Ühe ema lugu: hetk teleuudistesse süvenemist päädis tänavale põgenenud väikelapsega

banner1
,,See oli puhas õnn, et tol hetkel üpris tiheda liiklusega autoteel ükski sõiduk sõitmas polnud või et meie veel väikeste ja kohmetute jalgadega laps trepist alla ei veerenud, asfaldil kukkunud või mõnele maas vedelevale naelale ega klaasikillule peale ei astunud,” meenutab naine tagantjärgi. ,,Ja kes oleks võinud arvata, et üks hetk laps lihtsalt ukse lahti teeb ja minema jookseb - see oli ju esimene kord!” Foto: pixabay.com ,,See oli puhas õnn, et tol hetkel üpris tiheda liiklusega autoteel ükski sõiduk sõitmas polnud või et meie veel väikeste ja kohmetute jalgadega laps trepist alla ei veerenud, asfaldil kukkunud või mõnele maas vedelevale naelale ega klaasikillule peale ei astunud,” meenutab naine tagantjärgi. ,,Ja kes oleks võinud arvata, et üks hetk laps lihtsalt ukse lahti teeb ja minema jookseb - see oli ju esimene kord!” Foto: pixabay.com

Päikesepaisteline ja soe suveõhtu päädis pooleteiseaastase poisi vanematele paraja ehmatusega, kui vanemad korraks teleuudisesse süvenesid ning laps nende silme alt plehku pistis ja toast välja otse tänavale jooksis

Põhja-Eestist pärit Kertu (nimi muudetud) meenutas, kuidas ta end mõned aastad tagasi pärast õueskäiku ja õhtusööki koos oma toona pooleteise aasta vanuse pisipojaga elutoa põrandale väikese lapse tööd tegema sättis. Õhtusesse mänguaega langes ka uudiste aeg. Et kodukandis juhtunud õnnetus pakkus nii talle endale kui ka lapse isale hirmsasti huvi, jäi vanemate pilk mõneks minutiks telekale püsima.

Kuna lapse mänguasjad olid kõikjal laiali, jooksis laps kord ühe, kord teise toa vahet. Kui lühiuudis läbi, hõikas Kertu last. Vastust ei tulnud. Ema süda andis märku, et midagi on teoksil. Ei tulnud last kaua otsidagi, kui naine märkas, et koridori teises otsas, esikus, on välisuks pärani.

,,Suures hirmus jooksen paljajalu trepist alla aga last polegi seal,” meenutas Kertu. ,,Jõuan trepikoja uksest välja, vaatan ümberringi, aga last ei näe.” Hoolsal jälgimisel märkas naine, kuidas ta laps üle tee asuva mänguväljaku poole jooksis, endal juba pea 100 meetri jagu maad seljatatud. Mida lähemale jõudis Kertu pojale, seda kiiremini lapse jalad eest liikusid. Emal jalad all värisesid ning süda suurest ehmatus-hirmutundest sees kloppimas, kuid lapsel oli nalja kui palju.

,,Laps oli küll õue joostes paljajalu ja aluspükstes, kuid nii palju ta mäletas, et ilma mütsita õue minna ei tohi,” meenutas Kertu. Ta lisas, et naabritädike, kes seda juhtumit pealt nägi, imestas, kui kiiresti ühed väikesed jalad joosta jaksavad. Terve tee oli laps jooksnud ning kordagi ei peatunud ega vaadanud tagasi.

,,See oli puhas õnn, et tol hetkel üpris tiheda liiklusega autoteel ükski sõiduk sõitmas polnud või et meie veel väikeste ja kohmetute jalgadega laps trepist alla ei veerenud, asfaldil kukkunud või mõnele maas vedelevale naelale ega klaasikillule peale ei astunud,” meenutab naine tagantjärgi. ,,Ja kes oleks võinud arvata, et üks hetk laps lihtsalt ukse lahti teeb ja minema jookseb – see oli ju esimene kord!”

Viimaseks korraks see esimene kord jäigi. Pärast mainitud juhtumit on pere välisuks alati lukus.

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*