Ühe ema lugu: Kui laps ei luba hetkekski silmist

banner1
,,Kuigi asjad on nüüdseks paremuse poole liikunud, meenutab Liisu, kuidas pärast lapse emotsioonide aktsepteerimist tundis ta ennast siiski väga halvasti. ,,Mind valdasid meeletud süümepiinad, et kuidas ma üldse sain nii mõelda ja tunda,” meenutas ta. ,,Nüüd ma olen endale selgitanud, et see tegelikult oli lihtsalt periood ja ma ikkagi ju armastasin Raidot see aeg, et see oli lihtsalt raske aeg.” Foto: erakogust ,,Kuigi asjad on nüüdseks paremuse poole liikunud, meenutab Liisu, kuidas pärast lapse emotsioonide aktsepteerimist tundis ta ennast siiski väga halvasti. ,,Mind valdasid meeletud süümepiinad, et kuidas ma üldse sain nii mõelda ja tunda,” meenutas ta. ,,Nüüd ma olen endale selgitanud, et see tegelikult oli lihtsalt periood ja ma ikkagi ju armastasin Raidot see aeg, et see oli lihtsalt raske aeg.” Foto: erakogust

 

Põhja-Eestis elav Liisu* (20) on poja Raidoga* (1a 6k) läbi teinud paraja katsumusteraja, mis naise lõpuks nii vaimselt kui füüsiliselt ära kurnas. Nimelt klammerdus kuus nädalat enne tähtaega sündinud Raido kuude kaupa ema külge. Viimane ei võinud hetkekski pildist kaduda ega voodis lapsele selgagi pöörata. Ümbritsevate kommentaarid stiilis ,,ta kasvab sellest välja” ning ,,see on loomulik” viisid naise lõpuks kurnatuse äärele.

Liisu meenutas, et laps oli üsna ,,tema küljes kinni” juba paari kuu vanusena. Mida rohkem ta maailma tajus, seda enam nõudis ta ka ema lähedust ja jäägitut tähelepanu.

Ajal, mil laps käputama õppis, läks pisut kergemaks, läksid asjad uuesti eriti hulluks siis, kui Raido aasta ja pooleteise kuu vanuselt kõndima hakkas. ,,Ei sobinud issi ega keegi peale mu ämma,” meenutas Liisu pisipoja nõudmisi. ,,Ja kuskil aasta ja kolme kuu vanusena ei sobinud enam mul ämm ka. Siis olin ainult mina-mina-mina.” Ema pidi kogu aeg nähtaval olema, laps tuli isegi wc-sse kaasa. Suureks probleemiks sai magamine, sest poiss ärkas juba pelgalt selle peale, kui ema talle voodis selja keeras. Ainsaks kaisuvabaks unealternatiiviks sai olla vaid õues kärutamine.

Eriti hulluks läks klammerdumine siis, kui Liisu mõned korrad nö salaja ära läks. Pärast seda oli laps eriti tuntavalt oma emas kinni. Kas või isaga kusagil koos käies otsis Raido pidevalt ema ning kui miskit juhtus, nt kukkus, nuttis nii kaua, kuni uinus. Kui laps jälle emaga oli, ei tohtinud viimane teda hetkekski sülest maha panna.

 

Muutused ja kadunud rutiin

Liikuva eluviisiga perel puudus kindel päevarutiin, samuti toimusid muutused lapse elukeskkonnas, kuna pere vahetas elukohta. Laps tegi päeva jooksul mitu lühiund ning uned kippusid katkema kohe, kui ema pisutki eemaldus. Liisu tunnistas, et tuli klammerdumisprobleemi pärast koolist ja trennistki ära.

Aeg, mil laps tõeliselt ema külge klammerdus osutus emotsionaalselt väga kurnavaks. Hiljem teemat arutades tunnistas lapse isa, et ta lihtsalt ei osanudki midagi teha, sest laps hakkas tema süles nutma. Sama oli ka suurema osa sugulastega, kes muidu küll lapsega palju tegelesid, et ent kohe ta esimese rahulolematu vigina peale ema juurde tagasi tõid.

Rasked ajad paiskasid Liisu emotsioonid peapeale. ,,Ühel hetkel oli imeline armastav naine ja teisel hetkel maailma kõige hullem mõrd vist,” meenutas ta. ,,Oli isegi hetki, kus ma isegi läksin vetsu nutma, sest Raido karjus ukse taga nt… Need olid küll lühikesed hetked, aga see hetk tundusid pikad.”

Ühel hetkel sai naine aru, et vajab abi ning rääkis selles oma mehele. Viimane jäi seisukohale, et see periood läheb üle. Kuna paranemismärke polnud, rääkis Liisu lõpuks murest oma sõbrannale ning see omakorda soovitas Liisul Noore Ema kooli kirjutada.

Sealt edasi hakkasid asjad paremuse poole liikuma. Noore Ema koolist soovitati lapsele sisse seada režiim. Nüüdseks on üsna ühtne päevakava kestnud juba üle kuu ning asjad on tuntavalt paremuse poole liikunud. Laps uinub paremini ning Liisul õnnestub laps üksi voodisse magama jätta ja oma aega võtta. Ka on isa võtnud suurema koorma lapsega tegelemisel, olles Liisu sõnul mõistnud, et kui ka ema saab puhata, on kõik rõõmsamad ja rohkem rahul.

Kui algus katsetati režiimi konkreetsete kellaaegade järgi, siis juhtus ikka, et kellaajad läksid nihkesse. Noore Ema koolist saadud näpunäide, et režiimi loovad ka tegevuste järjestused, toimis märksa paremini. Kui varem poleks kõne allagi tulnud, et laps näiteks isaga magama läheks, siis pärast režiimi tekkimist nõustus laps ka näiteks isa või vanaema läheduses uinuma.

Nüüd on Liisu omaks võtnud veel ühe lastehoiutöötaja nõuande nö kiireks lahkumiseks. Et kui lapse juurest ära tuleb minna kuhugi, tulevad pika hüvastijätu asemel kiired kalli-musi-tsau. Ka pärast mainitud taktika kasutuselevõttu on laps ema lahkumise järel rutem rahunema hakanud.

Ka on laps omandanud võime kiindumussuhteid üle kanda ning pidevalt ema läheduse nõudmise asemel vahepeal hoopis teiste sülle nõudma hakanud.

 

Rääkida-rääkida-rääkida

Kuigi asjad on nüüdseks paremuse poole liikunud, meenutab Liisu, kuidas pärast lapse emotsioonide aktsepteerimist tundis ta ennast siiski väga halvasti. ,,Mind valdasid meeletud süümepiinad, et kuidas ma üldse sain nii mõelda ja tunda,” meenutas ta. ,,Nüüd ma olen endale selgitanud, et see tegelikult oli lihtsalt periood ja ma ikkagi ju armastasin Raidot see aeg, et see oli lihtsalt raske aeg.”

Teistele emadele, kes raskete aegadega kimpus, paneb Liisu südamele, et juba esimeste stressimärkide ilmumisel tuleb rääkida-rääkida-rääkida. Ükskõik kellega, kas või võõraga. Või siis kirjutada kõik oma emotsioonid välja. Oma murega üksi jäädes on kerge musta auku sattuda. See tuleb ta kinnitusel lihtsalt nii ruttu, et kui ümberkaudsed inimesed ei märka seda, siis… Liisu usub, et ka tema poolt läbi elatu võib ehk isegi sünnitusjärgse depressiooni alla liigitada. Juhtunule tagasi vaadates leiab ta, et ühiskonna surve, eriti just perekonna oma, on tegelikult hästi ohtlik.

,,Ma julgen öelda, et viimased paar kuud ma olen tõsiselt õnnelik ja rahul ning õiges kohas,” võttis Liisu sündmused kokku. ,,Kui Raido isegi mingit pättust teeb, siis see pigem paneb naerma ja ma ei ärritu.”

 

* asjaosaliste nimed muudetud






bänner

3 Comments on Ühe ema lugu: Kui laps ei luba hetkekski silmist

  1. Jagaks enda kogemust ka :)
    Minu neiu tuli siia maailma, esimesel võimalusel, kui oli oma normi kõhus ära olnud. Mul ei olnud haigla kottigi koos, kuna tähtaeg tundus veel nii kaugel.
    Väga harjumatu oli, et ta tõesti vajas mind 24/7 õigemini vajas ta minu lähedust. Rahul oli ainult süles või kaisus.
    Aga ma aktsepteerisin lapse vajadust olla emmega üks. See oli keeruline, just see, et sa loobud täielikult enda ajast ja pühendud täielikult lapsele, kui oli ärkvel tegelesin temaga ja kui magas siis magasin temaga koos. Isegi wc-s käimine oli ilma kisata välistatud seega käisin koos lapsega, mõne päevaga sai selgeks ka endale ühekäega kerge eine tegemine.
    Lisaks olid neiukesel veel gaasid ja nii mõnigi õhtu me lihtsalt nutsime koos kuna ma lihtsalt ei osanud midagi muud teha. Abikaasa sai ainult toetav olla kuna neiu läks tema süles täiesti hüsteeriasse.
    Emotsionaalselt kindlasti kõige raskem aeg minu elus.
    Paremaks läks umbes 3-4 kuuselt kui neiu ise hakkas magades mind eemale lükkama. Järsku hakkas mul olema oma aeg, algul ei osanud sellega midagi kohe tehagi.
    Mida rohkem hakkas tema maailma avastama (roomama, käputama, käima) seda rohkem vabadust tuli mulle aga pean olema juures käib ja kontrollib.
    Kui neiu elus on mingi uus sündmus/asi siis tahab ikka rohkem lähedust ja kaissu. Näiteks kui hakkasime ilma vankrita väljas käima, magas nädala ainult kaisus.
    Hetkel on neiu 1 aasta ja 6 kuud vana, magab minu kõrval oma voodis ärkab öösel paar korda, et kontrollida emme olemasolu ja vahest ka kaissu pugeda. Pole mite ühtegi ööd minust eemal maganud.
    Päeval on väga aktiivne ja julge avastaja, kuid alati piilub, et emme kaugele ei kaoks.

  2. 3 lapse emme // 15. juuli 2015 at 05:54 // Vasta

    Minul just hetkel selline olukord….. 1 a 4 kuune tüdrukutirts ja ei ole nõus mitte kellegi teisega kui ainult minuga. Samuti ei saa isegi wc-sse minna ilma, et kisa ei järgneks. Tunnen ka juba, et ma olen sellest nii väsinud, tahaks natuke omale ka aega, aga ….. isegi issiga hakkab lapsel hüsteeria. Mõtlen, et kas ta tunneb nii vähe kindlustunnet, et ta nii käitub? Ta on mul kolmas laps ja ma ei arva, et ma temaga teistmoodi suhelnud/hoidnud/nunnutanud oleks kui teistega, aga ta tahab jäägitult mind ja minu tähelepanu…. Pean tõsiselt mõtlema hakkama, kuidas edasi hakata toimetama, et olukord muutuks. Teised lapsed ka kannatavad ma arvan kuna põhitähelepanu nõuab kõige pisem endale….

Leave a comment

Your email address will not be published.

*