Murdekeelse lastehoiu üks eestvedajaid: Kohalikku kultuuri ja keelt ei pea kartma – me saame selle üle ainult uhked olla, et oleme kultuuriliselt nii rikkad

banner1
Võrumaal tegutsev omakeelne lastehoid Keelepesä pakub lastele mõnusat äraolemist ja toredaid ettevõtmisi - seda kõike kohalikus keeles. Foto: erakogust Võrumaal tegutsev omakeelne lastehoid Keelepesä pakub lastele mõnusat äraolemist ja toredaid ettevõtmisi - seda kõike kohalikus keeles. Foto: erakogust

 

Mitmetes Eesti piirkondades on säilinud omanäoline ja piirkonda iseloomustav murdekeel. Pahatihti on nii, et vanemad inimesed, kes seda oskavad ja igapäevaselt kasutavad, surevad. Noored pole aga murdekeelt kasutama harjunud. Kuidas lastele maast madalast pärimuskultuuri ja kodukandi keelt õpetada? Heaks võimaluseks on nö omakeelne lastehoid, kus murdekeel omandatakse keelekümblusmeetodil.

Foto: erakogust

Foto: erakogust

Üheks taoliseks ettevõtmiseks on Keelepesä lastehoid Võrumaal. Keelepesä üks loojaid, Egle Vodi selgitas, kui populaarne on murdekeele rääkimine laste seas, kas ja miks peaks lastele murdekeelt õpetama ning kuidas seda teha.

Vodi sõnul ei ole võru keel Keelepesä tegijate jaoks murre, vaid keel, mida esivanemad juba ammustel aegadel rääkinud on. Veelgi enam – see oli vastaval kujul olemas juba enne, kui eelkõige Põhja-Eesti murrete põhjal kirjakeelt kokku panema hakati.

,,Võru keel minu jaoks on kultuuri osa,” põhjendas Vodi. ,,Võrumaa inimesele ,,umbõ hää”- ütleb rohkem ja täpsemalt kui lihtsalt ,,hea”.”

Ehkki murdekeelt ei pea tegelikult õpetama – ka ilma selleta saab tänapäeval suurepäraselt hakkama – on inimesed kohaliku keeleta vaesemad. ,,Mis see Eestimaa rikkus muud on kui see, et siin elab üks rahvas, kes igas erinevas külas räägib veidikene omamoodi,” tõi Vodi välja. Ta lisas, et kohalikku keelt oskavatel lastel on ka rikkam sõnavara.

Halb mekk

Et nö vene ajal ei tohtinud üldse kohalikus keeles rääkida ja selle mõistmine oli negatiivne nähtus, on ka võru keelel halb mekk juures – paljude jaoks on see vaeste piirkondade või joodikute keel.

Pärast seda kui eestvedajad viis aastat tagasi just lastele suunatud keeleõpet tähtsaks hakkasid pidama, on sellest ajapikku saanud hoopis uhkuse asi. Vodi kinnitusel julgevad eestvedajad öelda, et Võrumaa ja võru keel on tähtsad ja vajalikud.

Lapsed üldjuhul kodudes igapäevaselt võru keelt ei räägi. Seda tehakse vaid väga vähestes peredes. Ehkki otsest uuringut selle kohta, kui paljud lapsed võru keelt oskavad, pole tehtud, teab Vodi umbes kümmekonda peret, kus üksnes võru keeles räägitakse. Paljud neist on just Haanimaa Keelepesä lapsed.

Mida varem, seda parem

Keelepesä eestvedajana leiab Vodi, et mida varem lapsele murdekeelt õpetama hakata, seda parem. Mida varem laps aru saab, et võru keel on eraldi keel ja mida varem ta võru keelega kokku puutub, seda paremini see kinnistub. Ka pole Vodi kinnitusel probleemi rahvapärimuse õpetamisega – näiteks regilaul on lapsele kõige omasem ja lihtsam õppida – pärimus ongi ju päris asi.

Vodi usub, et kõige loomulikum õpetamine ongi Keelepesä meetodil. See tähendab, et üks ja sama inimene suhtleb lapsega terve päeva ühes keeles ja lapsele ei tõlgita midagi. Juhul, kui ta kohe aru ei saa, öeldakse talle jutt lihtsalt teiste sõnadega ümber.

Murdekeel ise on Vodi sõnul vajalik, et püsiks teadmine sellest, kust me pärit oleme. Et me ei ole kõik lihtsalt keskmised eestlased, vaid meis igaühes on oma juured – on koht, mida me igatseme ja kuhu suurena tagasi tahame – oma pärisosa elust.

,,Kuna lapsepõlv määrab meie tuleviku valikud, suhtumise ellu ja hakkama saamise, siis lapsepõlves õpitud asjad on kogu aeg meeles – nende järgi sa sead oma elu ja otsuseid, tekivad ellusuhtumine ja põhimõtted,” selgitas ta.

Kaks keelt korraga

Vodi tõi välja, et võru keele õpetamise juures lastele on lapsevanemate suurimaks hirmuks see, et ehk hakkavad lapsed kirjakeelt ja murdekeelt omavahel segi ajama või ei saa kumbagi keelt korrektselt selgeks. Kui võtta aga muulasest mees või naine ja sünnivad lapsed, ei mõelda sellele, kuidas lapsed näiteks kummagi vanema emakeele vahel laveerima hakkavad ja need selgeks saavad.

,,Nad panevad kahest keelest kokku ühe põneva lause, kuni lõpuks hakkavad aru saama, et tegelikult on keeli kaks: emmel oma ja issil teine,” selgitas Vodi keeletunnetuse tekkimist lastel. ,,See on keeleõppimise faas. Võru keelega on samamoodi: kui ta alguses ajabki segi eesti keelega, siis ajapikku saab aru, et tegelikult on kaks keelt. Lapsed on väga targad ja on sünnist saati võimelised omandama ükskõik millist keelt, sõltumata sellest, mis rahvusest ta on.”

Lapsega peab rääkima

Vanematele, kes tahavad, et nende lapsed murdekeele selgeks saaksid, soovitab Vodi üht – lastega peab rääkima. Ükskõik, kas siis võru, mulgi või kihnu keeles. ,,Sa pead teadma, et see on sinu jaoks tähtis, et laps oskaks kohalikku keelt ja muudkui räägid temaga,” soovitas Vodi. ,,Kui vanem ise rääkida ei oska, võib üles otsida mõne hoidja või naabritädi ja paluda teda, et ta lapse poole pöördudes kasutaks kohalikku keelt.”

Ta tõi välja, et oluline on keeli omavahel mitte segada. Muidu on lapsel raske aru saada. Üks inimene ja üks keel või siis murdekeel mingis kindlas olukorras – näiteks maale vanaema juurde sõites ja seal olles kohalik keel.

Mis on Keelepesä?

2009. aastal loodud Keelepesä on pisike lastehoid Võrumaal, kus terve päev räägitakse lastega kohalikus keeles. Antud juhul haani keeles ehk Haanjamaa moodi võru keeles. Lastele ei tõlgita juttu ümber suuremasse keelde. Keelepesäs on kaheksa last ja kaks õpetajat. 2012. aastast toimetab Keelepesä Haanja rahvamajas selleks remonditud ruumides.

Keelepesä hakkas kokku käima just seetõttu, et oli kogunenud 5-6 peret, kes oma lastega igapäevaselt võru keeles rääkisid ja tahtsid, et lapsed saaksid omavahel kokku just selliste lastega, kelle kodus samuti võru keelt räägitakse. Nii näevad lapsed, et mitte ainult suured inimesed ei räägi võru keelt, vaid ka teised lapsed.

Egle Vodi tõi isiklikule kogemusele ja oma kahele lapsele viidates välja, et nii tema kui ta mees on lastega kogu aega haani moodi võru keelt rääkinud. Praegu käivad lapsed koolis ning mingit probleemi sellest, et kodus on üks keel ja koolis teine, ei ole. Lapsed tulevad selle keeleerinevusega väga hästi toime.

,,Kohalikku kultuuri ja keelt ei pea kartma – me saame selle üle ainult uhked olla, et oleme nii rikkad kultuuriliselt,” kinnitas Vodi. ,,Me kanname edasi pärimuslikku väge.”

bänner

2 Comments on Murdekeelse lastehoiu üks eestvedajaid: Kohalikku kultuuri ja keelt ei pea kartma – me saame selle üle ainult uhked olla, et oleme kultuuriliselt nii rikkad

  1. Kats kommõntaari, üts eesti, tõõnõ võro keeleh:
    EST: “Vodi sõnul ei ole võru keel Keelepesä tegijate jaoks murre, vaid keel”. Aga loo kirjutaja nimetab selle murdekeeleks ja peategeleast kutsub “murdekeelse lastehoiu eestvedajaks”. Kuna mul endal on alati väga vastuoluline tunne, kui mu keelt murdekeeleks kutsutakse, siis sama tunne oli ka siin.
    VRO (võro keeleh): A muido hää lugu, keelepesäst um iks hää hüvvi sõnno lukõq, keelepesä umgi üts perädü hüä asi :)

  2. Keelepesä kotsilõ saa mano lukõq keelepesä kodolehe päält:
    http://keelepesa.haanimaa.ee/

Leave a comment

Your email address will not be published.

*