Piiride seadmine võib aidata nutu- ja jonnihoogude vastu

banner1
Foto: www.flickr.com Foto: www.flickr.com

 

Üsna palju on juttu sellest, et lapsed vajavad piire. Piirid peavad aga olema seatud nii, et laps ei tunneks ennast pahasti, häbistatu või süüdlasena. Kui piire seada nii, et laps end armastatu ja hoituna tunneb, on saadud kasu nii lühikeses kui pikas perspektiivis hindamatu väärtusega.

Kahe lapse ema, Peaceful Parent Instituudi eestvedaja Uus-Meremaal, Genevieve Simperingham, toob oma veebilehel välja, et piiride seadmine lastele võib olla ravim nutu- ja jonnihoogude vähendamiseks. Sellest, miks on piiride seadmine lastele vajalik ja kuidas seda teha armastaval moel, kirjutab ta lähemalt alljärgnevalt.

Piiride seadmine võib tuua lahenduse nutu- ja jonnihoogudele. On oluline väljendada piire, mis ennetavad agressiivset või destruktiivset käitumist. Niisamuti on tähtis väljendada piire ja nõudmisi, mis aitavad igapäevaülesanded tehtud saada. Kui seda teha aga kriitiliselt, vihaselt, kalgilt ja karistavana, ei aita see kaasa ei käitumise parandamisele ega ka laste emotsionaalsele heaolule. Tegelikkuses on seis sellisel juhul hoopis vastupidine: mida jõulisem on vanem, seda enam annab ta edasi rollimudelit, et kontrollimine, kritiseerimine, karjumine, tagasi lükkamine või isoleerimine, privileegide piiramine jms on aktsepteeritud ja isegi vajalik käitumisviis.

Kuidas saab aga vanem piire seada nii, et jääb ise positiivseks ja laste suhtes austusväärseks? Kui leiad end pidevalt ühte ja sama informatsiooni korrates, kas siis piire seades, nõudes või küsides, ja lapsed ei tule kaasa, on puudu emotsionaalsest toetusest ja ühendusest.

Kui väljendame piire või meenutame lapsele ikka ja jälle tema ülesandeid, on meie empaatia- ja mõistmisvõime see, mis lubab neil end hästi ja turvaliselt tunda. See omakorda aitab neil taas tajuda, et neist hoolitakse ja neid armastatakse.

Peegeldamine ja rasked tunded

Üheks võimaluseks on lapse tunnete tagasipeegeldamine. ,,Ma kuulen, et oled vihane, kuna sa ei saa multifilmi vaadata. Ma mõistan, mu kallis, et tahad nii väga seda näha. Tean, et see, et sa seda ei saa, on väga raske. Olen siin sinu juures. Kuulan ja toetan sind, võid oma mure välja nutta.”

Viha, pettumus ja pisarad vastusena piiriseadmisele ei näita mitte trotsi, vaid ehtsat kurbuseväljendust, mille seatud piir tuua võib. Pole vajadust lapsel seda multikat lõpuni vaadata lasta, jäätist osta, veel ühte juttu lugeda jne – oluline on alati lubada tal oma tundeid toetatult väljendada. Mõnikord võimaldab selline toetatud nutt lapsel ka väga palju muid pingeid välja lasta.

,,Sa ei taha oma klotse kokku panna. Tundub, et see on raske ettevõtmine. Olen siin sinu juures ja toetan sind. Kui tunned ennast paremini, aitan sul koristada.” Näita ka oma kehakeelega, et toetad last.

Aeg-maha ja emotsioonid kontrolli alla

Kui laps on seatud piiri pärast õnnetu, ei pea seda piiri kehtetuks tunnistama (välja arvatud juhul, kui see piir ei oma enam tähtsust või tundub, et paindlikkus on parasjagu põhjendatud). Pole aga vaja ka nõuda, et laps seatud piiriga kohe lepib. Kui saad suhtluse tarbeks aja maha võtta, saad lapsel aidata paremini situatsiooniga toime tulla.

Alljärgnevalt on välja toodud mõned nõuanded piiride seadmiseks:

  • Kontrolli oma emotsioonide taset. Pea meeles, et sinu stress võib su lapses pingeseisundit tekitada. See omakorda aitab kaasa vastuhakule või eemaletõmbumisele. Hinga sügavalt sisse, keskendu ja väldi näiliselt pakilise olukorra tekkimist.
  • Sõnasta oma oma piir või palve uuesti, näidates lapsele samaaegselt, et tõepoolest hoolid tema tunnetest: lasku lapse tasandile, loo silmside, puuduta teda. Kui on aeg lahkuda, ent laps keeldub piirile allumast, mõtle sellele, et nad vajavad enamat kui vaid informatsiooni aja kohta. Nad vajavad emotsionaalset tuge vastavate tunnetega toimetulekuks.
  • Väldi pidevat kordamist, et mänguasjad on tarvis ära panna ning samaaegset viitamist asjaolule, et minekuga on kiire. See loob võimuvõitluse, milles jääte mõlemad enese juurde.
  • Näita välja huvi ning hooli võimalikest tunnetest, mis lapses tekkida võisid, peegelda nähtut, ole empaatiline ja näita, et oled valmis uuesti lähedast kontakti looma. ,,Peame minema hakkama ning pole enam aega raamatute vaatamiseks. Need tuleb tagasi riiulisse panna. Näen, et see on sulle raske. Sa tõepoolest tahtsid veel paari raamatut lehitseda ning see pahandab sind, et aeg sai otsa ja peame minema hakkama. Ka mul on mõnikord raske minema hakata, kui midagi põnevat on pooleli. Tule, ma aitan sul raamatud riiulisse tagasi panna. Kuidas oleks, kui pärast seda jookseksime, käest kinni, autosse?”

Kuidas isikliku pahameelega toime tulla?

Kui juhtub aga, et oled ise liiga stressis ja tüdinud selleks, et ühendust luua ja soojalt suhelda, on võimalik, et laps reageerib sinu hääletoonile või olekule. Ka see on põhjuseks, miks laps võib järsku keelduda koostööd tegemast. Lapsed, olles väga tundlikud vanemate stressitaseme suhtes, lõpetavad taolises olukorras tihti koostöö tegemise.

Abi võib olla sellest, kui oled oma lastega aus ning väljendad seda mina-sõnumite abil. ,,Olen praegu väga mures, kuna hakkame hiljaks jääma. Tean, et sinu jaoks on raske, kui olen tõre, kuid sa pole ohus. Olen mures, kuna mul on kiire. Palun pane raamatud tagasi riiulisse ning saame pärast autosõidu ajal koos laulda või mõnda vahvat arvamismängu mängida.

Selline suhtlusviis käitub ka hea eeskujuna. Kui lastel tekib tulevikus olukordi ja tugevaid tundeid, millega toimetulekuks nad meie abi vajavad, on suurem tõenäosus, et nad oskavad neid sõnadega väljendada (,,emme, ma tunnen ennast praegu pahasti ja vajan kallistust.”) selle asemel, et kehvasti käituda.

Rahumeelsed kasvatusvõtted erinevad traditsioonilistest just seetõttu, et nende abil õpime nägema, et lapse kehva käitumise taga on mingi muu vajadus. Nii õpime õiendamise, hirmutamise jms asemel aega maha võtma, lastele keskenduma ning vajadusel erilist hoolt välja näitama ja toetama.

Kui tunned, et tahaksid karjuda, peatu, hinga sügavalt ning püüa leida viis, kuidas hoopis lapsega kontakti taastada. Mida enam õpid laste vastupanus nägema nende vajadust suurema ühendustunde järele (ja seeläbi maha rahunema ning nende väga soojalt suhtlema), seda enam õpivad ka lapsed mõistma, et oma kehva enesetunde väljendamiseks võiks tülitsemise ja endassetõmbumise asemel hoopis öelda ,,Tunnen ennast kehvasti ja vajan kallistust.”

Tunnete mõistmine piire seades

Ka siis, kui lastele piire seame, saame välja näidata seda, et hoolime nende tunnetest ja seame need tähtsale kohale. ,,Ma ei saa lubada sul niimoodi rääkida. See teeb mulle haiget. Tean aga, et pead saama võimaluse oma pahameelt väljendada. Võid hoopis öelda ,,Ema, ma olen vihane” või ,,Isa, mulle ei meeldi, kui sa minuga nii räägid” või siis hoopis jalgu trampida, oma käsi mu käte vastu suruda või need vanad ajalehepaberid katki rebida.”

Tasub meeles pidada ka seda, et lapsed ei taha meie elu veelgi pingelisemaks muuta – nad lihtsalt ei suuda oma ebameeldivate tunnetega toime tulla ning oma ülesandeid meie abita täita. Kui nad vajavad asjade toimimiseks vaid informatsiooni selle kohta, mida teha või mida mitte, saame edasi liikuda. Kui nad on aga oma mure sisse kaevunud ja tunnevad, et lähedus on kadunud, vajavad nad esmalt tuge, soojust, kuulamist, mõistmist, nende vaatenurga peegeldamist, huvi väljanäitamist nende maailma vastu, empaatilist suhtumist jne. See on küll suur töö, kuid kui seda lähedust ei saavuta, on nad hädas ning kõige tegemine võtab kümneid kordi kauem aega.

Abi kurbuse vallapäästmiseks

Kui laps on tasakaalust väljas, võib vanematele tunduda, et nad kõnnivad justkui munakoorte peal. Nad väldivad käskude jagamist või paranduste tegemist, lootuses, et nii õnnestub nutuhoogusid vältida. Tegelikult leevendab laste enesetunnet aga see, kui vanemad lõpetavad nende vaigistamise ja ülereageerimise kontrollimise. Selle asemel tasuks emotsioonide väljapäästmise võimaldamiseks seada üsna tavaline piir: nt telekavaatamise lõpetamine, maiustuste keelamine vms. Seejärel saab lapsele jagada täit tähelepanu ning lasta tal oma rasked tunded välja elada.

Lapsed püüavad ebameeldivate tunnete eest põgeneda, haarates asjade järele, mida arvavad end õnnelikuks tegevat. On aga vahe selles, mida nad tahavad ja tegelikult vajavad. Tegelikult on hea, kui lastel on võimalus probleemide lahendamise osas läbi rääkida. Neil aegadel, kui nad on frustreeritud, vajavad nad väga meie tuge, et oma emotsioonidest vabaneda. Et lapsed pole tegelikult pädevad mõistma, mida nad vajavad, saad vanemana ise nende vajadustele toetuda.

Kui näed, et su laps on murelik, sea armastavalt piire. See annab lapsele võimaluse oma frustratsiooni väljaelamiseks läbi rääkimise, nutu, raevutsemise vms, olles ise samal ajal hoitud ja mõistetud.

Rahu, kindlameelsus ja tugi

Hoia seatud piiridest kinni, ent ära tee seda kaubeldes, vaid rahuliku kindlustundega. ,,Ma ei pane täna televiisorit käima. Näen, kui pettunud sa seetõttu oled. Hoolin sinust. Olen sinu juures ja kuulan sind, kui soovid rääkida.” Kui näitad oma lapsele, et hoolid temast ja tema tunnetest, annab see lapsele võimaluse oma tunded läbi töötada ning oma pahameele välja elada.

Meie emotsionaalne tugi võib lapse pisarad valla päästa. See aitab vabaneda suurest hulgast pingetest lapse kehas. Tihti leiavad lapsed pärast suurt emotsioonitulva eneses uut energiat, et seatud väljakutsetega toime tulla. Teatud olukordades, näiteks uue beebi sünni korral, võib laste kuulamine, protesti ja pahameele lubamine küll raske kuulata ja vastu võtta olla, kuid kui laps saab selle kõik välja elada, võib ta peatselt välja näidata suurenenud tähelepanu ja kannatlikkust uue pereliikme suhtes.

Loe inglise keelset originaalartiklit siit.

bänner

1 Comment on Piiride seadmine võib aidata nutu- ja jonnihoogude vastu

  1. Inimene, kes ei ole kasvatanud raskete jonnihoogudega last saab vaid väita ,et see peab paika. Mina olen kasvatanud väga jonnakat last, kes nüüdseks juba suur inimene suhteliselt ja loomulikul jonnihoogusid enam ei esine aga temast sirgus sihikindel ja tark inimene. Kui oli väike sai käidud ka spetsialistide juures, kes tunnistasid et lapse iseloom on selline ja nii see kestis kuni sai 11. Peres on veel lapsi ,kes pole olnud nii jonnakad ja tänu sellele olen mina inimesena jonnakaid lapsi nähes mõistvam ja pigem kaastundlikum. Kõik ei ole nii lihtne nagu igalpool kirjas. Elu õpetab.

Leave a comment

Your email address will not be published.

*