Raseduskriisi nõustaja: lapse sünnitamise kohustust ei tohiks olla kellelgi – küll aga on meil kohustus lapse kasvatamise ees

banner1
Foto: flickr.com

 

Alati ei tule rasedusest teadasaamine suure rõõmusõnumina, vaid hoopis ootamatu uudisena, mis eluplaanid täitsa pahupidi võib pöörata. Mida teha planeerimata raseduse korral? Kuidas endas ja oma tulevikusoovides selgusele jõuda? Kuidas ühe või teise valikuga toime tulla? Temaatikat selgitab lähemalt raseduskriisi nõustaja Kairi Tozen-Pütsepp.  

Raseduskriisi nõustaja Kairi Tozen-Pütsepp

Raseduskriisi nõustaja Kairi Tozen-Pütsepp Foto: Liis Tamra

Tozen-Pütsepa selgitusel sõltub aeg, millal keegi oma (planeeritud või planeerimata) rasedusest teada saab, erinevatest asjaoludest: naise füsioloogiast, tema elurütmist, harjumustest, kehatunnetusest jne. Raseduskriisi nõustajate juurde jõuavad naised pigem raseduse varajases staadiumis, kui on just hiljuti kinnitatud kas arsti poolt või koduse rasedustestiga rasedus. On ka neid juhtumeid, kus rasedusest ongi saadud teada nii öelda viimasel minutil ning pinget lisab naise ellu just see kiirus ja napp aeg, mille jooksul peab ,,otsus” tehtud olema. Eestis saab rasedust omal soovil katkestada lasta kuni 11. täisrasedusnädalani.

Nõustaja selgitusel on planeerimata raseduse puhul nende poole pöördumas just eeskätt abielus või kooselus olevat juba lastega naised. Teismeline satub vastuvõtule pigem kas koos lapsevanemaga või siis lapsevanema nõudmisel või soovitusel.

 

Planeerimata rasedus ei pruugi olla soovimatu

Tozen-Pütsepp tõi välja, et planeerimata rasedusest rääkides on oluline mõista, et paljudele naistele ja paaridele ei ole planeerimata rasedus tingimata soovimatu rasedus. See tähendab, et laps on siiski soovitud ja oodatud ning sünnitamise kasuks otsustatakse vaatamata sellele, et rasestumine on toimunud ootamatult.

Sageli juhtub see ruttu pärast eelmise lapse sündi. Seda näiteks olukorras, kus naine toidab last rinnaga ning loodab, et see hoiab rasestumise ära. Samuti võib beebi sünd alguses segi ajada pere elurütmi ning ajanappuses noor ema võib tahtmatult unustada rasestumisvastaste meetodite kasutuse.

Raseduskahtluse või positiivse rasedustesti korral tuleb esmajoones pöörduda günekoloogi poole, et saada kinnitust. Raseduse korral teatab naistearst tähtaja, mille jooksul tuleb teha naisel otsus, kas sünnitada või mitte. ,,Kui otsustamine tundub keeruline või leiate mingeid ebakindlaid vaatenurki, mida vajate lähemalt uurida, siis võib julgelt seda öelda günekoloogile, kes suunab teie nõusolekul psühholoogilisele nõustamisele,” soovitas Tozen-Pütsepp.

 

Tasuta abi

Raseduskriisi nõustaja selgitas, et kui naine on ootamatult rasestunud, tunneb pinget, ärevust või muid ebamugavaid tundeid ja mõtteid, on ebakindel või soovib lihtsalt oma mõtetele kinnitust saada, tasub raseduskriisi nõustajat külastada. Nõustamisele suunab naisi ja paare kas perearst, naistearst või ämmaemand ning sel juhul on see Eesti Haigekassa poolt tasustatud ning kliendile tasuta.

Raseduskriisi nõustajad võtavad vastu maakondade suuremates haiglates ning Tallinnas Raseduskriisi Keskuses. Veel üks variant, mida tasub uurida, on omavalitsustes tegutsevad kriisiabikeskused ja mittetulundusühingud. Nemadki tegelevad nõustamisega. Samuti töötavad suuremate haiglate juures kliinilised psühholoogid, eravastuvõttudes psühholoogid ja nõustajad ja terapeudid. Oluline on Tozen-Pütsepa sõnul leida enda jaoks see õige ja vajalik, nii saab tekitada ahela, mida pidi pere saab turvaliselt liikuda just nende jaoks oluliste otsusteni.

 

Peamiseks kriisiallikaks ootamatus

Tozen-Pütsepa hinnangul on planeerimata raseduste puhul tavaliselt kriisiallikaks just see ootamatuse moment: paar ehmub äkilisest plaanimuutusest, eriti sel juhul, kui kodus kasvamas hiljuti sündinud beebi. Ootamatusest tulenevat ehmatust võib võimendada ka pikk laste vanuse vahe või naise kõrgem iga – sellistel puhkudel on peres juba välja kujunenud elurütm, mis tihtipeale ongi aktiivne ja kodunt eemal, töine ja sageli seetõttu kohustusterohke. ,,Oluline on säilitada rahu ning varajases staadiumis raseduse puhul on aega rahulikult jõuda selgusele, mida paar või naine siiski soovib,” soovitas ta.


Nõustaja tõi välja, et esmalt tasub alati meeles pidada, et lapse sünnitamise kohustust ei tohiks olla kellelgi – küll aga on meil kohustus lapse kasvatamise ees. Seega on meil alati võimalus, kuigi me seda alguses näha ei pruugi.

,,Väga paljuski on otsuse tegemisel kaalu naise ja pere moraaliväärtustel, tõekspidamistel, mida raseduskriisi nõustajad kindlasti aktsepteerivad ja toetavad,” selgitas Tozen-Pütsepp. ,,Iga pere teeb võimalikult parima otsuse endi jaoks hetkel võimalikult rohke info põhjal, mida nad omavad. See teadmine peaks vähendama riski tulevikus otsusega leppimisel,” lisas ta.

Raseduskriisi nõustaja tõi välja, et on ka varem oma artiklites maininud ja südamele pannud, et alati tasub tulla nõustamisele – ka asjaolu, et naine saab oma mõtetele kinnitust, on toetav ning edaspidiseks julgustav. ,,See on toetav ka paarisuhtele, sest sageli tekivad sellistes pingelistes olukordades suhteprobleemid ja veel sagedamini ilmutavad vanad probleemid suhtes end just kriisi ajal,” lisas ta. ,,Väga oluline on suhelda oma partneriga avatult ning anda märku oma vajadustest.”

 

Tasakaalus otsused


Kui otsus sünnitada on koheselt saanud kinnitust või on jõutud sellele arusaamisele läbi nõustamise või muul toetaval viisil, siis edasine käekäik on selge – naine suunatakse reeglina ämmaemanda juurde arvele võtma ning rasedust jälgitakse kuni beebi sünnini. Ka ämmaemanda juures arvel olles on naisel õigus sünnitamise osas ümber mõelda, kui tal siiski on kahtlusi ning raseduse suurus seda võimaldab. Kahtluste ja mure korral tasub kindlasti ämmaemanda käest üksida saatekirja raseduskriisi nõustamiseks ning julgelt rääkima minna.

Otsus laps ilmale tuua peaks olema tasakaalus inimeste endi soovide ja võimalustega ning selle tasakaalupunkti leiab iga paar või naine individuaalselt.

Kui naine või paar siiski ei soovi sünnitada ning otsustab abordi kasuks, on raseduskriisi nõustaja juures võimalik saada ka abordieelset nõustamist. Arutatakse läbi pere variandid ja saadakse kinnitust, et otsus on õige – nii väheneb risk abordijärgsele sündroomile.

Raseduskriisi nõustaja selgitusel pole ta töös puudu sellistest juhtumitest, kus tullakse kindla sooviga teha aborti, kuid hiljem mõeldakse ümber ja otsustatakse sünnitada. Nõustamine näitabki seda vajadust naisel luua oma mõtetes kord ja selgus, et näha, mida päriselt tahetakse ja vajatakse.

Kui naine üksinda või paar on otsustanud raseduse katkestamise kasuks, on väga oluline roll ka abordijärgsel nõustamisel. Kuigi enamus naisi tunneb nõustaja sõnul peale aborti kergendust – probleem oleks justkui lahendatud – tunnevad paljud naised siiski ka tundeid, mida nimetatakse abordijärgseks sündroomiks: kurbus, meeleheide, viha, häbi, emotsionaalne tuimus, ülitundlikkus ümbritseva suhtes, sündmuste taaskerimine peas, hävituslikku laadi eluviisi või suhete tekkimine.

Loetletud tunded ja mõtted on traumast tingitud. Tozen-Pütsepa selgitusel kerkib abordijärgne sündroom tundesegadusest, kus naine ühest küljest naine aru, et ta tõepoolest ei soovinud seda last, kuid teisest küljest tiksub tema peas küsimus, miks ta tunneb vaatamata sellele süüd. Nõustamisel on tal võimalus leida lohutust, otsida eneses lepitust ja selgitada neid tundeid professionaali abiga.

 

Kohanemine ja leppimine

Kui kaua tuleks endale aga aega anda kohanemis- ja leppimisprotsessiks uue olukorraga? Raseduskriisi nõustaja tõdes, et ka otsus sünnitada vajab kohanemisaega vaatamata selle otsuse õigsusele – ootab ees ju üks elu suurimaid muutusi ning paar vajab aega, et sellega kohaneda. See, kuidas ja kui kaua kohanemine aega võtab, on igal perel individuaalne. Tähtis on teadmine, et alati saab pöörduda raseduskriisi nõustaja poole oma mõtete ja tunnetega tegelemiseks.

Abordi puhul on oluline olukorraga leppimine. Adumine, et sellel ajaperioodil on antud otsus parim ning keskenduda tulevikule. Leida miskit, mis raskel ajal rahulolu ja rõõmu valmistab. ,,Mida rohkem me kogeme rahulolu ja positiivseid tundeid, seda vähem on võimalust rahulolematusele,” kinnitas nõustaja.

 

Suhtevägivald ja rasedus

Tozen-Pütsepp tõi välja ka, et raseduskriisi nõustajad puutuvad oma töös kokku ka planeerimata rasedusega suhtevägivalla ja vägivaldse vahekorra kontekstis. Tegu on delikaatse, kuid samas ka väga valusa ja ühiskonda tervikuna puudutava teemaga. Uuringutest on leitud oluline seos lähisuhtevägivalla ning sünnituseelse ja -järgse depressiooni vahel.

Naise raseduse ajal kipuvad vägivaldsed mehed aktiveeruma ehk vägivalda kasutama. Raseduskriisi nõustaja kutsus inimesi üles taolisi olukordi märkama. Pahatihti varjatakse vägivalda seestpoolt – naine kas häbeneb või kardab ega saagi seetõttu abi enne, kui pole juhtunud midagi traagilist.

Nõustaja tõi välja, et Eestis on naistele pakutavad turvakodud, kuhu saab minna nii rasedana kui lastega.

Tozen-Pütsepa sõnul on ka naistel endil väga oluline teada ja teadvustada, et uuringud näitavad, et 71% naistest, kes olid kogenud vägivalda raseduse ajal, kogesid seda ka pärast sünnitust. Samuti esines vägivalda kogenud naiste lastel sagedamini käitumisprobleeme.

,,Oluline on märgata,” rõhutas nõustaja. ,,Need emad ja pered on kõige suuremas riskis, kes ei soovi vägivalla probleemi tunnistada või kardavad.”

Kairi Tozen-Pütsepp on raseduskriisi nõustaja. Temaga saab kontakti telefonitsi (566 49 571) või läbi tema FB-lehekülje Tozen-Pütsepp nõustamine. 

Loe lisa ka raseduskriisi nõustamist puudutavalt veebilehelt www.rasedus.ee.

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*