Mida teha, kui laps on kodukeemiat alla neelanud?

banner1
Foto: Flickr com Foto: Flickr com

 

Lapsed ja kodukeemia. Erinevad värvilised pakendid, tabletid ja pudelid võivad lastele huvitavad tunduda ning nagu paljude asjade puhul ikka, võib juhtuda, et nad kasutavad nendegi katsetamiseks oma ühte olulist indikaatorit – maitsmismeelt. Ehkki parim kaitse kodukeemia maitsmisest ja allaneelamisest tekkinud mürgistuste vastu on hea ennetustöö ehk ohtlike vahendite ärapanek laste käeulatusest, tasub siiski ka teadlik olla selle osas, kuidas käituda, kui õnnetus juba juhtunud on.

Mürgistusteabe keskuse juht Aleksandr Alberg selgitas, et kõige rohkem mürgistusi esineb 1-3 aasta vanuste laste vanusegrupis. 80% taolistest õnnetustest juhtub kodus. See, millised sümptomid võivad kodukeemia allaneelamisest tekkida, sõltub Albergi kinnitusel konkreetsest ainest. Üldiselt on sümptomiteks suurenenud süljevoolus, suulimaskesta ja seedetrakti kahjustus, oksendamine, allergia, hingamise ja teadvusehäired. Raskete juhtumite puhul ka teadvusekadu ning surm. Üldiselt võib Albergi sõnul öelda, et aine ohtlikus sõltub selle Ph-st. Eriti ohtlike ainete Ph on vähem kui 2 (söövitav hape) või suurem kui 11,5 (söövitav alus)

 

Abivahendiks gaasita vesi

Juhul, kui laps on söönud kemikaali, tuleb ta suud korralikult veega loputada ja vaadata, kes suu limaskesta on kahjustatud. Lapsele tuleks väikeste lonksude kaupa juua anda ilma gaasita vett (arvestusega umbes 15ml/1kg kohta). Vältida tuleks oksendamist. Samuti ei tohi ainet neutraliseerida (nt äädikat soodaga). Ühendust tuleks võtta ka mürgistusteabekeskusega numbrilt 16662. Seal jagatakse nõu, kuhu oleks vaja edasi pöörduda: kas kiirabisse, lastehaiglasse, erakorralise meditsiini osakonda või perearsti poole. Raskete juhtumite (teadvusehäired, põletused, silmakahjustused, tugev oksendamine), korral tuleks kõigepealt kutsuda kiirabi ning seejärel võimalusel ka mürgistusinfoga ühendust võtta.

Arsti poole pöördudes tuleb kindlasti ka pakend kaasa võtta. Pakendil on olemas oluline informatsioon aine koostise ja Ph kohta. Sama põhjusel on Albergi sõnul tarvis kodukeemiat originaalpakendis hoida.

Mürgistusteabekeskusega tasuks ühendust võtta ka enne aktiivsöe manustamist. Sobivaks aktiivsöeannuseks on üks gramm kilogrammi kohta. Tavaliselt sisaldab üks aktiivsöe tablett 250 mg ainet. Kui laps kaalub 10kg, on annuseks seega 40 tabletti. Juhul, kui lapsel esineb teadvusekadu, tuleb laps panna külili ning kohe talle kiirabi kutsuda.

Alberg selgitas, et mürgistuse korral oksendama ajada ei tohi, kuna seeläbi liigub kemikaal söögitorust teist korda läbi, mis võib rohkem kahju tekitada. Samuti võivad oksemassid hingetorusse ja kopsudesse saata, mille tagajärjel võib kopsupõletik tekkida. Ta kinnitusel on kõige parem variant kemikaali lahustada maos gaseerimata veega. Juhul, kui on teada, et laps võttis ohtlikke ravimeid (nt südamerohtusid), võib oksendamine olla näidustatud. Kindlasti ei tohiks aga ainet neutraliseerida (tekib keemiline reaktsioon maos) ega gaseeritud vett anda (venitab mao seinu).

 

Parim kaitse on ennetus

Alberg rõhutab, et oluline on kodukeemiat hoida lapsele kättesaamatus kohas, nt pooleteise meetri kõrgusel. Eriti ohtlikud on ta hinnangul ravimid (kaasa arvatud vitamiinid ja lisandid), mida tuleb peita. Ta selgitas, et kui kodus on külaline, kelle kottis on ravimeid, tuleks kott näiteks kapi peale panna.

Rohkem teemakohast informatsiooni võib leida ka Mürgistusteabekeskuse veebilehelt.  


bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*