Pereterapeut: kui vanemal on midagi lapsele anda, tuleb seda teha täna!

banner1
Naatan Haamer Foto on ilmunud Tartu Ülikooli kliinikumi lehes Naatan Haamer Foto on ilmunud Tartu Ülikooli kliinikumi lehes

Kuue lapse isa, pereterapeut ja hingehoidja Naatan Haamer jagas Teadliku Vanema lugejatega, kuidas kaasata isasid lapse ootamise ning kooskasvamise protsessi, kuidas laste sündides ja kasvades prioriteete seada, mis võivad olla klammerdumise põhjused ja milles seisneb ühiselt veedetud aja olulisus.

Öeldakse, et hetkest, mil naine saab rasedustestile kaks triipu, pole tema elu enam iial endine. Ükskõik, kas see laps saab võimaluse sündida või ei, naise kehas on toimunud muudatused ning miski pole enam päriselt nii nagu varem.

Raseduse jätkudes tajub naine, kes füüsiliselt otse rasedusega seotud, nädalast nädalasse üha enam, kuidas uus elu on tema sees kasvamas. Kuidas on aga isadega? Millal hakkab mees reaalselt tajuma seda, et ta on isaks saamas?

Naatan Haamer selgitas, et selles, millal mees muutusi tajuma hakkab, on mitmeid elemente. Esiteks näeb ta mõningaid muudatusi naise juures ja tajub võib-olla mingeid naise reageeringuid või käitumise muutusi, mis on teist moodi kui varem. Selles, kui selgelt mees enda jaoks sõnastab, et laps peagi sünnib, on üheks asjaoluks mehe enda kogemus seoses isa rolliga – see, kui palju ta saab oma eeskujule toetuda ja millist õpetust ta oma isalt selleks kasutada saab.

,,Ma arvan, et hästi olulist rolli selles, et mees tajuks lapse peatset sündi selgemini, on naisel, kes vahendab tegelikult mehele seda sõnumit, mis temaga toimub – räägib nendest muudatustest, mis tema kehas toimuvad,” rääkis Haamer. Ta lisas, et eriti esimese raseduse puhul on mehed üldiselt väga huvitatud selles osalemisest, kui neile vähegi võimalus antakse. Pereterapeut täpsustas, et osalemine ja kaasamine teostub kõige viljakamalt just rahulikus ja heas situatsioonis, mitte siis, kui emotsioonid on üle pea paisunud ning kaasamise asemel tuleb naise suust pigem distantsi loovaid süüdistusi stiilis ,,Sa üldse ei hooli minust!”

Just rahulikus situatsioonis võiks naine rääkida mehele muudatustest, mida ta endas tunneb ning kuidas ta seda kõike kogeb. Muidugi oleks tore, kui mees märkaks neid asju ise küsida aga kui ta pole seda teinud, saab naine talle oma algatusega suunavaid juhiseid jagada, millest võiks rääkida. Koos võiks rääkida ja arutada sedagi, mida isaks ja emaks olemine tähendab, kuidas vanemad seda koos teha tahaksid, milliseid väärtusi tahavad nad lapsele tulevikus vahendada, kuidas teda kasvatada, milliseid reegleid kehtestada jne. ,,Seal on tohutul hulgal igasuguseid teemasid, mida tegelikult omavahel on arutada, sest kumbki tuleb oma keskkonnast, oma kultuurist, ja kontekstist, ,” põhjendas Haamer. ,,Ühes peres on ühed reeglid ja teises perekonnas on teised reeglid. Arusaamad on erinevad, hoiakud on erinevad. Alati võib-olla ei olegi erinevused radikaalsed, vaid üksnes mingites nüanssides aga selle mõistmiseks on oluline vastastikku mõtteid jagada ja kuulata.”

Kui kahekesi olles pole vajadust vanema rolli puudutavaid üksikasju ilmselt väga palju jagada, siis ajal, mil laps tulema hakkab, see vajadus tekib. Lapse tulekuks valmistumine võiks olla koostöö juba enne lapse sündi. Mõnes mõttes ongi see lapse ootamise aeg – need üheksa kuud, mis vanematele antud – vanema rolliks valmistumise ehk emaks-isaks küpsemise aeg. Kui ema, kes füüsiliselt paratamatult rasedust tajub, seda emarolli kuhugi ära tõugata ei saa, siis mehel on see mingis mõttes võimalik.

,,Mõnel pool on selline suhtumine, et isaroll tuleb mängu siis, kui last on vaja karistama või piire seadma hakata – see on teisel või kolmandal eluaastal – aga siis on juba hilja,” tunnistas Haamer.

,, Siis on väga raske teha nii lapsele kui isale selgeks, kes on isa ja mis on tema roll,” lisas ta. Pereterapeut tõi välja, et ehkki ta ei pea võimatuks seda, mis kunagi varem on tegemata jäänud, hiljem korrigeerida, on kõige parem, kui hoole ja armastuse jagamist alustatakse kohe elu algusest.

Kontakt algusest peale

Ehkki emal on kohe pärast lapse sündi teatud bioloogilised eelised läheduse tekkeks, on isadel reaalne võimalus juba algusest peale oma lastega lähedast kontakti looma ja kasvatama hakata. Kui last imetada saab vaid ema, siis kõiki muid protseduure võib teha ka isa. Haamer usub, et esimene nädal või esimesed nädalatki oleks tore, kui isa saaks perega võimalikult palju koos aega veeta ning rahulikult oma vastsündinut imetleda ja tamaga tegeleda emaga võrdväärselt.

,,Kui isa tuleb “Norrast” töölt koju lapse sündimise ajaks ja siis läheb ruttu tööle tagasi, on tõsi, et isa roll jääbki väga suures osas paratamatult realiseerimata,” tunnistas pereterapeut. Kui lahusolek jääb kestma veel kuid ning isegi aastaid, on läheduse tekkimisse löödud suur kiil. Ehkki pisikese beebi esimestel elunädalatel koosneb ta päev suures osas söömisest ja magamisest, on ikkagi hea, kui nendel hetkedel, mil laps esimestel nädalatel veidikeseks virgub, on ka isa kohal.

Teine oluline asi on kindlasti ka see, et protseduure ja tegevusi, mida lapsega tehakse – riiete vahetamine, mähkmevahetus, vannitamine, süleskiigutamine jne – harjutataks tegema koos. Kui pere esimene laps sünnib, on mõlemad vanemad lapse eest hoolitsemises tihti üsna ebapädevad. Kui aga naine on juba kuu-paar neid tegevusi harjutanud ja mees seejärel liituda üritab, on naisel lihtsam mees kõrvale lükata ja öelda, et teeb need parem ise ära, kuna mehel võtavad asjad liiga palju aega või tundub, et mees ei saa nendega piisavalt hästi hakkama.

Ehkki on isasid, kes võivad end alguses ebakindlana tunda, julgustab Tartu Ülikooli Kliinikumis isadele loenguid korraldav Haamer mehi ikka, et kuigi alguses võib tunduda, et beebi on väike ja habras, pole laps tegelikult sugugi nii õhkõrn. Meestes on võime kontrollida ja tunnetada seda jõudu, millega lastega ümber käia. Pealegi vajab ka laps seda teistsugust käepigistust või haaret, mida pakub isa. Kui isa aga tõepoolest end ebakindlana tunneb, tasuks emal laps talle sülle anda ning lasta tal tegutseda ilma sekkumata ja õpetamata. Juba eduelamus ise on see, mis mehele edaspidiseks julgust annab.

Pereterapeut lisas, et kuna ebakindlus on tihti mõlemapoolne, kulub ära vastastikune julgustamine. Üldjoontes sõltub nii ema kui isa kindlustunne varasemast kogemusest. Kui neil on nooremaid õdesid-vendi või kogemust näiteks lapsehoidjana, ei pruugi tunduda miski eriti uue ja keerulisena. Siiski on oma lapsega kaasnev täielik vastutus hoopis iseasi ja pole võrreldav näiteks lapsehoidjaks olemisega. Tõeliselt saame rääkida varasemast kogemusest vaid juhul, kui oleme hoolitsenud oma laste eest. Selle tõsiasjaga peaksid arvestama ka need paarid, kes teistkordses suhtes lapsi saavad. Kui ühel on varasem kogemus lapse kasvatamisest ning teisel ei ole, on kogemus ja enda vanemaks olemise mõistmine väga erinev. Nimetatud erinevuse ületamine nõuab selliselt paarilt tähelepanelikku koostööd ja üksteise kogemuse aktsepteerimist.

Millest saab alguse klammerdumine?

Mida teha aga juhul, kui laps on ema külge nii klammerdunud, et isa, kes võibolla tahaks aidata, ei saagi seda eriti teha? ,,Ma arvan, et on oluline üle vaadata see, kuidas on nii läinud, et laps on klammerdunud,” soovitas Haamer. ,,See tähendab, et ema on lapse jaoks kas siis ainukene turvaelement, ainukene maailmavahendaja või vastab laps vaistlikult vanema ootustele,” selgitas ta klammerdumise tagamaid. ,,Ma siiski arvan, et tegelikult see klammerdumine ei toimu äkki. See on pikaajalisema protsessi tulemus. Emal on oluline üle vaadata oma käitumine, oma valikud. Tal oleks tarvis mõista, miks on vaja last niimoodi endaga siduda? Siis saab mõtelda ka edasi, kuidas isa või kedagi teist, kes seal kõrval on, turvaliselt lapsele ligemale aidata.”

Haameri sõnul on klammerdumine kinni inimeses, kelle külge laps klammerdunud on ja ka peresüsteemis tervikuna. Ehk on ema ise olnud ülehoolitsev. Sellises olukorras tasuks vanemal endalt küsida, miks ta hoiab oma last nii intensiivselt, et ei usalda kedagi teist. Miks ta ei ole valmis seda vastutust jagama ega lapsega koosolemise aega kellelegi teisele lubama? Mida selline lapse, vaid enda mõjuväljas, hoidmine temale annab või millist puudujääki kompenseerib? Ehk on emal endal kadunud kõik rollid peale emarolli ja vaid koos lapsega kogeb ta päriselt lähedust, mida peaks saama hoopis oma abikaasalt?

Kui klammerdumine on tekkinud osaliselt sellest, et isa ei ole füüsiliselt lapse kõrval olnud, tasuks emal ümber vaadata oma suhe abikaasaga ja katsuda selgusele jõuda, millised oleksid praeguse olukorra muutmise võimalused. Alati ei ole mehed “Norras” üksnes raha teenimise pärast. Tihti pole neil kodus ka enam kohta. Esialgu mindi raha teenima aga kaotati ka oma koht perekonnas, ega osata enam ennast süsteemi paigutada, mis on toiminud ilma mehe kohaloluta. Muutuseks tuleb perel taastada koht mehe jaoks, et tal oleks peresüsteemis raha tooja funktsioonile lisaks ka mingi muu tähendus. Esmalt eeldab see abikaasade vahelise läheduse taastamist ja sellega tuleb vahest päris palju vaeva näha, milles pingutusi peavad tegema mõlemad partnerid. Kui isa pole füüsiliselt kohal paari lahku mineku tõttu, tuleb täiskasvanuil leida viis, kuidas oma suhtlusraskused vanemliku rolli juures ületada ja võimaldada lapsel regulaarseid suhteid mõlema vanemaga. Paarisuhte konflikt ei tohiks rikkuda vanema suhet tema lapsega. Seejuures on oluline mõista et me ei räägi esmalt vanema õigusest oma lapsega kohtuda vaid kohustusest lapsele vanemaks olla. See tähendab, et ka eemal olev vanem peab tegema omalt poolt pingutusi, et lahutav lõhe ületada.

Mõistagi ei ole ema ainus, kelle külge võib laps klammerduda. Sama hästi võib see olla isa või keegi vanavanematest jne. Näiteks laiab see sama “Norrast” naasev isa kontakti naise asemel lapsega, kellest saab temale lähim sõber ja usaldusisik. Ükskõik, kes on see isik, kellega laps on ülemäära seotud, ei tule põhjust otsida lapsest vaid täiskasvanutest ja nende suhetest, nii sellest kellega lapsel on tihe side, kui ka teistest, kes kuuluvad pereringi. Selles mõttes ei ole päris õige öelda, et laps on klammerdunud. Pigem on klammerdujaks vanem. Veel õigem oleks ütelda, et täiskasvanud on loonud lapse ümber seesuguse suhtevõrgustiku, peresüsteemi, et lapsel ei jäägi muud üle, kui läheneda olulisel määral ühele inimesele, kellega siis tekibki ülesotus. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et probleem on alati peres kui süsteemis tervikuna. Kui näiteks emal ja isal ei ole üksteisega piisavat lähedust, siis võetakse laps sellesse läheduse pakkuja rolli või kui vanaemal pole eriti midagi oma vanamehega rääkida, siis sobib lapselaps selleks, kellele kogu oma tähelepanu pühendada. Loomulikult tähendab see lapsele suurt emotsionaalset, psüühilist ja sageli ka füüsilist koormat, läheduse lõksu, millest on temal endal võimatu välja astuda.

Toeks vanematele lastele

Kui perre sünnib teine, kolmas, neljas või järgnevgi laps, tekib veelgi suurem vajadus toetava isarolli järele. Esialgu on ema tähelepanu ikka peamiselt väiksemale lapsele keskendunud ja see toob kaasa suurema vajaduse isal osaleda. Haamer usub, et perekondades, kus paarisuhted korras, ei teki taolise elukorralduse muudatuse osas küsimusi. Kui omavahel selgelt suheldakse, mõtteid-tundeid ning vastutust jagatakse, toovad elusituatsioonid praktikas ette vajaduse, et keegi teine pöörab tähelepanu suuremale lapsele ning jagab temale hoolt ja armastust, et ema väiksemaga tegeleda saaks.

Pereterapeut julgustas vanemaid, et ehkki olukorras, kus laste vanusevahed on väikesed ning mõned aastad seetõttu tihti üsna kurnavad, on väiksemate vanusevahedega laste kasvatamisel siiski teatavad eelised: kui lapsed suuremaks saavad, on nad võimelised palju asju omavahel ära ajama, tänu millele vanemate koormus oluliselt väheneb. Suurte vanusevahedega lapsed või pere üksiklapsed vajavad paaris või kolmekaupa kasvavate lastega võrreldes lõppkokkuvõttes märksa enam sellist tüüpi aktiivset tegelemist vanemate poolt – kui laste vanusevahe on näiteks viis aastat, venib vanemate pingutuste jada palju pikemale perioodile.

Uus sünd nõuab prioriteetide ülevaatamist

Naatan Haamer lisas, et iga uue lapse sünniga tuleb peres ka senised prioriteedid üle vaadata. Kui rääkida pere sissetulekust ja toimetulekust majanduslikult, on kahtlemata oluline, et leib oleks laual ja elementaarsed asjad olemas. Ei tohi aga unustada, et sel perioodil tuleb teha valikuid. Võib-olla ei saa endale enam lubada kõike nii, nagu varem – protsentuaalselt on ju pere väljaminekute ja sissetulekute suhe muutunud. Kui tahta endale lubada kõike seda, mida enne lapse sündigi, peaks pere sissetulek koos laste sünniga hüppeliselt kasvama. Sissetuleku kasvatamise võimaluste juures kerkib esile ka ajaküsimus – lapsed võtavad oma osa ka sellest ajaressursist, mida varem oleks võinud tööasjadele kulutada.

,,Kui nüüd isa teebki selle nii öelda käigu, et paneb tööle auru juurde, et teenida rohkem, siis tegelikult teeb ta seda selle arvelt, et kaotab kontakti oma lastega või lapsega, oma perega. Või on see oluliselt häiritud,” selgitas Haamer. ,,Ma arvan, et see on pigem korvamatu kahju ja seda on palju keerulisem korvata kui majanduslikku auku, mida võib-olla pisut tagasihoidlikuma töörütmiga oleks võimalik saavutada.” Ta lisas, et kui nö klassikalise kaheksast viieni tööpäeva puhul ehk suuri mööndusi teha ei anna ning olulise osa päevast saab isa ka lastega koos olla, siis suuremaks küsimärgiks võivad olla just nomineerimata tööajaga tööd – näiteks iseenda tööandjaks olemine.

,,Ükski põhjendus, et ma pean nüüd perele raha teenima, ei ole piisavalt kõva argument, kui mõelda sellele, et laps on väike ainult üks kord,” rõhutas Haamer. Ta lisas, et need olulised asjad, mis sünnivad esimeste eluaastate jooksul, ei juhtu inimeste elus enam mitte kunagi. See suhe, need väärtused, need tähendused, mida teine pereliige hakkab lapse jaoks omama, pannakse paika siis. Hiljem kõiki asju korrigeerima hakata on suur pingutus.

Pereterapeut tõi välja, et lastel vanuses poolteist kuni kaks eluaastat on justkui esimene murdeiga. Kui selles vanuses on isal lapsega lähedane suhe olemas, on hea edasi minna. Kui seda suhet ei teki lapse elu esimestel aastatel, ei ole mõtet murdeealiste puhul imestada, kui nendega enam hakkama ei saa või vihastada teismelise peale, et ta ei kuula. Kui suhet pole loodud siis, kui selleks oli oma aeg, peab tulevikus selle tasategemiseks palju pingutama.

,,Ma arvan, et see mõte võiks võib-olla aidata teha valikuid,” usub Haamer nii isa kui pereterapeudina. ,,Kui tundub, et nii tähtis on raha teenida, nii tähtis on teha oma tööd ja nii tähtis on korjata seda vastutust omale kokku. Kõik on õige, need on ka olulised asjad, aga kui me hakkame mõtlema, siis lastega koosolemise aeg, see väikese lapse aeg, on mõni aasta. See aeg, kui ta sinuga tahab olla, see aeg on kaksteist-kolmteist aastat ja siis on see läbi. See, et ma kunagi, kui mul on rohkem aega, hakkan temaga tegelema, on tühi mõte . Selle mõttega me võime öelda hüvasti normaalsetele suhetele. Lastega tegeleda tuleb täna ja kohe,” toonitas pereterapeut, lisades, et aeg, mil vanematel on üldse võimalik lapsele midagi õpetada, on tegelikult lühike. Viieteist-kuueteistaastane enam vanemat väga ei kuula vaid tahab ise katsetada. Ametlikult saab vanem seda teha küll lapse 18-aastaseks saamiseni. Siis ongi kõik. Haamer usub, et tööd teha ja raha teenida ja kõike muud saab ka hiljem järgi ja uuesti teha. Prioriteetide ümbervaatamine, eriti lapse sünniga seoses, on ta kinnitusel oluline.

Mis on läinud valesti?

Uuesti isade kaasamise teema juurde tagasi pöördudes tõi Haamer välja, et kui ema tunneb, et isa teda ei aita, tuleks läbi mõelda, mis on viinud selleni, et isa ei osale. Mida on ema ise omalt poolt selle olukorrani viimiseks teinud? Mida ta saaks teha teisiti, et isa osaleda saaks? Kuidas usaldada talle rohkem vastutust? Kuidas lasta tal asju teha?

Haamer möönis, et ilmselt möödunust, kerkib ikka veel esile pilt, et lapsed on naiste pärusmaa või et kodu ja lastega tegelemine on rohkem naiste asi. See on küll tänaseks päevaks iganenud vaateks tunnistatud aga kõik inimesed ei ole sugugi suutnud end ümber orjenteeruda mõttele, et lapsed on mõlema vanema võrdne vastutus. See uus hoiak eeldab, et enam ei jagata rolle traditsiooniliselt, et isa on kütt ja ema kodulõuka hoidja, isa toob raha koju ja ema teeb kõik ülejäänu. Tihti on pered võtnud uue hoiaku omaks küll teoreetiliselt ja teavad kuidas asjad peaks olema, ent käitumuslikult juhtub ikka, et ema võtab koduste asjade eest vastutust ning teeb kõik ise ära. Isa, tundes, et tal polegi midagi teha, läheb otsib koha, kus teda vajatakse. Selleks võib olla töö – suurepärane ja tasustatud võimalus. Tihtipeale hakkab liigne töö seal, kus end kodus üleliigsena tuntakse ja tööl seevastu üha kasulikumana.

Kui ema tunneb, et tal on probleem sellega, et isa ei aita, tuleb probleemi lahendama hakata iseendast ja pöörata ka tähelepanu pere terviku toimimisele, samuti vanemate-vanavanemate põlvkonnalt saadud eeskujule. Teist süüdistada pole mõtet, sellest lahendust ei tule. Pereterapeudi kinnitusel võib teise süüdistamine panna partneri küll mingis situatsioonis teistmoodi käituma, ent tal ei teki arusaamist, mida see teistmoodi olemine tähendab. Süüdistaja on nii öelda jõupositsioonil olija. Kui naine heidab mehele midagi ette, siis kodurahu huvides teeb mees selle küll ehk ära, kuid arusaam, miks seda vaja on, ei jõua temani. Arusaam jõuab temani alles siis, kui talle tõepoolest jäetakse vastutus ning ta näeb, et miski on vaja ära teha. Samuti siis, kui talle antakse sõnum ,,mul on sinu abi vaja” sõnumi ,,miks sa ei tee midagi” asemel. ,,Tegelikult ootus on samai, ainult sõnum on täiesti erinev ja ka erineva mõjuga tulemusele ja suhtele,” kinnitas Haamer. Mees, tundes, et naine teda vajab, on enamasti väga õnnelik. Seda isegi siis, kui ta esmapilgul, olles harjunud teistsuguse suhtumisega, kohmetunud on – ta võib-olla pole lihtsalt harjunud seesuguseid sõnumeid tõsiselt võtma.

,,Kõike on lihtsam teha, kui alustatakse alguses kohe ega rikuta ära normaalset tasakaalu,” sõnas Haamer kokkuvõtteks. ,,Ma arvan, et normaalne tasakaal on meis kõigis potentsiaalina olemas ja seda on võimalik kasutada.” Selleks on aga oluline õppida ennast ja teist tundma, mis tähendab ka mõlema päritolupere lugude tundmist, näiteks millised on meie peres kinnistunud traditsioonilised suunised mehe ja naise rollidele.

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*