Mida tuleks vanemana teada lapse kuulmise arengust?

banner1
Foto: www.flickr.com Foto: www.flickr.com

 

Kuidas areneb lapse kuulmine? Milliseid kuulmisteste ja millal lapsele tehakse? Millised on kuulmishäirete ohumärgid ja riskitegurid? Millal on alust kahtlustada, et lapsel võib kuulmisprobleeme olla? Neile ja mitmetele teistele küsimustele andis vastused Qvalitas Arstikeskuse kõrva-nina-kurguarst dr Marina Tšerkassova.

Kõrva-nina-kurguarst Dr Marina Tšerkassova selgitusel hakkab lootel sisekõrv funktsioneerima alates ema 20. rasedusnädalast. Sellest ajast kuuleb beebi näiteks ema soolestiku peristaltikat (elundite perioodilist liikumist), ema südame lööke ja ema häält – kahte viimast kuuleb beebi kõige tugevamini. Välismaailma helid on beebi jaoks moondunud ja nõrgenenud – beebi on vees ja ka ema organismi helid segavad info kuulmist väljastpoolt.

Laps kuuleb juba sünnist, aga ei saa aru, mida. Esialgu kuuleb ta kõrgeid helisid ja reageerib, kui helid on tugevad. Kolme kuu vanuse lapse aju osad, mis kuulmise ja kõne eest vastutavad, on arenenud nii kaugele, et laps hakkab pead heliallika suunas pöörama. 5-kuune laps reageerib oma nimele ja jälgib, kui temast räägitakse. Ta lokaliseerib hästi heliallikaid. 10-12-kuune laps mõistab emakeelt. Et ta saab kõigest aru, siis on tõenäoline, et ta ka kuuleb hästi. Tšerkassova lisas, et on täiesti normaalne, kui hea kuulmisega väike laps magamisel tugeva heli (nt telefonihelina) peale üles ei ärka.

 

Esimesed uuringud sünnitusmajas

Esimene kuulmistest tehakse lapsele juba sünnitusmajas. Otoakustiliste emissioonide sõeluuringu abil mõõdetakse sisekõrva saadetud helisignaalide kaja. Lapsele paigutatakse pehme otsaga kuular kõrva ja seejärel mõõdetakse kõrvas tekkivat kaja.

Kõrvaarst selgitas, et kui ei saada selgeid vastuseid ühest või mõlemast kõrvast, siis teostatakse mõne aja pärast kordusuuring. Kui juba teisel kontrollimisel ei saada selgeid vastuseid, teostatakse täiendavad kuulmisuuringud kuulmiskeskuses, kus alates kaheksa elukuu vanustele lastele viiakse läbi ajutüve kutsepotentsiaalide määramine – lapse une ajal kinnitatakse elektroodid ja kõrvaklapid lapse pea peale ning arvuti registreerib vastused, mille järgi on võimalik hinnata kuulmist.

Arsti kinnitusel on mõlemad uuringud lapsele valutud.

4-5-aastastele lastele teostatakse laste audiomeetriat (heli kuulmine on seostatud mõne mängulise tegevusega, mis äratab lapse huvi ja tähelepanu helide suhtes) ning 6-7 aasta vanustele lastele teostatakse sama uuring, mis täiskasvanutele: toon- või kõneaudiomeetria (pea peale asetatud kõrvaklappidest on kuulda erineva sagedusega saadetud signaalid. Heli kuuldes peab nupule vajutama).

 

Kuulmishäired ja riskitegurid

Qvalitase arstikeskuse kõrva-nina-kurguarst tõi välja, et 2-3 last tuhandest sünnib kuulmislangusega ühes või teises kõrvas. Samas võib kuulmislangus varem hästi kuulnud lapsel tekkida ka väliskõrva (nt kõrvavaik) või keskkõrva patoloogia puhul (nt keskkõrvapõletikud, ,,limakōrv“). Seoses sellega võivad kuulmishäired mingil ajahetkel esineda keskmiselt igal neljandal lapsel. Väikelastel esinevad need sagedamini).

Millal on aga alust kahtlustada, et lapse kuulmisega ei ole kõik korras? ,,Nagu ka eelnevalt ütlesin, siis see on täiesti normaalne, kui hea kuulmisega väike laps magamise aja tugeva heli peale ülesse ei ärka,“ selgitas Tšerkassova, tuues vastavalt tugeva heli allika näitena välja telefonihelina. Ta sõnul peab terve ja aktiivne laps reageerima ema häälele (rahunema kui nutab) ning ehmatama võõra tugeva hääle peale (pead pöörama).

Arsti kinnitusel on ajutine kuulmisnõrkus külmetushaiguste või otiidi puhu normaalne. Küll aga võib kuulmise probleeme kahtlustada 1-3-aastase lapse kõnearengupeetuse puhul.

Peamised ohutegurid, mis võivad lapse kuulmisele halvasti mõjuda, on viirused (näiteks punetised, gripp, herpes); bakteriaalne meningiit, mõned ravimid ja suurenenud adenoid (ninaneelu mandel). Riskifaktoriteks on siinkohal teiste pereliikmete kuulmislangus lasteeas, nakkus- ja kroonilised haigused emal raseduse ajal, eriti esimesel trimestril, ravimite kasutamine raseduse ajal (näiteks mõned antibiootikumid), pea ja kaela anomaaliad ning lapse alla 1500 grammi suurune sünnikaal.

 

Kuidas kuulmist hoida?

Mida saab aga vanemana ise ära teha, et lapse kuulmist hoida? Tšerkassova tõi välja, et on hea, kui ema väldib raseduse ajal kontakti nakkushaigetega ega kuritarvita ravimeid. Seda eriti raseduse esimesel trimestril. Kui rase ikkagi haigestub, siis peab ta kindlasti olema ravil ja jälgimisel oma arsti juures. Et väikestel lastel on kuulmisnõrkuse põhiliseks põhjuseks keskkõrvapõletikud, soovitas arst korralikult välja ravida ägedaid viirusinfektsioonid (nt. gripp) ja bakteriaalinfektsioone (nt. sarlakid), mille puhul on keskkõrvapõletikud sagedased.

Ka kaitsesüstide tegemine aitab ta kinnitusel vältida teatud haigusi, mille tüsistusena tekib kuulmislangus (nt mumps, gripp). Vältida tuleks müra. Laps ei pea magama sisse lülitatud telekaga või kõvasti rääkivate inimestega samas toas. Suurematel lastel ei tohiks pikalt ja tihti lubada kuulata kõva helitugevusega muusikat. Kõrvaklappe tuleks kasutada nii vähe kui võimalik. Ka pikaajaline telekavaatamine ja kõned mobiiltelefonil on kõrvadele koormuseks.

 

Alustuseks perearstile

Kui tundub, et lapse kuulmisega on probleeme, tasub esmalt pöörduda perearstile. Kui temaga koos ei leita probleemile lahendust või otsustab perearst, et vajalikud on lisauuringud, tuleb pöörduda juba oma ala spetsialisti poole. Nina-kõrva-kurguarsti vastuvõtule tasub minna ka siis, kui pere teistel lastel või vanematel endil on kuulmisega probleeme.

Erinevate kuulmisprobleemide ravimise või leevendamise võimalused sõltuvad juba konkreetsemast probleemist endast. Kõige lihtsamaks probleemiks on vaik, mis ummistab kuulmekäiku. Pärast vaigu eemaldamist normaliseerub kuulmine kohe. See probleem lahendatakse arsti vastuvõtul. Osadel juhtudel on vajalik operatiivne ravi. Tšerkassova rõhutas, et keskkõrvapõletikke peab ravima ainult arst.

Ta lisas, et kui lapsel on kuulmislangus või lapse ei kuule, siis tänapäeva kaasaegse ravi ja rehabilitatsiooni võimalustega on lapsele tulevikuks võimalik pakkuda praktiliselt samaväärset eluviisi kui kuuljatel.

,,Tähtis on saada ravi ja abi õigeaegselt, et lapsel ei tekiks arengupeetust,“ selgitas Qvalitase kõrva-nina-kurguarst. Siinkohal mängivad suurt rolli lapse lähedased, kes peavad õigeaegselt probleemi tähele panema. Samuti on oluline osa ka teistel, kes lapsega kokku puutuvad: lasteaia-ja kooliõpetaja, kooliõde, arstid jne.

Tšerkassova tõi välja, et laste kuulmishäirete diagnostika ja raviga tegeleb audioloog. Tema poole pöördumiseks on vajalik saatekiri kõrva- nina- kurgu- , laste – vōi perearstilt.

bänner

1 Trackbacks & Pingbacks

  1. Mida tuleks vanemana teada lapse kuulmise arengust? - Perekool.ee

Leave a comment

Your email address will not be published.

*