Millised on lapsesõbralikud kandmisvahendid ja -viisid?

banner1
Foto: erakogust Foto: erakogust

Esimesel eluaastal vajab laps tundide kaupa kaisuaega. Kaisukooli lapsekandmisnõustaja Kristi Arendi õpetab, kuidas last oma päevaste toimetuste ja ringiliikumiste ajal mugavalt enda ligi hoida nii, et käed vabad oleksid. Ta selgitas Teadliku Vanema lugejatele, mida arvestada lapsekandmisvahendi valikul, milline kandmisvahend on lapsesõbralik, miks tuleks last kindlasti näoga kandja poole kanda ja palju muud.

Kaisukooli lapsekandmisnõustaja Kristi Arendi (pildil): ,,Tänavapildis võib aeg-ajalt kohata olukorda, kus last kantakse kitsa jalgevahega kandmiskotis jalad abitult ripnemas ja nägu kandjast eemale maailma poole. ,,Kuna ema lapse nägu ei näe, pole tal aimugi, mida laps tunneb või vajab. Ilmamürast küllastunud ja väsinud laps võib reageerida naerusuiselt ja olla näiliselt heas tujus, kuigi tegelikult on laps viimase piirini viidud ja ainus, mida vajab ja millest igatseb, on ema kaissu varjule pugemine.” Foto: erakogust

Kaisukooli lapsekandmisnõustaja Kristi Arendi (pildil): ,,Tänavapildis võib aeg-ajalt kohata olukorda, kus last kantakse kitsa jalgevahega kandmiskotis jalad abitult ripnemas ja nägu kandjast eemale maailma poole. ,,Kuna ema lapse nägu ei näe, pole tal aimugi, mida laps tunneb või vajab. Ilmamürast küllastunud ja väsinud laps võib reageerida naerusuiselt ja olla näiliselt heas tujus, kuigi tegelikult on laps viimase piirini viidud ja ainus, mida vajab ja millest igatseb, on ema kaissu varjule pugemine.” Foto: erakogust

Kristi Arendi selgitas, et lapsele kandmisvahendit valides tuleks silmas pidada seda, et kandmisvahend oleks paras nii lapsele kui kandjale endale – mitte liiga suur ega liiga väike – ning võimaldaks lapsel olla oma loomulikus eakohases asendis, nö konnaasendis, selg tugevalt toetatud (nii, et laps ei vajuks ette kössi ega selg poleks küürus) ja näoga kandja poole. Konnaasend on lapse jaoks loomulik refleksasend, mis soodustab kõige optimaalsemalt ta puusade arengut. Oluline on ka see, et kandjal endal oleks last kandmisvahendis mugav hoida ja kanda.

Sõltuvalt kandja pikkusest ja laiusest võib mõni lina olla tema jaoks liiga lühike ega võimalda korralikult last sellega enda külge siduda. Mõni kott võib aga vastsündinu kandmiseks jälle liiga suur olla. Mõned kandmiskotid on Arendi hinnangul lapse kandmiseks üleüldse ebasobivad: näiteks kandmiskotid, kus jalgevahe on liiga kitsas, ei kuidagi lapse loomulikku konnaasendit, lapse jalad jäävad rippu ning see pole lapse jaoks ei mugav ega kasulik.

Linasse sünnist saati

Kui kandelinas võib last, sealhulgas ka enneaegseid lapsi, Arendi kinnitusel kandma hakata sünnist alates, siis kõhukotis vastsündinut kanda ei soovitata, kuna kott pole nii paindlik ja pingutamisaldis kui lina, millega saab lapse turvaliselt kandja keha vastu siduda. ,,Kõhukott on suurematele titadele, sõltub konkreetsest lapsest, tema suurusest ja kehahoiust,” selgitas lapsekandmisnõustaja.

Aeg, mil last korraga kandmisvahendis hoida saab, sõltub juba konkreetsest lapsest, tema kandjast ning nende mõlema vajadustest. ,,Oma kogemusest saan öelda, et väiksemat last jaksab korraga kauem kanda, lausa paar tundi järjest,” selgitas Arendi, kes on ise kahe lapse ema. Kui laps tahab süüa – ja titad tahavad seda enamasti kahe tunni tagant – siis tulebki kandmisesse paus ja laps linast välja võtta.

Et toitmisele järgnevad muud tegevused nagu potitamine, mähkimine, mängimine, suhtlemine, vannitamine, vabalt siputamine jne, siis jääb lapsele päevas kindlasti küllaldaselt ka linavaba aega. Arendi tõi aga välja, et lapse jaoks on kasulik, kui vanem teda päeva jooksul vähemalt neli tundi süles kannab. ,,Osa sellest ajast näiteks linaga ja osa nagunii oma enda kätega,” lisas ta.

Näoga kandja poole!

Lapsekandmisnõustaja kinnitusel tuleb last nii esimesel eluaastal kui ka edaspidi kindlasti just näoga kandja poole kanda. Eelkõige viitavad näoga kandja poole kandmise vajadusele ta sõnul lapse refleksid ja kehakuju: haaramis-, klammerdumis- ja konna-asendi refleks, kumer selg, raske pea, väljaarenemata puusad.

,,Kuna tita on alles abitu ja kaelalihased nõrgad, siis ta saab kergelt oma raske pea kandja keha vastu toetada,” selgitas Arendi põhjuseid, miks laps näoga kandja poole peaks jääma. ,,Loomulik konna-asend saab tuge kandja kehalt ja jalad ei jää rippuma. Võib ise järele proovida, kas ja kui mugav on olla asendis, kus jalad ripuvad, toetust pole, kogu keha raskus on jalgade vahel… Väga ebamugav.”

Ta tõi välja, et tänavapildis võib aeg-ajalt kohata olukorda, kus last kantakse kitsa jalgevahega kandmiskotis jalad abitult ripnemas ja nägu kandjast eemale maailma poole. ,,Kuna ema lapse nägu ei näe, pole tal aimugi, mida laps tunneb või vajab,” selgitas Arendi. ,,Ilmamürast küllastunud ja väsinud laps võib reageerida naerusuiselt ja olla näiliselt heas tujus, kuigi tegelikult on laps viimase piirini viidud ja ainus, mida vajab ja millest igatseb, on ema kaissu varjule pugemine.”

Teine oluline põhjus, miks laps näoga kandja poole peaks jääma, on silmside, pilgukontakt. ,,Laps õpib esimesel paaril-kolmel eluaastal kõike maailmas toimuvat läbi ema eeskuju,” põhjendas Arendi. ,,Kui ta midagi näeb, kuuleb või midagi juhtub, vaatab ta esmalt ema poole, otsib tema

pilku ja nägu ning seejärel reageerib nagu ema. Sedasi õpib laps maailma tajuma, head ja halba, ohutut ja ohtlikku eristama, erinevatele olukordadele reageerima.”

Lapsekandmisnõustaja lisas kolmanda aspektina, et lapse ja kandja vahel toimub näoga üksteise poole olles suhtlus – nii suhtlevad mõlemad üksteisega palju rohkem ja rikkalikumalt. Laps kuuleb ja näeb lähedalt palju kvaliteetsemalt ema-isa sõnu, suu liikumist ja kordab alateadlikult need kõik järgi. ,,Näoga kandja poole kandmine soodustab otseselt lapse kõne arengut ja kõne kvaliteeti,” kinnitas Arendi. ,,Esimesel kuuel elukuul salvestab laps emakeele peened nüansid, foneemid ja häälikud, mida hiljem enam nii hästi ei erista ega omanda.”

Harjutamine hea asja nimel

Kuidas aga harjutada kandelinasse last, kes end seal väga mugavalt ei tunne? Arendi selgitusel tuleb alustada kandjast endast, tema tahtest, motivatsioonist, enesekindlusest ja mugavusest – laps peegeldab ka kandja mõtteid ja tundeid. ,,Kui ema-isa tegelikult ei taha last kandelinaga kanda, siis laps tajub selle ära ja ega temagi taha siis olla kellegi lähedal, kes teda kanda ei taha,” nentis Kaisukooli lapsekandmisnõustaja.

Ta tõi välja ka, et laps ei tunne end mugavalt, kui ta on kehvasti, näiteks liiga lõdvalt, linasse seotud. Nii vajub ta ette kössi või hoopis külje peale või selja taha. Kui õige konna-asend puudub ja jalad poolenisti või täielikult rippu jäävad, tunneb laps ennast linas ebameeldivalt. Tal tekivad hirm ja ebakindlus.

Kui lapsele linaskandmine ei meeldi, võib põhjuseks olla ka kandmise jaoks ebasobiv riietus, näiteks põlvini kaarega püksid või kombekas, liiga parajad või isegi väikesed sipupüksid, mis varvaste vastu hõõruvad. Korraliku sügava konnaasendi jaoks on vaja vähemalt number suuremaid pükse, et laps saaks mugavalt oma varbaid liigutada.

Arendi soovitas vanemal kandelina sidumise eelnevalt ilma lapseta korralikult selgeks õppida ning laps linasse siduda alles siis, kui sidumistehnika on selgeks ja arusaadavaks muutunud. ,,Lapsed armastavad liikumist, mitte koha peal seismist või istumist,” lisas kandmisnõustaja. ,,Isegi lina sidudes on abiks, kui kandja end pisut liigutab, kiigutab, mitte ei seisa liikumatult ühe koha peal.”

Kandelina sidumine tuleks eelnevalt selgeks õppida ka puhtalt ohutuse pärast – nii ei vaju laps sellesse liiga kössi. Laps vajub kössi, kui kõhukott on tema jaoks liiga suur ja ei võimalda piisavalt pingutamist. Linas olles vajub laps kössi, kui lina pole piisavalt tugevasti pingutatud või siis on lina ebasobiv, liiga õhuke või liiga veniv, või ka sidus pole sobiv ehk lapse eakohane.

Erinevad linavariandid

Kandelinu võib Arendi selgitusel liigitata mitmeti – pikkuse, materjali, valmistamismeetodi ja

kandmisvõimaluste järgi. Levinud on pikad ja lühikesed kootud linad, trikoolina, rõngaslina, märss. Kristi Arendi toob välja erinevate kandelinade tüübid ning märgib seejuures ära ka nende head ja vead:

  • Pikk kootud lina on universaalne, võimaldab palju erinevaid siduseid teha, pika kasutuseaga, sobib alates sünnist kuni lapse kandmisea lõpuni. Öeldakse, et mida väiksem laps, seda pikem lina. Turvaline ja toetav nii lapsele kui kandjale. Hea, kui keegi kogenud kandja esmalt pisut juhendab ja nipid selgeks teeb. Seejärel lihtne ja mugav kasutada.
  • Lühemad kootud linad võimaldavad vähem siduseid teha ja kohe sünnist alates neid ei soovita. Sobivad alates 4-kuuse lapse kandmiseks nt puusal ja hiljem seljas.
  • Trikoolina – pehmest venivast puuvillasest trikoomaterjalist valmistatud pikk lina sobib pisikeste, sh enneaegsete laste kandmiseks. Trikoolina on lühikese kasutuseaga võrreldes pika kootud linaga ja vajab korrektset sidumist, et last korralikult toetada.
  • Rõngaslina sobib pigem suuremate laste, näiteks alates 4-kuuste laste lühiajaliseks kandmiseks puusal või kõhul, esmapilgul võib tunduda lihtne ja mugav, tegelikkuses mitte nii väga, ei toeta kandja alaselga.
  • Märss – valmisõmmeldud, erinevates suurustes, piiratud pingutamisvõimalustega, enamasti kasutatakse suurema lapse puusal kandmiseks.

Arendi sõnul on oluline, et lapsevanem enne kandelina valikut ja ostmist saaks näha, kuidas seda kasutatakse ja ka ise proovida, kas see on talle ikka paras ja üldse meeldib talle. Vastasel juhul võib juhtuda, et lina jääb kasutult kappi seisma.

Kaisukool õpetab kaisus kandma

Kristi Arendi sõnul saab kandelina sidumist ja üldse lapse kandmist puudutavat õppida Kaisukoolis Dresdeni Lapsekandmiskoolis väljaõppinud nõustaja käe all. Ta andmetel näitavad ja juhendavad oma toodete kasutamist ka kandelinu müüvad poed. Praegu Eestis spetsiaalselt lapsekandmisnõustajaid ei õpetata ning lähim kool asubki Saksamaal Dresdenis. Arendi avaldas lootust, et tulevikus saab Kaisukoolis ka lapsekandmisnõustajaks õppida.

Loe ka:

Lapsekandmise teadlikud nipid 

Beebi eest hoolitsemine 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*