Michaela Glöckler: identiteedi arendamiseks vajavad lapsed vanematelt emotsionaalset ja vaimset tuge

banner1
Wolfgang Goebeli ja Michaela Glöckleri Raamat ,,Laps Wolfgang Goebeli ja Michaela Glöckleri Raamat ,,Laps" Foto: Mari Leosk

Aasta alguses väisas Eestit tunnustatud lastearst, raamatu ,,Laps” üks autoreid Michaela Glöckler. Oma külastuse käigus pidas ta Tartu Ülikooli aulas avaliku loengu teemal ,,Meie aja laps, väljakutsed ja võimalused.” Antroposoofilise arstina otsis ta lasteteemalises loengus vastuseid pisut sügavamalt ja kaugemalt – vanematest.

 

 

Dr Michaela Glöckler Foto: Mari Leosk

Dr Michaela Glöckler Foto: Mari Leosk

Glöckler meenutas, kuidas kord üht kahe ja poole aastast last vaadeldes ning vanemaga lapse arengu üle arutledes, nägi ta järsku kokkuvõtvalt lapse esimest kolme eluaastat – kõige haavatavamat, õrnemat, kuid samas kõige kaitstumat eluperioodi. Mainitud aja jooksul areneb laps nii neuroloogilisest kui ka pedagoogilisest vaatepunktist vaadelduna kõige võimsamalt, efektiivsemalt ja tõhusamalt. ,,Just neil esimesel kolmel aastal areneb laps nõnda, nagu mitte kunagi oma elus enam rohkem,“ kinnitas Glöckler.

Esimesel eluaastal õpib laps oma keha valitsema: omandab motoorseid oskusi, võime oma keha tasakaalus hoida ning hakkab oma jalgadel seisma – oma teed käima. Teisel eluaastal muutub oluliseks kontakti loomine ümbritsevaga ning enese väljendamine. Kolmandal eluaastal tekib aga uus unikaalne oskus – eriline moment, kus laps peegeldab iseend, öeldes enda kohta ,,mina.“ See on lapse jaoks esimene teadvustatud mõte ja vaimne kogemus. (Ühe Eesti lastepsühhiaatri selgitusel võib esimese, teise ja kolmanda eluaasta arengutetappe välja tuua vastavalt kui püstisuse/vertikaalsuse liigutust, horisontaalset ehk sotsiaalset liigutust ning endasse pöörduvat liigutust. – toim)

Antroposoofiline arst meenutas, et kõne all olevat last vaadeldes mõistis ta, et mainitud kolme etapi õppimist ei saa stimuleerida väljast poolt – kõik lapsed, olenemata nahavärvist või kultuurist, teevad seda iseenda sisemusest lähtuvalt. Mida rohkem näevad lapsed vanemaid nende suhtlemises, eneseväljendamises liikumises jms, seda paremini lapsed neid järgi teevad. ,,Lastel on selles eas äärmuslik matkimis-, järeleaimamisvõime, kuid see pole mitte kopeerimine, vaid omaenda sisemisest soovist tehtu, kus kõik kolm arengusammu järgnevad üksteisele,“ põhjendas Glöckler. ,,Igaühte meist on juhtinud see sisemine soov esimestel eluaastatel, aga ka hiljem meie elus.“

Identiteet areneb järk-järgult

Glöckler tõi välja, et kui lapsed väljendavad just seda, kuidas nad elavad, tuleb täiskasvanutel omaenda mõistmise ja vaba tahte kaudu ,,omaenda jalgadel seismist“ tõepoolest õppida. Tuleb mõista oma iseseisvust või seda, kui palju ollakse juhitud välistest arvamustest. Samuti tuleb mõelda, mis on saanud aususest – kas täiskasvanu suudab olla oma suhtlemises sama aus, kui lapsed oma teisel eluaastal? Loengupidaja kinnitusel soovivad lapsed igal pool tõde leida ja mõista, kuid täiskasvanuna tuleb sellise aususe nimel palju tööd teha. Samuti tuleb lahendada identiteediküsimus – leida vastus küsimusele, kes me oleme.

Identiteedi arengus on Glöckelri sõnul neli põhilist arenguetappi. Kõigepealt rõõm ,,mina“ olemist. Lastearst tõi näite, kuidas tema kolmeaastane nõbu nägi teda kaugelt tulemas ning hüüdis: ,,Michaela, siin olen MINA!“ Taoline rõõm kaob täiskasvanuks saades täielikult – põhjuseks ühe valuliku kogemuse – enesepeegelduse vaimse kogemuse – läbitegemine.

Järgmiseks sammuks identiteedi teel on metamälu tekkimine üheksanda eluaasta paiku. See on hetk, mil laps laps tajub, et ta mõtleb, ja ta teab, et ta seda teeb. Lapsel tekib teadvustatud ja huvi selle kohta, kes ta on ümbritsetuna oma vanematest, õpetajatest ja teistest täiskasvanutest. Tal tekib uus vaimne kogemus, mis on kombineeritud emotsionaalsega. Vaimne identiteet lõheneb. Tekib küsimus, ,,kes ma olen, kui ennast väljast poolt vaatan?“ Samuti tekib lapsel mõistmine, et ta polegi iseenesestmõistetavalt osa millestki – ta on hoopis üksi ja eraldatud.

Glöckleri andmetel võivad alkoholismi ja narkomaania juured välja ulatuda just mainitud eani, kuna antud kogemusega – selle piinarikka üksiolemisega – pole igaüks valmis toime tulema. Pärast iseenesestmõistetavat ja harjumuspärast hoitust pere poolt võib enda sõltumatuse tundmine olla hirmu tekitav ning viia kiusatuseni end millestki muust sõltuvaks muuta.

Järgnevaks verstapostiks identiteedi arengus on noorukiiga – 16. eluaasta. Glöckler tõi välja, et kui täiskasvanud arutlevad selleks, et lahendusteni jõuda, diskuteerivad murdeealised selleks, et end arutledes treenida ning oma dialektilisi võimeid arendada. ,,Seepärast peamegi alati väljendama vastupidist sellele, mida teised väidavad,“ põhjendas ta murdeealiste teguviisi. ,,Mida kauem oleme saanud oma noorukieas väitlemist harjutada, seda paremini õpime vastu vaidlema – oma seisukohtade eest seisma ka hilisemas elus.“ Kui mainitud seisund 16. eluaastal lahkub, tekib noorel inimesel küsimus ,,Mis on tõde?“ Tekib kogemus, et tõde on reaalsus. Oma vastuse saab leida vaid siis, kui ise küsimuse oled esitanud.

Mainitud etapist edasi tuleb Glöckleri sõnul 18.-21. eluaasta vahel veel üks valulik identiteedisamm – moment, kus inimene tunneb enesevastutuse kogu raskust. Enam ta mitte ei otsi enda reaalsuse tõde, vaid tunneb, et ta ise ongi see – kõiges, mis on olnud ta ümber, pole enam nii oluline, kes on toimunus süüdi, vaid just see, kuidas nooruk ise sellega ümber oskas käia. See on vanus, kus hakatakse ütlema ka, et inimene vastutab ise oma tegude eest – kui ta sooritab kuriteo, tuleb vangi minna tal endal.

Eeltoodud arenguetapid on Glöckleri sõnutsi sisemiseks juhiks inimeste eluteel. ,,Kui inimeses on see enesevastutuse tunne kuidagi mööda läinud ja ta pole seda noorukina kogenud, on seda hiljem väga raske õpetada,“ selgitas antroposoofiline arst. ,,Enese eest vastutamine – see on enese õpetamise tulemus.“ Sama on ka 16. aastase puhul – võib ju lõputult küsida tõe kohta, aga selle elluviimine sõltub endast. Ükski ümbritsevatest inimestest – õpetajad, lapsevanemad jt – ei suuda seda väljastpoolt tekitada.

Soov olla sõltumatu

Glöckler tõi välja, et põhjuseks suurele hulgale agressiooni ja hirmuga seotud häiretele tänapäeva ühiskonnas, on seotud identiteedi arengu haavatavusega. Kui identiteedi arengu sammud tuleb läbida väheteadlikult ja pigem emotsionaalselt, murrab see läbi inimese identiteedi ning enesejuhtimise võime selle vastu on väga nõrk.

Arst pööras tähelepanu ka väljakutsetele ja probleemidele, mis tänapäeval suurekskasvamise ja täiskasvanuks saamisega seotud. Võrreldes 20-30 aasta taguse ajaga on noored palju enam tundlikumad korruptsiooni, ebaaususe, teiste inimeste halvasti kohtlemise, loodusega hävituslikult ümberkäimise jms suhtes. ,,Tänapäeva noored tunnevad end palju enam kaasvastutavana kui aastaid tagasi,“ selgitas Glöckler. ,,Neil on hoopis teine side vaimsusega. Enamus ei küsi kindla religiooni, konfessiooni järgi, millest kinni hoida – vastupidi, nad tahavad sellest sõltumatud olla.“

 

,,Kogu inimkond ja mina“

Ehkki tänapäeva noortel on tohutu huvi teiste inimeste, kultuuri, nahavärvuse jms osas, ei taha nad Glöckleri sõnul olla osa mingist grupist. Noored, nähes ususõdu, tapmisi jms, kannatavad toimuva pärast üsna palju, kuna neil on raske mõista ning nad tunnevad ennast võõrana maailmas, milles nad elavad. Noored vajavad, et haridus ja eluolud võimaldaksid tervel moel erinevad identiteedisammud läbi käia. Vastasel juhul pole hingel fookust ega teki sisemist jõudu. Selle asemel tekib vajadus pideva info järele, et endale täidet leida – tekib sõltuvus. Samuti muutub keha ainsaks naudinguallikaks – toit, seks, välimus jne – et rahuldada oma tõelist vajadust olla nähtav.

Glöckleri kinnitusel on tänapäeva ühiskonnas tohutu infohulk, mida inimestele sisestatakse ning see omakorda äratab palju varem üles ka kriminaalsuse. Tegu on kasvava tendentsiga ning on raske küsimus, kuidas laps või nooruk sellega hakkama saab. Ühelt poolt võib eneseteadlikkus niimoodi tugevaks saada ning nooruk muutuda enese eest vastutavaks inimeseks, teisalt aga võib see viia tugeva sõltuvussuhte ja enesekaotamiseni.

Isiksuse arengu ,,äriplaan“

Antroposoofiline arst tõi välja, et kui soovime täiskasvanutena luua laste jaoks parimaid kasvamistingimusi, on oluline, et reflekteeriksime täiskasvanuna selle, kes me oleme ja kuhu minna tahame. Et teeksime niinimetatud äriplaani selle kohta, milline on soov olla individuaalse inimolendina.

Glöckler on sarnast küsimust – millised on kümme olulist inimest kirjeldavat omadust – küsinud ka noortelt ning saanud top 5 vastuseks aususe, armastuse, usalduse, huvi teiste vastu ja respekti teise inimese piiride suhtes. Kui on tahe ise isiksusena ideaalomadusteni jõuda, läheb vaja julgust mõelda ning leida viis, kuidas eesmärkide saavutamine oma järjepidevaks arenguks muuta. Esimeseks sammuks sel teel võiks olla nö äriplaani loomine isiklikuks arenguks ning igal õhtul endalt küsida, mida ja kuidas on enese kvaliteedi arendamise heaks tehtud. ,,Kui arutled sisemise arengu küsimustest teistega, pole vestlus enam pindmine, tühine, vaid tekib hoopis teistsugune, tõeline inimestevaheline kohtumine,“ lubas Glöckler. Ta lisas, et kui teha seda üks aasta, teinekord ka kolm, tulevad teised inimesed peagi sinu juurde küsimusega: kuidas sa oled muutunud nii lugupidavaks olukordades, kus varem oleksid olnud hoopis agressiivne?

Antroposoofilise arsti selgitusel on inimesed, kes võtavad vastu otsuse end sisemiselt arendada oma eesmärgi suunas, teinud väga olulise sammu, mida vaimse arengu keeles nimetatakse initsiatsiooniks, pühitsuseks. Pühitsetu, see on keegi, kes teeb alguse täielikult teadlikult oma isikliku arenguga. See on võimalus alustada päev päeva järel midagi uut, olla vaimselt täiesti kohal. ,,See on kvaliteet, mida lapsed, noorukid peaksid saama kogeda täiskasvanutelt oma ümbruses,” selgitas Glöckler. ,,Et täiskasvanud ei käituks mitte suletult, lõpetatult, vaid avatult ja arendavalt. Et lapsed kasvaksid saamise, arenemise atmosfääris, õppimise rõõmus. Tunda end õnnelikult ka vigade tegemises, sest sellest saame õppimise võimaluse. Selline eeskuju aitab lapsi, kui nad kogevad, et sellel õppimise teel oleme kõik vennad ja õed.“ Ta lisas, et õpetajad, kes on avatud ja huvitatud ning otsivad oma kõrgemat identiteeti inimesena, on oma õpilaste poolt alati kõige rohkem armastatud.

Kõrvutamiseks tõi ta ka vastupidise näite õpetajast, kes vastab õpilase küsimusele, miks me peame seda mingit asja õppima: ,,See on õppekava osa”. Õpilased aga soovivad näha, ja kogeda, et õpetaja lähtub õpetamises huvist ja vajadusest midagi nendega jagada.

Lapsed vajavad emotsionaalset tuge

Loengupidaja võttis Rudolf Steinerile viidates kokku, et kõik protsessid elava organismi ja kogu ümbritseva looduse arengus loovad omavahel resonantsi. ,,See sama elustegevus, mis järgib loodusseadusi meie kehades ja väljas looduses, on see sama jõud, mida kasutame mõeldes,“ selgitas ta. Igavene, vaimne elu, on Glöckleri kinnitusel võimeline sisenema meisse ja panema meie bioloogilise elu käima, aga suuteline ka lahkuma meie kehast, kui sureme. Seetõttu on esimestel eluaastatel nähtav ennastsuunav, enese poolt juhitud hoiak mis kulmineerub siis, kui meis tekib vastutus, omavastutus, sest sellega pannakse alus vaimsele vastutusele. ,,See kahene loovus – füüsiline elu ja selles vabanenud vaimne elu, see on väga suur väljakutse tänapäeva inimese jaoks,“ tunnistas. ta. ,,Lapsed kogevad seda rohkem ja rohkem – ootavad, et täiskasvanutelt nende ümber tuleks vastukaja, mis toetaks neid emotsionaalselt ja vaimselt – siis tunnevad lapsed end vabalt.“

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*