Päästeamet: Et lapsele jääohud selgeks teha, tuleb neist rääkida talle arusaadavas keeles

banner1
Foto: freestockphotos.biz Foto: freestockphotos.biz

 

Veekogudele tekkinud jääkaas meelitab lapsed jääle. Mõnus äraolemine võib aga ootamatult võtta ohtliku pöörde, kui jää, mis piisavalt tugev paistis, järsku ootamatult alla annab ning jalge alt kaob. Mida tuleks üldse lastele jääohutusest ning enda ja teiste päästmisest rääkida? Jääohutuse temaatika tasub selgeks teha ka vanematel endil – vaid nii tekivad ka oskused need teadmised lastele edasi anda, asju selgitada ning nende võimalikele küsimustele vastata.

Päästeameti pressiesindaja Astra Pintson-Käo selgitas, et kuna lapsed ei oska visuaalselt hinnata jää tugevust ja kandvust, siis ei tohi jääle minna enne, kui väljas on pikemat aega olnud piisav miinustemperatuur.

Turvaline jää on vähemalt 10 cm paksune, ilma pragude ja lõhedeta (need võivad ilmaoludest tulenevalt ületamatuteks muutuda. Ta tõi välja ka, et samas pole jää paksus üksi garantii – ka 10 cm paksune kevadine jää ei pruugi inimest kanda.

Jää paksus ja tugevus võib väga erinev olla ka sama veekogu piires – jõe koolmekohtades ja jõekäänakutel on jää õhem. Voolava veega veekogus on jää tavaliselt nõrgem kui järves või tiigis. Lisaks võivad jäätingimused muutuda tundidega. Näiteks hommikul kooli minnes ületatud jõejää ei pruugi õhtul sealt üle jalutada soovivat inimest enam kanda.

Pintson-Käo selgitas, et jää on alati õhem sildade juures, kõrkjate ümbruses ning allika- ja suubumiskohtades (kanalisatsiooni ja ojade-kraavide suubumiskohtades). Seal on lumekatteta jääl allikakohad näha tumedate laikudena. Ohtlikud on madalikukohad – Männiku karjääris vajus kalamees läbi jää kohas, kus vee sügavus oli 2,5 meetrit. Paarkümmend meetrit eemal kandis jää autot ja seal oli veesügavust 7-8 m.

,,Meeles peab pidama, et jää, mis kannab ühte last võib mitme lapse raskuse all murduda,” lisas ta.

Räägi arusaadavas keeles!

Et lapsele jääohud selgeks teha, tuleb neist rääkida talle arusaadavas keeles.

,,Iga vanem peaks teadma, milline lähenemine tema lapsele kõige paremini mõjub,” selgitas Päästeameti pressiesindaja. ,,Kindlasti ei piisa sellest, et keelata jääle minek. Selgitada tuleb, miks seda teha ei tohi. Kuna tegemist on tõsise teemaga, tuleb sellest ka tõsiselt, mitte naljaga pooleks rääkida. Lastele sobivat mängulist vaatenurka on siin keeruline leida.” Pintson-Käo lisas, et näitlikku õppetundi ja katseid lastega päästeamet läbi viia ei soovita.

Mida tuleks lastele aga ennetustööna õpetada sellest, kuidas end ise aidata, kui õnnetus juba juhtunud on ja ta läbi jää vajub?

Pintson-Käo tõi välja kaks peamist reeglit, mida järgida, kui juhtub, et jää enam ei kanna: esiteks tuleb peatada sügavamale vette vajumine. ,,Aja käed laiali ja kalluta ennast tahapoole, et käte ja kehaga pidurdada ning peatada oma vajumine vette,” kirjeldas ta. ,,Väldi õlgade ja pea märjakssaamist, sest pea kaudu antakse ära suur hulk soojust ning märg pea kiirendab oluliselt külmetumist ja alajahtumist.”

Teiseks on oluline meeles pidada, et mida rutem veest välja saadakse, seda vähem riided märguvad ja seda vähem kulub jõudu väljaronimiseks.

Veest väljaronimisel peaks järgima mõningaid olulisi punkte:

· Pööra ennast näoga tuldud suunda (tulles jää sind seal kandis).

· Toeta käed (peopesad, sõrmed harali) koos randmetega õlgade laiuselt jääle nii, et ka küünarnukid toetuksid jääle.

· Tõsta oma jalad võimalikult veepinnale (parim keha asend ujumiseks on horisontaalne ning vee alla vajumiseks püstine ehk vertikaalne).

· Kui sul on jäänaasklid, siis suru nende teravikud jäässe, toeta oma keharaskus jääle suunaga taha (mitte suunaga otse alla) ning ennast tugevate jalalöökide edasi lükates ning kätega jääle toetudes tõmba ennast jää peale.

· Jääd ei tohi suruda otse alla. Nii murdub see kõige lihtsamalt. Püüa ennast jääle libistada võimalikult suurt jääpinda enda alla haarates ning jääd justkui jalgade suunas lükates.

· Anna oma hädasolekust teistele märku, hüüa või vilista.

· Tagasihoidlikkus pole hädaolukorras vooruseks ning vees oleva inimese jaoks on olulised ainult kaks kriteeriumit- kas abi saabub õigel ajal või mitte. Seega- anna oma hädast teatades abistajatele võimalus kiiresti reageerida.

Alajahtumise korral ülessoojendamine peab toimuma vastupidiselt külmumisele st. seest väljapoole. Tuleb hingata sooja õhku ja juua (ainult teadvusel inimesele tohib juua anda) sooja vedelikku. Külmunud inimest ei tohi asjatult tõsta ega liigutada. Need põhjustavad valu ja jäsemete suurtest veresoontest liigutamise tagajärjel liikuma hakanud veri või põhjustada südame külmašoki. Alajahtunud inimene tuleb pakkida tekkidesse ja termolinadesse nagu tita, soovitavalt tõsta kõrgemale külmast maapinnast. Põhjamaa pojad kasutavad inimese ülessoojendamiseks teisi inimesi – külmunud inimene pannakse paljalt ühe või kahe palja inimese vahele tekkide alla. Häbil pole siin kohta – ellu jääda on kõige tähtsam!

Eneseohutus ennekõike!

Jääohutusest rääkides tasub silmas pidada ka päästmise temaatikat. Ehkki teisele appitõttamine tundub oluline, ei saa seejuures unustada, et väga tähtis on hinnata oma jõuvarusid ja reaalseid oskusi.

Pintson-Käo selgitas, et läbi jää vajunud inimeste päästmisel sooritatud ,,kangelastegudest“ tehakse enamus eneseohutust eirates ehk teisti öelduna ennast ohtu seades. Kangelastegudeks saab neid nimetada sellepärast, et lõppesid seekord õnnelikult. 100% ohutust päästmisel pole olemas.

,,Parem on siiski üks hukkunu kui kaks hukkunut!” nentis Päästeameti pressiesindaja. ,,Ühte ja õiget valemit on raske anda, sest iga situatsioon on erinev ning tihti tuleb lihtsalt improviseerida.”

Kui jääleminek on planeeritud ja millegagi seoses, tasub end ette valmistada. Kasu võib olla vilest, mobiiltelefonist ja umbes 20 meetri pikkusest nöörijupist. Vile kostub inimese häälest palju kaugemale ning selle puhumisel kulub hüüdmisest palju vähem energiat. Mobiiltelefoni kasutamist pole vaja ehk kellelegi õpetada ning nöör võib olla abiks kellegi jääaugust väljatõmbamisel.

Abikäe asemel abijope

Päästeameti esindaja andis mõned soovitused, mida läbi jää vajunud inimest päästes silmas pidada:

· hinda olukorda – mis on juhtunud, mis on õnnetuse põhjus. Kahjuks ei oska lapsed seda adekvaatselt teha

· kutsu abi (hüüa appi ja helista 112);

· lähene läbi jää vajunud inimesele mööda tema jälgi, viimased 10 meetrit rooma või kasuta oma toetuspinna suurendamiseks abivahendeid (suusad, kelk, kepp jne);

· jäta enda ja jääaugu serva vahele umbes endapikkune vahemaa, kuhu saad tõmmata abivajaja;

· ulata abivajajale nn käepikendus (jope, nöör, kepp, suusk jms) NB! Uppujale ei tohi mitte mingil juhul ulatada kätt, kuna uppuja haarab ka õlekõrrest ning võimalikus paanikaseisundis olles võib ta hoopis appitulnu jääauku vedada.

· tõmmanud kannatanu jääle, jäta tema ja enda vahele inimesepikkune turvatsoon kuni tugevale jääle või kindlale pinnasele jõudmiseni (vastasel korral võib jää kahe inimese raskuse all murduda ja vajute koos vette);

· Ära häbene astuda sisse lähimasse majja või peatada autot, et abi saada.

,,Jõuvarude hindamiseks päästeametil metoodikat ei ole, kuid kogemused näitavad, et sageli hinnatakse oma võimeid, oskusi ja jõuvarusid üle,” selgitas Pintson-Käo. ,,Läbi jää vajudes peab arvestama, et + 4 C vees (jääalune vesi Eesti oludes) kaotab keskealine meesterahvas teadvuse kuni 10 minuti jooksul, lapsed ja vanurid veelgi varem.”

Päästeameti esindaja tõi välja, et veekogu kattev jää ei ole süüdi, kui juhtub õnnetus. ,,Süüdi on inimesed, kes mõtlematult nõrgale jääle lähevad ja täiskasvanud, kes lastele jääle mineku ohtusid ei selgita,” põhjendas ta.

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*