Lapsevanemalt lapsevanemale: Mis on tänapäeva lastega lahti?

banner1
Foto: www.flickr.com Foto: www.flickr.com


,,Enne, kui hakkad oma nooremat põlvkonda kritiseerima, mõtle sellele, kuidas sa neid kasvatasid.” (tundmatu)

Loe ka: Laps nutab ja viriseb – kuidas reageerida? 

Me kõik oleme kuulnud kaebusi stiilis, et tänapäeva lapsed on lugupidamatud ja distsiplineerimatud ning ühtaegu omavad rohkem õigusi kui lapsed iial enne. Kasvatusvaadete osas on tekkinud justkui kaks erinevat koolkonda: üks neist leiab, et lapsi tuleks rohkem distsiplineerida ja alluma sundida, teised aga pooldavad rahumeelset piiride seadmist, nö positiivseid kasvatusmeetmeid, lõpututes kogustes toetamist ja kaisuaega.

Innustatuna ühest arvamusloost vanemate ahviarmastuse ning suutmatuse kohta lapsi distsiplineerida, kirjutas kahe lapse ema ning vanemakoolide läbiviija Rebecca Eanes oma veebilehel positive-parents.org, millest tänapäeva lastel tema arvates puudu on.

Eanesi arutelu ajendiks oli Alfie Kohni artikkel ,,Ajatu kaebus” (,,A Timeless Complaint), mille sisus oli välja toodud, et tänapäeva vanemad ei ole võimelised oma lapsele piire seadma ja kipuvad selle asemel oma lapsi liialt poputama ja kõigist pettumustest ning pahameelest eemal hoidma. Kohn toob välja, et tänapäeva vanemad on liiga pehmed ja lapsed vajavad rohkem distsipliini.

Rebecca Eanes usub aga, et tänapäeva laste probleem ei seisne mitte distsipliini- vaid ühenduse puuduses. Dekaad dekaadi järel on lapsi kasvatatud hirmu all, (,,Kas sa tahad vitsa saada?”), karistuste abil (,,Oled nädal otsa koduarestis), häbistades (,,Sa oled üks sõnakuulmatu väike tüdruk”) ja sundides (,,Kui sa oma mänguasju kokku ei korja, viskan need kõik prügikasti”).

,,Oleme nii haaratud nende ,,õigesti kasvatamisest”, et oleme unustanud, kuidas neid õigesti armastada,” nendib ta oma arutluses. ,,Oleme lasknud ennast kaasa haarata nö ekspertnõuannetest lapsi liigse tähelepanuga mitte ära hellitada, neid end välja nutma jätta ilma, et abikäe ulataks. Seda kõike nii, et eirame isegi omaenda instinkte.”

Ta toob välja, et vanemad on endi ja oma laste vahele tõmmanud piiri, mida ei tohi ületada. ,,Olen sinu vanem, mitte sõber”. See on aja jooksul nii juurdunud, et seda ei seata enam isegi mitte kahtluse alla. Ehkki vanemad armastavad oma lapsi ja jagavad neile kallistusi ja kiitust, tehakse seda Eanesi hinnangul tingimuslikult. Ehkki laste soove täidetakse materiaalselt, on autori arvates püsivalt õhus küsimus ,,kas tegelikult ollakse oma lastega lähedased”.

,,Liiga kaua on kestnud olukord, kus lapsi küll nähakse, kuid ei võeta kuulda,” nendib ta, lisades, et liiga kaua on lapsi hirmuvalitsuse all kasvatatud. Nüüd on aeg neid kuulda võtta. Nüüd on aeg armastuse taktikad kasutusele võtta. Eanes usub, et juba vähemalt sajandi jagu kestnud kaebused stiilis ,,noorus on hukka läinud” on piisav tõendusmaterjal selle kohta, et midagi on kasvatusmeetmetes valesti. Ta toob välja, et depressioon ja vaimse tervise häired on kasvanud suureks probleemiks, sest täiskasvanud peavad tohutult panustama sellesse, et oma lapsepõlve haavu parandada. Mõned neist ei parane iialgi.

Eanes soovitab vanematel enesele selgeks teha positiivsete kasvatusvõtted: karistamise asemel õpetada, löömise asemel kallistada, ignoreerimise ja üksijätmise asemel lähedust pakkuda, sundimise asemel asju koos lapsega teha, tingimustega armastuse asemel armastada tingimusteta.

,,Loo oma lastega lähedased suhted, näita neile head eeskuju ja luba neil kõiki oma tundeid tunda,” soovitab Eanes. ,,Selle asemel, et laps üksinda oma tuppa saata, ütle, et ,,Olen siin koos sinuga.”. Selle asemel, et pahandada stiilis ,,Lõpeta nutmine”, ütle, et ,,Näen, kui vihane sa oled”.”

Kahe lapse emana ja lapsevanematele koolituste tegijana usub ta, et on aeg muuta viise, kuidas lapsi kasvatakse. Ta soovitab vanematel õppida piire seadma armastaval moel, murda hirmukasvatuse müür ning jõuda oma suhetes lastega armastuse ja läheduseni.

Loe ingliskeelset originaalteksti siit 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*