Ühe ema lugu: imetamine lastevahelise armukadeduse ennetajaks

banner1
Foto: es.wikipedia.org Foto: es.wikipedia.org

Imetamine loob ema ja lapse vahel erilise suhte. Tihtipeale on nii, et ka väikese vanusevahega laste puhul kestab vanema lapse imetamist niikaua, kuniks uus beebi on oma tulekust märku andnud või veelgi vähem. Kas ja kuidas võiks toimuda selle erilise suhte jagamine kahe lapsega korraga? Kahe lapse ema Minni jagas Teadliku Vanema lugejatega oma lugu.

Minni on kahe lapse (peagi kuueseks saava poja ning kolme ja poole aasta vanuse tütre) ema. Laste vanusevahe on kaks aastat ja üks kuu.

Kui pere esimene laps tuli üllatusena, siis teine rasedus oli juba planeeritud. Vanemad olid otsustanud, et nii ema karjääri kui ka riigipoolseid rahalisi toetusi (vanemahüvitis) arvestades, on mõistlik kaks last järjest saada. Paariaastane vanusevahe lastel tundus sel hetkel hea. Hiljem, kui vanem laps kolm ja noorem ühene ning energiast aeg-ajalt puudu tuli – eriti selleks, et mõlema lapsega põhjalikult tegeleda – tekkis naisel küll vahepeal pähe mõte, et 3-4 aastat oleks laste endi jaoks siiski parem olnud.

,,Nii pisikeste puhul on kaks aastat vanusevahet suur asi ning vajadused on

piisavalt erinevad,” põhjendas Minni. ,,Samas jätab selline vanusevahe ema karjääri mõttes keerulisemasse olukorda. Olen isiklikult veendunud, et ema peab kaks aastat lapsega kodus olema ning kindlasti mitte varem tööle asuma. Samas austan ettevõtjaid naisi, kes kodust tööd teevad ja kenasti hakkama saavad.” Ta usub, et nüüd saaks ta sellega ehk ka isegi hakkama.

Julgustuseks turvaline kiindumussuhe

Minni on ema ja lapsevahelise turvalise kiindumussuhte pooldaja. Juba enne esimest sünnitust luges ta palju. Tema lemmikuks olid autorid, kes kirjutasid lapsekasvatusest just turvalise kiindumussuhte vaatevinklist – vastsündinuga kontakti loomisest, lapsega koosmagamisest, võimalikult pikast imetamist. Viimasest rääkides viitab Minni ka Maailma Tervishoiu organisatsiooni soovitusele anda lapsele rinda vähemalt kaks aastat.

Minni meenutas, et soovis oma esimese lapse kodus sünnitada. Tagantjärgi mõistab ta, et ilmselt polnud ta selleks valmis olnud. Ka laps ei soovinud kodus sündida, sest veed tulid ära pikalt enne sünnitustegevuse algust ning poeg sündis lõpuks Ida-Tallinna keskhaiglas, kus kõik laabus kenasti.

Eeskuju ämmalt

Minni oli otsustanud lapsele võimalikult palju lähedust pakkuda. Ehkki ta ise oli rinda saanud vaid põgusalt, oli ta ämm oma pojale – Minni abikaasale – rinda pakkunud umbes senikaua, kuni poeg sai viieseks. Tänu sellele oli Minnil oma lapse pikaajaliseks imetamiseks olemas ka mehepoolne toetus.

,,Seega ma ei kiirustanud imetamise lõpetamisega – teadsin, kui palju laps sellest võidab ning et tema jaoks on see oluline!” põhjendas Minni. ,,Samuti ei näidanud laps ise mingeid omapoolseid märke sellest, et sooviks rinda enam mitte võtta.”

Kuna igal pool kirjutati, et rinnapiima maitse rasedusega muutub ning teise

trimestri pealt jätavad lapsed ise imetamise katki, siis lootis Minnigi, et neil ka nii läheb. Tema pojal aga piima osas ,,pipardamist” ei tekkinud.

Kui naine rasedusega kolmandasse trimestrisse jõudis, oli olukord juba teine. Peatne elukorralduse muudatus – uue lapse sünd – jõudis aina lähemale ning vanemad, kes mõistsid, et seni 100% nende tähelepanu saanud vanem laps peab läbi tegema suure elumuutuse ning hakkama oma ema ja isa nüüd jagama, ei tahtnud taolist muudatust lapse jaoks kuidagi negatiivselt süvendada.

Isiklik kindlustunne, tunnustatud motivaator

Arstid Minni plaanist edasi imetada, midagi ei arvanud. Ei saanudki arvata, sest ta lihtsalt ei rääkinud neile oma imetamisplaanidest ega tundnud huvi nende arvamuse vastu. Oma nõuanded ja motivatsiooni leidis ta hoopis perekond Searside kirjutistest. Esimese lapsega luges Minni kaanest kaaneni läbi raamatu ,,Breastfeeding Book”, mille autoriks pereema Martha Sears, kes on imetamisnõustaja ja kaheksa lapse ema.

Tema abikaasa William Sears, kes on ka Eestis tuntud raamatuga

,,Turvaline kiindumussuhe”, on lastearst. ,,Seega oli mul meditsiiniline

perspektiiv nende filosoofia (ja teadusuuringutele viidete) näol olemas,” selgitas Minni, soovitades imetamise raamatut, mis kahjuks pole veel eesti keelde tõlgitud, teistelegi.

Laias laastus kuulas Minni imetamise teematikal iseennast, võttes nõu vastu valikuliselt. Vajadusel küsis ta tuge neilt, kes oma nõuannetes laste ja emade individuaalsetest vajadustest lähtusid. ,,Üldse olen arstide juures käinud põhimõtteliselt vaid lapsi kaalumas ja mõõtmas,” lisas ta. ,,Esimese lapsega käisin küll veidi sagedamini, tookord sattus meile ITK-s üks väga tore vanemapoolne arst.”

,,Maailma parim menüü”

Kuidas mõjus imetamine aga raseduse ajal? Kas ei tekkinud tunnet,

et seda on organismile palju või see tundub liiga väsitav? Minni selgitas, et raseduse ajal imetamine ei olnud tema jaoks kunagi omaette teema. Ta teadis, et ta poeg vajab seda lähedust, mis ta läbi imetamise saab ja nii sobis ka Minnile endale: see andis talle kindlustunde, et ta lapsel on maailma parim menüü.

Pärast seda, kui poeg sai aastaseks ning üha enam pere ühisest toidulauast osa sai, oli imetamine rohkem juhuslik ning tihedalt seotud lapse turvatundega. ,,Üldiselt on imetamine minus aga alati ainult positiivseid tundeid tekitanud – nii laste kui enda suunas,” selgitas Minni. Ehkki ta pole põhjalikult analüüsinud, miks see nii on, on ta leidnud mõistmise loetust, et imetamine tekitabki hormonaalse heaolutunde, vähendab stressi ning lisaks, ehkki paljud arvavad vastupidi, tugevdab ka ema immuunsust. ,,Minu jaoks oli lapse imetamine aga lihtsalt väga loomulik asjade kulg,” kinnitas Minni.

Teise raseduse viimases trimestris olles oli naisele selge, et ta poeg ei soovi veel imetamist lõpetada (ning ka piima maitse oli tema jaoks endiselt hea). Et Minnil oli kindel soov hoida esimest last võrdselt sündiva õega ning vältida võimalikku armukadedust, leidis ta, arvestades poja endiselt tugevat huvi rinda saada, et kui ta nüüd viimase veeru peal imetamise lõpetab ja tema asemel tema õele rinda hakkab andma, siis see võib pojale tekitada intensiivset stressi, mida ühele 2-aastasele kindlasti vaja ei ole. Viidates veel oma uskumusele selle kohta, et esimesel kolmel eluaastal ehitatakse inimese elu vundament, langetaski Minni otsuse mõlemale lapsele paralleelselt rinda anda.

,,Reaalselt sain aru, mida see tähendab, kui tütar oli juba sündinud,” selgitas Minni, lisades, et alles veidi hiljem tellis ta endale ka ühe tandemimetamise raamatu ,,Adventures in Tandem Nursing” (autoriks Hilary Flower). Ehkki raamatust sai Minni veelgi enam nõu, abi ja kindlustunnet, olid tema isiklikud eelistused selle kohta, kuidas kahte last üldse korraga imetada, ühe kuuga juba välja kujunenud.

Kahte moodi võimalused

Minni selgitas, et tandemimetada on võimalik kahte moodi. Osasid emasid ei häiri, kui kaks last korraga – üks ühel, teine teisel rinnal on – ja ühel ajal nosivad. Esimesel kahel kuul praktiseeris seda ka ise, sest poeg soovis tütrega just samal ajal rinda saada täpselt samamoodi, nagu pisikesed suured õed-vennad soovivad endale mähkut vastsündinu mähkimise ajal või vankrisse magama minna vms.

Naisel endal tekkis aga põhimõtteline vastuolu selle suhtes, et lapsed samal ajal rinna otsas olid – nii ei saanud ta keskenduda sellele õndsale üks-ühele hetkele. Mingil hetkel hakkas ta vanemale lapsele ütlema, et kõigepealt saab rinda õde ja siis tema. Nii nende perele sobis ja kõik olid rahul. Hiljem vanema lapse huvi rauges ja ta sai rinda minimaalselt. Sealt edasi muutus rinnasaamine vanema lapse jaoks vaid sümboolseks tegevuseks, kuni umbes kolmeaastaselt ta enam üldse rinda ei saanud.

Ühekordsed hädad

Kui esimese lapse sünni järel oli imetamise alguses kitsaskohti, näiteks valusad rinnanibud, mis tegid häda lausa kaks kuud järjest, siis kõik imetamise alustamisega seotud probleemid jäid Minnil teise lapse sünni järel ära.

Piimapaisust Minni pikast imetamiskogemusest hoolimata siiski päriselt ei pääsenud. Kui tütar oli paari-kolme kuune, tekkis emal rinnapõletik. Ei keegi muu kui vanem poeg aitas ta aga kiiresti ja valutult hädast välja. Et tütar oli veel väike ega suutnud piimapaisu tükkidest tühjaks imeda, palus Minni oma pojal seda teha ning asi saigi korda.

Armukadeduseta algus

Minni kinnitusel pole ta laste vahel armukadedust kunagi tekkinud. Kui, siis alles vanemas eas ja isa tähelepanu osas. Ent ka see lahenes kiirelt.

,,Nad teavad, et mõlemad on mulle väga kallid,” põhjendas Minni. ,,Et on ,,minu kallis Mayra” ning ,,minu kallis Krish”.”

Minni selgitas, et mõni aasta tagasi, kui vanem laps avastas surma temaatika ning uuris surmaga seotut, siis ütles ta, et kui tema ära sureb, siis Mayra on emal ikka alles. ,,Selle peale ütlesin, et jah, Mayra on, aga Krishi ei ole ja Mayra ei ole Krish ning et ma olen siis väga kurb,” meenutas Minni, lisades, et see vastus oli poja jaoks ammendav.

Naine rääkis, et üks tema hea sõbranna, kelle lastel samuti 2-aastane vanusevahe, mainis talle, et tema printsiip oli pärast teise lapse sündi veeta 70% oma ajast aktiivselt koos esimesega (kes pidavat tunnetama seda piisavana). Seda enam, et teine laps alguses palju magab ega nõua veel vanema aktiivset tähelepanu. Ta vajab ihtsalt 100% kogu aeg ema juures olemist, tema lõhna ja häält.

Nii toimis ka Minni ja neil see töötas. ,,Titabeebi” oli kas tema süles või magas ta selja taga, samal ajal mängis ema vanema lapsega igasuguseid mänge, vaatas koos raamatuid jne.

,,Olin otsustanud temaga võimalikult palju aega veeta, et ta tunneks end armastatuna,” põhjendas Minni. Ta lisas, et vanem laps aitas teda palju ka väiksema eest hoolitsemisel ja nad tegid paljusid tegevusi koos.”

Suvel, kui tütar oli pooleaastane ning ämm perel pikalt külas, jättis Minni noorema lapse ämmaga ja läks vanemaga koos rattaga sõitma või kaugematele mänguplatsidele mängima. Selliseid kahekesi ettevõtmisi tehti regulaarselt ja ema usub, et ka see võis aidata vanemal lapsel enda hoituna tunda.

Pidevalt kohanduv rinnapiim

Rinnapiima puhul räägitakse ikka, et see kohandub täpselt lapse vajadustele ja enam kui aastasele lapse jaoks tekkinud piim on teistsuguse koostisega kui imikule. Kuidas on lood aga tandemimetamise korral? Minni meenutas, et on ühtteist lugenud ka sel teemal, kui praeguseks, kui tandemimetamiskogemusest juba mitu aastat möödas, on täpsem info ununenud.

,,Selge see, et ema keha teab, et ta on rase!” usub Minni. ,,Ja teab, et peale uue lapse sündi peab piim vastama vastsündinu vajadustele. Samas usun ka, et keha teab, et teine laps imetab ka edasi ning vastavalt sellele kohandab oma koostist.”

Minni hinnangul pole emb-kumb kooslus halb ka teisele lapsele – keha on selleks lihtsalt liiga tark. Ta selgitas, et vanem laps võttis rinda hoopis teisel viisil kui noorem, seega võimalik, et ka imetamise viisi läbi sai ta endale veidi teise koostisega rinnapiima. Esimesed kaks elupäeva oli naine nooremaga aga haiglas, seega ternespiima sai nii või naa ainult vastsündinu.

Kokkuleppeline lõpetamine

Minni meenutas, et kui vanem laps sai kahe ja poole aastaseks, leppis ta pojaga kokku, et pärast 3-aastaseks saamist ta enam rinda ei saa, sest emme muidu ei jaksa. Sellest hetkest alates sai laps tegelikult rinda minimaalselt, võib isegi öelda sümboolselt – enne magamajäämist vaid korraks rinna suhu.

See oli Minni enda poolne algatus. ,,Võib öelda, et selleks ajaks olin ma kahe lapse imetamisest väsinud,” tunnistas ta. Nii kestis laste ,,üheaegselt” imetamine intensiivselt kokku pool aastat, millele järgnes viie kuu pikkune üleminekuperiood. Paar kuud enne kolmeaastaseks saamist sai poeg ka oma voodi, mis üleminekut lihtsustas.

Kokkuleppeline imetamise lõpetamine toimus ka noorema lapsega. Et tütar päris sama ajakavaga nõus ei olnud, lõppes tema lõunaunne imetamine (mis oli viimane imetamiskord, et ema elu laste magamapanekul kergendada), siis, kui laps oli kolme ja poole aastane. Kokkuleppe tähiseks oli sedakorda teise elukohta kolimine. Minni usub, et laps ise oleks veelgi kauem rinda võtnud, aga naine ise lihtsalt ei soovinud. Kokku andis ta rinda järjest viis aastat ja kuus kuud.

Minni meenutab, et imetamine tema jaoks organismile väsitav ei olnud. Mõlema lapsega on ta soovinud lõpetada pigem selleks, et endal rohkem vabadust ning kehal füsioloogiliselt kohustusi ei oleks. ,,Ma ei tundund, et imetamine kehale kurnav oli – ausalt öeldes oli see mulle lõpuks koormav hoopis vaimselt – rutiinina,” meenutas Minni. ,,Ma tõesti olen veendunud, et imetamine on ema organismile vaid positiivne ja teeb kehale vaid head.”

Sobiv imetamise nautijatele

Minni sõnul sobib tandemimetamine neile, kes imetamist naudivad, kelle jaoks see on intiimne (mitte väsitav) hetk oma lapsega kahekesi olemiseks.

,,Minu jaoks oli imetamine imeline kogemus,” meenutas Minni. ,,Tundsin, kuidas lapsed siis rahunesid ja kuidas meid ümbritses armastus ja üksteise aktsepteerimine. Noorema lapsega võisin päeva ajal riielda, aga kui ta enne lõunauinakut põgusalt rinda sai, siis olid kõik meievahelised arusaamatused nagu käega pühitud ja me armastasime teineteist jäägitult.”

Minni kinnitas, et tunneb siiamaani, kui lähedane ta mõlema lapsega on ning usub, et nende pere puhul aitas sellele kaasa pikaajaline emapiima jagamine (ingl. k. extended breastfeeding). Lisaks on nendevahelisele kokkukasvamisele Minni sõnul kaasa aidanud ka koosmagamine.

Toetatud harjumine

Kokkuvõtvalt meenutab Minni, et imetamise ja teise lapse sünniga seoses oli ka emotsionaalseid hetki. ,,Kui tütrega haiglast koju tulime ning esimest ööd magama jäime – mina keskel, üks laps ühel ja teine teisel pool, siis esimest korda pöörasin pojale enne tuttujäämist selja (sest hoolitsesin ju vastsündinu eest) ning siis tulid pisarad silma, et ma poega enam magama ei saa panna nii nagu varem,” meenutas Minni. ,,Aga see ei ole niivõrd seotud imetamisega kui üldse teise lapse sünniga.” lisas ta. Ta usub, et kogu protsessis oli talle suureks toeks tema abikaasa. Eriti tunnetas ta tema abi pärast tütre sündi.

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*