Politsei: Kui laps hakkab iseseisvalt väljas liikuma, näiteks koolis käima, on viimane aeg rääkida ohtudest

banner1
Foto: flickr.com Foto: flickr.com

 

Aeg-ajalt ringleb sotsiaalmeedias juhtumikirjeldusi, kus mõne kooli või kortermaja läheduses liigub keegi kahtlustäratav isik, kes lastega jutule üritab pääseda, nende koduse aadressi kohta uurib või neid kaasa kutsuda üritab. Mida peaksid vanemad oma lastele selliste olukordade kohta rääkima? Millal seda teha tuleks? Kas ja kuidas saaksid vanemad sarnases olukorras oma lapse turvalisuse tagada? Portaali teadlikvanem.ee toimetaja küsimustele vastas Põhja prefektuuri politseileitnant Kristel-Liis Kaunismaa.

Millal oleks õige aeg rääkida lastele eelmainitud ohtudest?

Üldiselt tunneb iga vanem oma last ja tema küpsusastet ise, see on väga individuaalne. Kui laps hakkab iseseisvalt väljas liikuma, näiteks koolis käima, on kindlasti viimane aeg rääkida ohtudest. Ent mida varem, seda parem. Ka koolieelsed lapsed mängivad tihti väljas, näiteks omapäi mänguväljakul ja puutuvad seeläbi kokku võõrastega.

Mida rääkides silmas pidada?

Tuleb tekitada turvaline ja usalduslik õhustik, sest muidu ei pruugi laps julgeda rääkida oma kokkupuudetest selliste olukordadega. Samas tuleb lapsele selgeks teha, et teatud suhtlemisviisid täiskasvanute poolt ei ole nö tavalised, normaalsed. Siis teab laps ära tunda neid olukordi, millest tuleks kindlasti teavitada oma vanemaid. Laps peab tundma, et vanem on valmis tema juttu tõsiselt võtma, et vanem ei hakka last süüdistama.

Tuleb olla avameelne lastega – selgitada taustsüsteemi, et ongi sellised inimesi olemas, kes pole tavaliste normidega vastavuses, kes käituvad teistmoodi. Lapsed vahel on kuulnud neid sõnu (nagu näiteks pedofiil), kuid ei pruugi isegi teada, mida need tegelikult tähendavad. Rääkida tuleb otse ja ausalt.

Lastele tuleks selgitada, et lisaks vanematele on olemas igasugu erinevaid tugiisikuid (koolipere, sugulased, vanavanemad jne), kellega rääkida saab. Kui laps ei julge rääkida vanemate endiga, peab ta teadma, et on veel inimesi kelle poole pöörduda. Rääkida tuleks kohe, võimalikult ruttu.

Mida peaks vanemana lapsele õpetama võõrastega suhtlemise/asjade vastuvõtmine/enda ja oma pere kohta käiva informatsiooni jagamise/võõrastega kaasaminemise jms kohta? Kuidas seda teha ja millele seejuures tähelepanu pöörata?

Lapsed ei julge tihtipeale taolistest vahejuhtumitest vanematele rääkida. Nad võivad karta pahameelt või hukkamõistu, eriti kui laps ongi näiteks võõralt midagi vastu võtnud või kuhugi (nt autosse) kaasa läinud. Seetõttu on vanemapoolne julgustamine ja hirmude leevendamine ülioluline.

Väga tihti tabatakse interneti vahendusel lapsi ahvatlevaid isikuid. Internet on oluliselt lihtsustanud lastega kontakti saamist ebasobilikel eesmärkidel. Seega tuleks silm peal hoida laste tegemistel internetis.

Kui laps istub arvutis oma toas, siis tihti puudub vanematel igasugune ülevaade tema tegemistest. Abiks on kasvõi see, kui arvuti asub üldkasutatavates ruumides, nii et vanemad saavad kogu aeg kasvõi ühe silmaga näha, mida nende laps internetis teeb ja milliseid lehekülgi külastab.

Internetis (ja ka tänaval) ei tohiks lapsed anda välja detailset infot enda kohta. Loomulikult tuleb juba varakult selgitada, et võõrastega ei tohi istuda autosse, minna kaasa, suhelda internetis jne.

Kas ja kuidas saab vanemana oma lapse turvalisust sarnases olukorras tagada?

Riskigrupiks on kergelt haavatavad lapsed, kellel puudub või on nõrk usalduslik suhe oma pere, vanemate või teiste täiskasvanutega. Riskirühma kuuluvad ka lapsed, kelle üle puudub korralik järelevalve, kelle tegemiste ja viibimiste vastu ei tunne vanemad huvi.

Mida teha või kuhu pöörduda, kui vanem on saanud teadlikuks, et sarnane juhtum on tema lapse lähikonnas või lapse endaga juhtunud?

Tuleb kindlasti ühendust võtta politseiga, kas lastekaitseteenistusega või kohaliku piirkonnapolitseinikuga. Ühendust tasub võtta ka siis, kui on tekkinud kasvõi kahtlus või on saadud mingi vihje.

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*