seda, kui nad emaüsast välja tulevad,” nentis Eanes, selgitades ta, et juba vastseid ilmakodanikke hakatakse treenima, lastes neil meeleheitlikult oma hällis nutta, et nad õpiksid iseennast rahustama. Samuti ignoreeritakse õnnetut väikelast, et ta ei üritaks sel moel tähelepanu võita. Sealt edasi ignoreeritakse eelkooliealisi ning vanemaid lapsi, et neid mitte ära rikkuda ning poiste nuttu, et nad liiga plikalikuks ei muutuks.

Eanes tõi välja, et lisaks sõprade soovitustele lapse nuttu ignoreerida, kinnitavad ka internetis leiduvad materjalid, et see OK. Ka mõned kasvatusteadlased soovitavad sama teha. Samas fakt, et teised seda teevad, ei tähenda, et see oleks õige tegu. Seda isegi juhul, kui lapse nutu ignoreerimine on ühiskonnas aktsepteeritud – kunagi oli näiteks ju ka orjapidamine aktsepteeritud.

,,Kuidas me jõudsime arusaamani, et laste nutu ignoreerimine ning nende üksinda nutmajätmine on normaalne tegevus?” püstitas Eanes oma kirjutises küsimuse, lisades juurde veel teisegi empaatia puudumise kohta. Autori arvates on paljude inimeste jaoks olemas justkui kaks lahendust: lapse nutule järele andmine ning nende ,,rikkumine” seeläbi või nutu ignoreerimine, et lapsed seesuguse eneseväljendamise lõpetaks.

Ometi on ta hinnangul olemas kolmas võimalus: see, mis ei sunni lapsele järgi andma, kuid ei luba ka last ignoreerida – empaatia. Empaatiatunne võib olla põlvest põlve olnud alla surutud ning vanemat ennastki on vastavalt koheldud.

Peegeldamine väikelapse seisukohast

Eanes toob välja, et kui läheneda jonnisituatsioonile väikelapse seisukohast, on olukord järgmine: laps on väsinud ja pahur. Ka kõige pisem asi viib ta suure nutuvõimaluseni. Ta nutuhoog ei tule selleks, et endale sellest kasu lõigata. Ta ei manipuleeri ega püüa vanema elu raskeks teha. Ta on oma tunnetest üle kuhjunud ning turvatunde või läheduse pakkumine talle ei pane teda tahtma edaspidi rohkem nutma. Kui keegi pakub õlga, mille najal nutta, ei tekita see ju ka täiskasvanus tunnet veelgi rohkem nutma minema. ,,Kui lapsel on mure, ära hoia oma tähelepanu ja armastust tagasi,” soovitab Eanes. ,,Ta vajab sind!”

Teise tüüpsituatsioonina tõi ta välja olukorra, kus eelkooliealine laps soovib hommikusöögiks küpsist ning eitav vastus paneb ta nutma. Taolises olukorras pole põhjust tema nuttu ignoreerima hakata või talle küpsist anda. Selle asemel võib lihtsalt tema tundeid peegeldada ja öelda: ,,Ma näen, et sa oled pahane küpsise pärast. Sa tõepoolest tahad küpsist, kuid see pole tervislik hommikusöök ning ma tahan, et sa oleksid tervislik.” Ühesõnaga: mõista tema vaateid ning peegelda ta tundeid. Ta on elusolend.

Kui vanem laps nutab või mossitab selle pärast, et talle ei osteta uut videomängu, ei aita lapse oma tuppa saatmine tema tundeid lahustada – see hoopis viib suurema hulga negatiivsete tunneteni. Vanemana teavad paljud ka ise, mis tunne on tahta midagi saada ning mõista, et ei saa seda. (Tõenäoliselt jõuavad paljud sellise tundeni igal palgapäeval.) Seega tasub lapsega empaatiline olla. ,,Sa oled videomängu pärast pahane. Ma tean, kuidas selline asi tundub. Mul on kahju, et sedapidi tunned. Mul lihtsalt ei saa seda videomängu praegu lubada.” Taoline suhtlus võib küll rohkem aega ja kannatust nõuda, kui lapse oma tuppa saatmine ja/või ignoreerimine, kuid taoliste situatsioonide sisuks pole mitte ebameeldivuse käsitlemine, vaid inimolendi üleskasvatamine.

Loe täispikka originaalpostitust siit

Rebecca Eanes rõhutab oma lehel korduvalt, et tema näol pole tegu kasvatuseksperdiga. Tegu on emaga, kellel on oma sõnum ja ideed vägivallavabade suhtlusmeetodite ning positiivsete kasvatusvõetete toetuseks.

Vaata ka Rebecca Facebooki-lehte. 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*