Paari- ja perenõustaja: peaksime jääma teineteise suhtes lugupidavateks ja vastutusvõimelisteks lapsevanemateks ka peale lahkuminekut

banner1
MTÜ Üksikvanema Heaks on ellu kutsutud selleks, et ühendada Eesti üksikvanemaid ning luua eestkosteorganisatsioon, mis pakub üksikvanemaile eestkostet ja tuge nii nõustamisteenuste näol kui ka suhtlus- ja infokeskkonnana internetis. MTÜ Üksikvanema Heaks on ellu kutsutud selleks, et ühendada Eesti üksikvanemaid ning luua eestkosteorganisatsioon, mis pakub üksikvanemaile eestkostet ja tuge nii nõustamisteenuste näol kui ka suhtlus- ja infokeskkonnana internetis.

Kui abielu või kooselu laguneb ning mehe ja naise vahelised suhted pingelised, tuleb lastele mõeldes säilitada suhe lapsevanematena ning lapsele sel raskel üleminekuetapil toeks olla. MTÜ Üksikvanema Heaks koostööpartner, paari- ja peresuhete nõustaja Kaia Kapsta-Forrester selgitas Teadliku Vanema lugejatele, kuidas tulla toime suhetega pärast lahutust või kooselu lõppemist.

Paari- ja perenõustaja Kaia Kapsta-Forrester Foto: erakogust

Paari- ja perenõustaja Kaia Kapsta-Forrester Foto: erakogust

Kapsta selgitusel on vanemate lahkuminek lapse jaoks alati väga valus protsess. Seda eriti siis, kui tal on olnud lähedane emotsionaalne kontakt mõlemaga neist ja ta on mõlemasse vanemasse kiindunud. Sageli on täiskasvanute endi jaoks lahkumineku protsess raske ja ebamugav ning suure tõenäosusega tundub teinekord lihtsam oma endise partneri ja oma endise eluga täielik lõpparve teha. ,,Me kaldume sellistel puhkudel uskuma, nagu oleksime võimelised alustama täiesti uuelt, puhtalt lehelt, eriti, kui oleme leidnud enda ellu uue inimese,” selgitas nõustaja, kelle kinnitusel annab inimestele sellisel eluperioodil enesehinnanguliselt tohutult palju jõudu juurde asjaolu, et nende kõrval on uus partner, elukaaslane, abikaasa, kes tundub olevat tohutult palju õigem kui see eelmine.

Laste jaoks aga asjad nii lihtsalt ega kiiresti ei käi. Lapse jaoks on tegemist tohutu elumuudatusega, mis on tema enda valikutest sõltumatu ja tema jaoks sageli isegi käsitamatu. Seda eriti juhul, kui tal ei ole võimalik saada oma küsimustele rahuldavaid vastused ning tal pole olnud palju võimalusi enda emotsionaalset segadust uute olukordadega seonduvalt väljendada.

,,Lapsevanem võib saada uuest suhtes uue lapse, lapse jaoks ei ole tema bioloogilised vanemad nii lihtsasti asendatavad,” lisas Kapsta-Forrester, täpsustades, et peab siinjuures silmas olukordi, kus vanemad ei ole lapse jaoks ohtlikud ja välja on kujunenud enam-vähem heal tasemel laps-vanem kiindumussuhe.

Kiindumussuhe esimese eluaasta jooksul

Perenõustaja sõnul kujuneb taoline ühendus – kiindumussuhe lapse ja tema esmaste hooldajate vahel olulises osas välja juba lapse esimese eluaasta jooksul. Kuigi alguses tekib see mõistetavatel põhjustel rohkem emaga, mängib isa kohalolu ja kontakt lapsega lapse arengu juures mitmes mõttes üliolulist rolli. ,,Vanemad on need, kelle kohalolu ja hoolivus loovad aluse lapse baasilise turvatunde tekkeks,” põhjendas Kapsta. Ta tõi välja, et oluliste suhete ootamatut katkemist või hajumist võib laps kogeda oma elus suure kaotusena. Selleks, et mitte katkeda oma igatsuses ja kaotusvalus, peab laps omandama terve rea ellujäämisstrateegiaid ehk psühholoogilisi kaitseid, mis teda hilisemas elus oma isiklike kiindumussuhete loomise juures pigem takistama hakkavad.

,,Seetõttu peaksime täiskasvanutena võtma vastutuse lapse turvatunde eest ka uutes, muutunud olukordades, aitama tal tema tunnetega paremini toime tulla ja võimaldama talle piisava turvalise kontakti mõlema vanemaga,” selgitas nõustaja. ,,Ehk teisisõnu, me peaksime jääma teineteise suhtes lugupidavateks ja vastutusvõimelisteks lapsevanemateks ka peale lahkuminekut. Me peaksime tegema koostööd lapse terve arengu ja emotsionaalse terviklikkuse nimel.”

Täiskasvanutest koosnev meeskond

Pere- ja paarinõustaja selgitusel peaks lapsevanemad ka pärast omavahelise lähisuhte lõppemist toimima lapse suhtes kui täiskasvanutest koosnev meeskond, kes on võimelised tegema omavahelisi kokkuleppeid ja nendest ka kinni pidama. Laps ei peaks saama infokanaliks kahe täiskasvanu vahel, kuna seda on tema jaoks liiga palju kanda. Kapsta nentis aga, et pahatihti kipub üks või teine vanematest oma last selles osas üle hindama ja pigem lapsega igasuguseid kokkuleppeid tegema, teist vanemat asjasse pühendamata.

,,Kindlasti tundub see mugavam variant olevat, kuna see annab ühtlasi ka illusiooni, nagu võimendataks seeläbi oma lapsega kokkukuuluvustunnet, nagu oleks loodud liit, kuhu kuhu teine lapsevanem ei kuulu,” põhjendas Kapsta-Forrester. Ta lisas, et hea ja terve viis lapsega lähisuhte üles ehitamisel oleks pigem toredate ja arendavate ühistegevuste tegemine, temale piisava aja ja tähelepanu pühendamine, mitte lapsele tema elu puudutavate korralduslikes küsimustes ealiselt ebakohase vastutuse asetamine.

Perenõustaja sõnul peaksid lapsevanemad olema suutelised korralduslikes küsimustes omavahel suhtlema. Vastasel juhul tekib lastes kõikvõimsuse tunne, nemad nagu määraksid oma vanemate valikuid ja otsuseid. See viib aga olukorrani, kus piirid iseenda ja teise inimese autonoomsuse osas jäävad häguseks või vajalikul määral välja kujunemata. Nõustaja lisas, et vastutuse ebakohasus võib teinekord kutsuda lapses esile ka seletamatut ärevust. ,,Igal juhul ei ole selline ebaselgete piiridega kasvukeskkond lapse tervikliku arengu jaoks parim,” kinnitas ta.

Eluterved suhted

Ehkki uuringud on välja toonud, et lapse jaoks oleks ideaalne kasvukeskkond kasvada üles koos tema mõlema bioloogilise vanemaga, räägib statistika, et tänapäeval on kujunemas olukord, kus pea valdav enamus lastest kasvab üles kärgperedes, peredes, kus üks täiskasvanutest on juba olemasolevasse peresse hiljem lisandunud või peredes, kus teine täiskasvanu sootuks puudub või on selleks teiseks hoopiski vanavanem.

,,Me ei saa väita, nagu tekitaks selline olukord iseenesest lapse arengule pöördumatuid kahjustusi,” vahendas Kapsta-Forrester, tuues välja, et parim võimalikest variantidest on sellisel puhul ikkagi olukord, kus on suudetud tagada lapse jaoks ja teda ümbritsevate inimeste omavahelised, võimalikult terved suhted, suhted, kus ei tehta haiget ega olda vägivaldsed ning kus laps on märgatud ja kuuldud. Endiste partnerite vaheline kättemaksu- ja teineteisele nö ära tegemise iha ning oma isiklike pettumustunnete väljaelamine lapse või teiste pereliikmete peale, ei ole lapse arengu ja vaimse tervise seisukohalt vaadelduna ideaalne variant.

Perenõustaja selgitas, et lapse ärakuulamine ja tema vajadustega arvestamine aitab lapses ehitada üles sisemist väärikust, mis toetab ka tema võimet kasvada teiste inimeste arvamuse ja vajaduste suhtes lugupidavaks inimeseks.

Lapse tähtsad tunded

Kapsta-Forrester nentis, et lahutusprotsessi käigus või sellele järgneval eluperioodil on vanemad pahatihti oma isiklike asjade ja eluga sellisel määral hõivatud, et neid ei jagu enam tähelepanu sellele, mis tegelikult lapses toimub. ,,Me kaldume nendes olukordades tema tundeid alahindama või tähelepanuta jätma,” selgitas perenõustaja. ,,Laps jääb sageli üksi oma igatsuses teise, antud hetkel parasjagu eemaloleva lapsevanema järele. Võib ka olla, et ta ei julgegi oma tundeid ega igatsust kõrvaloleva lapsevanemaga jagada.” Ta sõnul ei tohiks vanemad tekitada oma lapses lojaalsuskonflikti kahe vanema vahel. Pahatihti see aga just nii läheb. Nähes, kui palju viha või pisaraid üks vanem teisele tekitanud on, võib laps oma hinges iseendale öelda, et tema jätkuvalt soojad ja armastavad tunded selle ,,halva” vanema vastu on lubamatud. Nende tunnistamisega kardab ta juba ette oma haigetsaanud vanemale veelgi enam haiget teha.

Nõustaja tõi välja, et tänapäeval on saanud küllaltki levinud tavaks anda lapsele lahkumineku kohta selgituseks mingi üldlevinud õigustus, näiteks, ,,mina enam emmet/issit ei armasta” ja lapse jaoks lisatakse lõppu kinnitus – ,,aga sind armastan ma ikkagi.”

,,Võite endale ette kujutada, mida siis laps oma peakeses endapoolse armastuse adekvaatsuse kohta mõelda või kuidas ta ennast tunda võib,” vahendas Kapsta-Forrester. ,,Tema jaoks on see lapsevanem ju jätkuvalt kallis, ehkki tema jaoks autoriteetne teine täiskasvanu teda enam armastuse vääriliseks ei pea. Mil määral on siis väärt tema kui lapse tunded ja austus selle, mitteväärilise, vastu?” püstitas perenõustaja küsimuse. Ta lisas, et kui nüüd eelnevalt on pere poolt parimatel aegadel lapsele öeldud, et lapsed tulevad armastusest emme ja issi vahel, siis võib seda segadust ühe lapse hinges esialgu ikka päris palju olla.

Ehkki siinkohal ei olegi Kapsta-Forresteri sõnul olemas üheseid ega häid vastuseid, on oluline kohanemise pingetest tulenevat segadust lapses koos tema endaga uurida. Nii hakkavad ühel hetkel asjad uuel turvalisel moel paika istuma.

Perenõustaja soovitas, et vanemad peaksid jääma oma tunnetega (teinekord ka hoolimata oma tunnetest) kohale ja last kuulama, kui ta tahab nendega jagada midagi oma raskustest seoses vanemate lahkuminekuga või oma hirmudest ebamäärasena tunduva tuleviku ees. Lapse emotsionaalset avatust tuleks pigem püüda isegi soodustada. Ta soovitas rääkida lapsega tema tunnetest, mitte teha teda vastutavaks haigetsaanud lapsevanema tunnete eest – nende kahe vahel on märkimisväärne erinevus!

Kapsta usub, et sellistes olukordades on parim, mida vanem saab lapsele pakkuda, tema tunnete peegeldamine ja kinnitamine. Näiteks midagi niisugust: ,,Jah, ma näen, et sa igatsed oma issi järele ja sul on kurb, et ta täna sinuga olla ei saa. Ta on ju sinu issi ja sa armastad teda ja muidugi sa igatsed tema järele. Ja issi armastab sind samuti. Veel mõned päevad ja sa saad temaga jälle koos olla (juhul, kui on olemas konkreetne sellekohane kokkulepe). Aitähh, et sa räägid mulle sellest, kuidas sa oma issi järele igatsed. Luba, ma kallistan ja hoian sind.”

Ta tõi välja, et empaatiline kuulamine ja endapoolse mõistmise väljendamine annavad lapsele usalduse olukordade vastu, samuti sõnumi, et temaga on kõik korras, tema tunded on täiesti õiged ja lubatud.

Vastatud küsimused

Perenõustaja kinnitusel peavad lapse küsimused vastatud saama. Tal on vaja teada, kuidas hakkab tema elu edasi kujunema, missuguseks kujuneb mõlema vanemaga koosveedetud aeg. Ta peab teadma, et talle jäävad alles tema mõlemad vanemad. Seda mitte ainult teoreetiliselt vaid ka reaalselt, läbi osalemise tema igapäevaelus.

Kui aga juhtub, et suhtlus ühe vanemaga kaob, tuleb teise vanema puhul taas kasuks oskus märgata lapse tundeid ja teda tema raskustes toetada. Lapsega tuleb tema tunnetest rääkida. Kapsta-Forrester nentis, et paljud üksinda lapsi kasvatavad vanemad on toonud sellise olukorra välja kui ühe emotsionaalselt kõige enam katkitegeva ja südantlõhestava. Pilt oma lapsest, kes on kuhtumas igatsusest isa või ema järele, teise vanema järele, kellele tema enam arvatavalt eriti palju korda ei lähe, tekitab kahtlemata mitmesuguseid vastakaid tundeid.

,,Kui soovite oma last siiralt aidata, siis tuleks need tunded vähemalt esialgu enda teada jätta ja jätkuvalt teha lapsele ruumi tema kogemuste ja üleelamiste jagamiseks,” soovitas perenõustaja. Ta lisas, et kõik lapsepoolsed tunded, s.h pettumustunded peaksid olema siinkohas lubatud ja ära kuulatud.

Hilisemas eluetapis võib loomulikult oma lapsega ausalt ja avameelselt arutada juhtunu tagamaid ning tagajärgi. See aitab lapsel oma isiklikele suhetele teise pilguga otsa vaadata ning vajadusel ka oma isiklike väärtuspõhiste hoiakutega tegeleda – selleks, et mitte automaatselt ega pimesi oma vanemate suhte –ja käitumismustrit korrata. ,,Igal juhul on siin oluline koht nii haigettegemise ja haigetsaamise tunnistamisel kui ka andestusel kui olulisel väärtuspõhisel hoiakul,” kinnitas Kaia Kapsta-Forrester.

Mis saab uutest suhetest?

Mis saab aga siis, kui üks vanematest on leidnud uue suhte? Kuidas uut ,,osapoolt” ja last omavahel harjutada? Kapsta-Forrester tõi välja, et oluline soovitus lahkuläinud peresid uurivate teadlaste poolt on see, et vanemad ei peaks pühendama oma lapsi uude suhtesse enne, kui on ise 100% veendunud selle suhte püsimajäämises. Põhjus seisneb selles, et eriti, kui lapsel puudub tihe kohtakt oma teise vastassoost lapsevanemaga, võib uuest isikust saada lapse jaoks kergesti uus, kättesaadavam kiindumusobjekt. Seda valusam pettumus saab aga olema lapse jaoks, kui ka see uus oluliseks saanud inimene ühel päeval tema elust jäädavalt lahkub. ,,Kuidas ta saab üldse edaspidi oma elus kellegi peale kindel olla? Kas ta saab ikka täielikult usaldada, et see olemasolevgi lapsevanem homseks päevaks ja järgnevateks aastateks tema juurde jääb?” püstitas perenõustaja küsimuse. Ta selgitusel võib selline hirm saada suureks ebakindluse või ärevuse allikaks.

Uue perekonna loomisel peaksid vanemad asetama kõrvale mitmed ebarealistlikud arusaamad ja ootused. Tuleb silmas pidada, et laps ei pruugi võtta automaatselt seda uut inimest omaks ega oma elu osaks.

Uus programm

Sihtasutus Väärtustades Elu põhilisteks tegevusvaldkondadeks on kriisirasedusega kaasnevaid probleeme ennetava ja neid lahendava tugisüsteemi arendamine ja varaline toetamine ning pereväärtuste propageerimine ühiskonnas. Sihtasutuse eesmärgiks on rasedatele naistele ja nende lähedastele asjakohase nõustamise kättesaadavuse võimaldamine, tegemaks informeeritud otsuseid rasedusega seonduvates küsimustes s.h. (ka abordi osas), teades võimalikke kaasnevaid terviseriske ja olles informeeritud riigi poolt tagatud tugiteenustest ja toetusest. Allikas: www.save.ee

Sihtasutus Väärtustades Elu põhilisteks tegevusvaldkondadeks on kriisirasedusega kaasnevaid probleeme ennetava ja neid lahendava tugisüsteemi arendamine ja varaline toetamine ning pereväärtuste propageerimine ühiskonnas. Sihtasutuse eesmärgiks on rasedatele naistele ja nende lähedastele asjakohase nõustamise kättesaadavuse võimaldamine, tegemaks informeeritud otsuseid rasedusega seonduvates küsimustes s.h. (ka abordi osas), teades võimalikke kaasnevaid terviseriske ja olles informeeritud riigi poolt tagatud tugiteenustest ja toetusest. Allikas: www.save.ee

Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et SA Väärtustades Elu on Eestis arendamas uut PREPile ehk Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programmile toetuvat programmi PREP üksikisikutele ehk Within My Reach – Sinu suhe on sinu kätes.

Programm on suunatud just lahkuminevatele, lahkuläinud ja uut suhet ülesehitavatele inimestele.

Perenõustaja tõi välja mõned mõtted, mida see programm soovitab uue perekonna paremaks toimimiseks ja laste heaolu tagamiseks silmas pidada:

Arenda endas realistlikku arusaamist peresuhetest

Uus vanem peaks toetama olemasolevaid perereegleid ega tohiks hakata koheselt uusi looma

Looge perekonnas rohkem üks-ühele suhteid

Ole mõistev ja kasuta kõneleja-kuulaja tehnikat

Teadvusta, et laps võib olla osa kahest peresüsteemist

Ära kontrolli laste kaudu teise lapsevanema elu ja tegevusi

Ära kõnele teisest vanemast halba, see võib solvata sinu laste tundeid

Kui teine vanem käitub halvasti, siis käsitle seda neutraalse tooniga

Kõnele neutraalse häälestusega ka kahe perekonna elustiili erinevustest

Sina ja sinu partner peaksite jätkuvalt kasutama sellist suhtlusviisi, mis aitab lastel paremini tulla toime lojaalsuskonfliktiga

Arutlege, kuidas te näete teineteise rolle ja oma ootuseid sellele

Minge lapsevanemate- ja paarisuhtekoolitustele või lugege spetsiaalseid suhteteemalisi ja lastekasvatusalaseid raamatuid

Kapsta-Forrester tõi välja ka, et selleks, et kaitsta end sarnaste vigade kordumise (nt uuesti vägivaldsesse suhtesse sattumise) eest, on hästi oluline võtta aeg maha ja uude suhtesse sisenemisega mitte liialt kiirustada. Pigem tasub mõtiskleda selle üle, mis on see kvaliteet, mida nüüd oma suhtelt ootad ja mis on see, millega kindlasti sel korral leppida ei kavatse.

Suhtekoolitusprogramm Within My Reach – Sinu suhe on sinu kätes soovitab panna paika oma standardid ja õppida enesehinnanguliselt tegema selliseid valikuid, mis aitavad neid ka kõrgel hoida.

Perenõustaja tõi uuringutele toetudes välja, et sageli juhtub, et olles tulnud vägivaldsest perekonnast või olles ise oma eelnevate suhtes vägivalda kogenud, kaldutakse seda pigem normiks pidama. Siit tuleb ka klišee – kui lööb siis armastab.

Kasulikuks tuleb oma päritoluperekonna suhtemustrite uurimine, samuti oma silmade avamine selles suhtes, kui suurel määral on ohustatud lapsed kodudes, mille igapäevaelu juurde kuulub ka vägivald.

Kapsta kinnitusel on ainsad teed ja võimalused vanade suhtemustrite murdmiseks teadlikkuse tõstmine suhtekultuurist ja iseenesest teadlikumaks saamine. Ta lisas, et raamatud, koolitused ning eneseabigrupid on siinkohal heaks ressursiks ja juhtnööriks.

Kõne all olev programm on perenõustaja andmetel üks maailmas tunnustatud suhtekoolitusprogramme, mis annab isiklikult väga sügaval tasandil arusaamise sellest, millised on terved suhted, millised mitte ja kuidas jõuda tervete suheteni. Ta tõi välja mõned lähtekohad, mis on iseloomulikud üksikisikutele suunatud PREP-programmile Whithin My Reach:

Praktiliselt kõik inimesed soovivad olla õnnelikus, terves ja püsivas suhtes – ning selline soov avaldub kõige sagedamini eduka abielu poole püüdlemises.

Püüd elukestva armastuse järele loomulik ja universaalne, kuid see ei eelda, et inimene oleks hetkel suhtes või et olemasolev suhe oleks tervislik või selline, mida ta sooviks tulevikus jätkata ning mis võiks viia abiellumiseni.

Romantiliste suhete osas tehtud otsused mõjutavad eduvõimalusi igas teises eluvaldkonnas – eriti laste kasvatamisel ja tööhõives, praktiliselt igas elu mõõtmes.

Neile, kes vajavad üksikvanemana või lahutamise/lahkukolimise eel nõu ja tuge, tasub ühendust võtta MTÜ Üksikvanema Heaks tegijatega. Organisatsioon on ellu kutsutud selleks, et ühendada Eesti üksikvanemaid ning luua eestkosteorganisatsioon, mis pakub üksikvanemaile eestkostet ja tuge nii nõustamisteenuste näol kui ka suhtlus- ja infokeskkonnana internetis.

Paari- ja peresuhete nõustaja Kaia Kapsta-Forresteriga saab kontakti meilitsi kaia.kapsta@save.ee või telefonitsi 56460262

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*