Risti koguduse õpetaja Annika Laats: ristimine on sõnuseletamatult suur kingitus ja kaitse

banner1
Foto: galleryhip.com Foto: galleryhip.com

Milles seisneb ristimise tähendus? Kas Kas lapsi tuleks ristida ka juhul, kui vanemad ise kirikuinimesed pole? Mis vanuses tuleks lapsi ristida? EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats selgitab ristimise ideed ja tagamaid.

Annika Laats Foto: erakogust

Annika Laats Foto: erakogust

Mis on ristimise tähendus?

Ristimine on sakrament – üks imeline salasus. Olgu ristitav imik või täiskasvanu – ristimisega algab uus elu.

Meile kõigile meeldiks, kui me saaks üllatuslikult suure päranduse osaliseks. Ristimine ongi niisuguse päranduse saamine – inimene saab selle kaudu kõigi Jumala tõotuste pärijaks, kõige selle hea osaliseks, mis Jumalal, sellel Parimal, inimesele anda on.

On loomulik, et vastne ilmakodanik ristitakse nii ruttu kui võimalik, soovitavalt esimestel elukuudel. Ma ei tea ühtegi põhjust, miks peaks last sellest heast, sellest väest ilma jätma. Õigupoolest on lapse ristida laskmine parim ning ülim, mida vanemad oma kullakalli heaks teha saavad. See on sõnuseletamatult suur kingitus ja kaitse.

Pealtnäha tundub see ehk õige tühine – pelgalt vana, ilus rituaal, paar piiska vett lapse pea peale, natuke ilusat muusikat ja juttu, ja ongi kõik. Kus on siis see silmaga nähtav kasu? Antoine de Saint-Exupery Väike Prints oli üks arukas noormees – tema taipas, et kõige olulisem on silmale nähtamatu. Küll oleks hea, kui seda taipaks ka meie, suured ja asjalikud.

 

Tean, et paljud vanemad on jätnud lapse ristimata, kuna pole ise ,,usuinimesed“ ja nii jätavad nad lapsele justkui võimaluse end soovi korral ise ristida lasta. Mille alusel võiks pere otsustada, kas last ristida või mitte?

Tõsi, kui vanemad ise ei võta tõsiselt Teda, kes on Püha, siis pole vist mõtet ristimisteekonda ette võtta. Vanemad on ju need, kes ristimisel koos ristivanematega kinnitavad, et nad usuvad Jumalasse ja sellesse, mida Tema meie heaks teinud on, ning nad annavad ka tõotuse, et tahavad last kasvatada kristlikus vaimus ja usus. Oleks väga kahju, kui seda tõotust tõsiselt ei võetaks. See antakse ju Jumala palge ees.

Eks sellepärast ole kirikus ka nõue, et ka lapse vanemad (erandina üks vanem või lapse hooldaja) peavad olema ise täieõiguslikud, s.t ristitud ja konfirmeeritud koguduseliikmed, kes on valmis andma lapsele kristlikku kasvatust. Kuidas nad last muidu sel teel juhendada oskavad, kui nad ise teed ei tunne?

Teisalt – ise seda teed tundma õppides võib avastada, et tegelikult on see südamele vägagi vastuvõetav. Me oleme sageli täidetud suure hulga eelarvamustega asjade suhtes, mida me ei tunne. Ristiusk on kindlasti üks nende seast. Nii et mina küll soovitaksin kõigil kõhklejail leerikursusel ära käia – alles selle läbi käinuna, kaasa mõtelnuna saab otsustada, kas see on minu jaoks õige või mitte. Kas ma tahan oma perega seda teed käia või kas leidub mõni muu tee, mis sihile viib.

 

Mida tuleks silmas pidada ristivanemate valikul? Kas ja miks on oluline, et poisil oleks kaks ristiisa ja üks ristiema ning vastupidi?

Vanemad valivad lapsele ristivanemad ehk vaderid. Neid võib olla üks või mitu. Ja kuna neid ei valita mitte lihtsalt toredateks tädideks ja onudeks, vaid ristivanemateks, kes on ristimisel tunnistajateks ning kes võtavad endale kaasvastutuse lapse kristliku kasvatamise eest, siis on eelduseks, et nemadki peavad ristiusku omaks ja on ise ka koguduseliikmed.

Ristivanemaks võib olla ka mõne teise kiriku (nt roomakatoliku, õigeusu, metodisti vm) liige, kui selles kirikus tunnistatakse laste ristimist.

See, mitu neid ristivanemaid on, pole oluline. Parem olgu üks-kaks head ja ustavat ristivanemat kui uhke rida selliseid, kes ristimist ja usku tõsiselt ei võta. Tõepoolest, kunagi oli selline kena tava, et poisil oli kaks ristiisa ja üks ristiema ning vastupidi. Praegusel ilmalikustunud ajajärgul ei ole aga mõtet seda vana kommet liiga tõsiselt võtta.

Pigem kipub noortel peredel olema probleemiks see, et ei leita üldse ristivanemaid. Kõige toredam on muidugi, kui saadakse nõusse mõned head sõbrad või sugulased, kellel samuti lapsed kasvamas, ning lepitakse kokku, et ollakse vastastikku ristivanemateks. Siis tuleb lihtsalt üheskoos teekond jalge ette võtta ja leerikursus läbida, et esmalt täiskasvanud ristitud-leeritatud saaks. Eks tegelikult on ristimine ühtviisi oluline nii lastele kui suurtele, ja selle protsessi kaudu saavad ehk meist, suurtestki, pisut paremad ja avarama hingega lapsevanemad.

Kui aga tõesti mitte kuidagi kedagi ei leia, siis tuleb koguduse õpetajaga nõu pidada. Mõnelgi puhul võidakse teha erand, kui on oht, et vastasel korral jääb laps üldse ristimata. Nõnda toimime me ka neil puhkudel, kui laps on kriitilises situatsioonis haiglasse sattunud ning tema elu on ohus. Kui vanemad last sellisel hetkel ristida soovivad, ei hakka keegi neid leerikooli saatma ega lase me neil ka mööda Eestimaad potentsiaalseid ristivanemaid taga otsida. Ristimine on kui värav igavesse ellu. Kuidas saaks seda lapsele keelata?

Lapsele on aga suureks kingituseks, kui tal on suureks kasvades peale oma lihase perekonna veel ka n.ö vaimulikud vanemad – ristiema ja ristiisa, keda usaldada ja kalliks pidada. Nii et sobivate vaderite otsimisega tasub siiski vaeva näha.

 

Kindlasti pole last ristida kunagi hilja. Milline on aga teie kogemus – millal on kõige mõnusam aeg ristimisprotsessi läbi viia? Kas ajal, mil beebi on veel pisike või siis hoopis suurema lapsega, kes juba ringi tahaks liikuda?

Kindlasti on pisikest beebit lihtsam ristida, ja see on ka kõige loomulikum. Miks peaks ta oma kõige õrnemas, hapramas eas elama ilma Jumala õnnistuseta? Miks me peaks teda sellel ajal tema Loojast lahus hoidma?

Kui ma oma teise lapse ristimisjutuga õpetaja Toomas Pauli juurde läksin, oli laps mõne nädala vanune. Planeerisime ristimist ajaks, mil ta oleks olnud pooleteise-kuune. Minu küsimusele ,,Ega see liiga vara ei ole“, vastas õpetaja Paul tookord: ,,Pigem ehk liiga hilja.“

See on ju meie esivanemate sajanditepikkune tava, et nad tõid lapsi ristimisele nii ruttu kui võimalik, ikka paari esimese elunädala jooksul. Ja kui parasjagu oli õues pakane ning kirikuteed ette võtta ei saanud, siis tuli õpetaja koju last ristima – sedasi toimitakse aeg-ajalt ka täna.

Oma kõige noorema lapse, Joosepi, lasime ristida kolmekuningapäeval, külmas ja ilusas keskaegses Risti kirikus, kui ta oli kaks kuud vana. Laps oli heledas kombekas, meie kasukates-mantlites; soe ristimisvesi auras vanas hõbedast vaagnas, ning see imeline pilt jäi alatiseks silme ette.

1-2-aastase lapse ristimine on natuke keerulisem kui imiku oma, ent ometi ei tasu sellepärast ristimist hilisemasse ikka lükata – ristimine on tõsine asi. Paariaastasega võib see talitus olla päris lõbus ning tegus.

Pisut vanema lapsega tasub varem üheskoos kirikus ja õpetajaga tutvumas käia. Mulle meeldib selliste lastega juba eelnevalt ristimise tähenduse ja talituse üle arutleda, nii et ta saab selles aktiivselt ja mõttega osaleda.

Mul on raske mõista vanemaid, kes ütlevad, et jätavad lapse ristimata, et tal oleks hiljem vaba valik teha nõnda, nagu tema õigeks peab. Oleks huvitav teada, kas sellised vanemad lasevad lapsel kõike ise valida ja otsustada – ka näiteks söökide-jookide puhul? Või selles osas, mis filme laps telekast vaatab või millega ta hiljem internetis tegeleb? Lapse vaktsineerimise või tema hammaste ravimise puhul me ei konsulteeri ju eelnevalt lapsega, kas tema peab seda vajalikuks või mitte, vaid me teeme seda, mida õigeks peame, kartmata, et see piiraks tema vabadust elada katkiste hammastega. Samamoodi õpetame me talle, mis on hea ja mis on halb – me ei jäta seda tema otsustada, kas on hea sõbrale liiva näkku visata või mitte. Või kas teisi inimesi on hea aidata või mitte. Me ei arva ometi, et sedalaadi õpetussõnad või meie oma hea eeskuju piiraks nende vaba tahet.

Kõige põhilisemad, kõige olulisemad asjad tuleb meil neile edasi anda, see on meie vastutus, millest ei saa kõrvale hiilida. Seda enam, et meediast ja reklaamimaailmast saab laps omale lausa paratamatult turjale igasugust informatsiooni, ka sellist, millest me teda pigem eemale hoiaks. Kui selline kaheldava väärtusega kraam nagunii ustest-akendest sisse immitseb (või pigem tulvab), siis tuleb meil seda enam püüda omalt poolt varustada last sellega, mis annab talle sisemise selgroo, hingepideme, sisemise rahu ja identiteedi.

Oma valiku teeb ta aga viimselt tõepoolest ise – kõige selle põhjal, millega me teda tema lapsepõlves varustanud oleme, olgu need meie sõnad või me isiklik eeskuju. Ja kui ta tunneb, et temagi tahab oma elus Jumalat usaldada, Teda tundma õppida, siis võtab ta ette teekonna leerikooli ning annab oma ,,jah“-sõna sellele, millele meie ristimisega vundamendi pannud oleme. Siis ta saab oma elus sellele vundamendile ehitama hakata ja tundma õppida, et see tõepoolest kannab.

Samuti võib ta sellele hiljem selja keerata. Ristimise arm sellest ei kao, see jääb tema jaoks tallele, ootele. Pärandus, mis meile kingitud on, ei kao, aga me võime selle kasutamata jätta.

 

Kui populaarne on laste ristimine Eestis tänapäeval?

Ma ei tea, millega seda populaarsust mõõta. Loomulikult on laste ristimine Eestis oluliselt harvem nähtus kui nt Skandinaaviamaades, Saksamaal, Ungaris, Poolas või Itaalias. Neis maades on lapse ristimata jätmine pigem veider või vähemalt tavatu. Meie rahva eluloos on aga nii suur vaimne lünk sisse jäänud, et sellest taastumine võtab aega. Aega võtab vist ka taipamine, et lapsel on peale igapäevase käega katsutava ja hamba alla pandava vaja midagi vägevamat ja kestvamat – midagi, või täpsemalt kedagi, kes kannab läbi nii headest kui halbadest päevadest. Kedagi, kelle najale võib ennast toetada ka siis, kui oled pettunud nii iseendas kui kogu ümbritsevas maailmas. Kedagi, kelle peale võid vahel olla ka vihane, kellele võid välja näidata oma kõige sügavamad tunded – kes mõistab ja teab. Ma olen veendunud, et just seda suhet Pühaga on meie lastel vaja, et nende hing võiks terveks jääda, ning uuesti terveks saada, kui elu selle hinge natuke katki kisub.

Ja eks seda on vaja meil endilegi – nii lihtsalt inimestena, kes me hinges ikka ju natuke veel lapsed oleme, kui ka vastutustundlike täiskasvanute, emade ja isadena.

Nii ei pea ma kuigivõrd määravaks seda, kas ristimine on moes või mitte.

Kui Sa tahad, et hoitud oleks nii Su lapse vaim, hing kui ihu, siis Sa lihtsalt astud need vajalikud sammud selleks, et see võiks just nõnda olla. Oma lapsele ei taha me ju mitte lihtsalt enam-vähem head, vaid ikka parimat.

 

Teadliku Vanema küsimustele laste ristimise kohta vastas EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Temaga saab soovi korral kontakti telefonitsi 55649256.

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*