Ühe ema lugu: paariks tunniks lasteaeda jäetud laps lõpetas hingamisaparaadi all

banner1
Foto: shahstacoe.org Foto: shahstacoe.org

 

Lapse esimesed iseseisvad tunnid lastesõimes muutusid ühe vanema jaoks peatselt õudusunenäoks: paariks tunniks nö omapäi hoidu jäetud laps tõmbas peeditükki nii õnnetult kopsu, et lõpetas samal õhtul lastehaiglas kunstlikus unes ja hingamisaparaadi all.

Nele (nimi muudetud) meenutas, et oli oma toona aasta ja üheksa kuu vanust last juba nädalakese sõimega harjutanud, kui kasvataja julgustas ema last paariks tunniks omapäi sõime jätma. Ema läks koju, mis asus lasteaiast umbes 150 meetri kaugusel, tegi oma tegemisi ning tundis, kuidas igatseb lapse järele.

Umbes tunni pärast kasvataja helistas, et nüüd võiks lapsele järgi tulla, kuna laps nutab natuke. Ema läks lapsele rõõmsal meelel järgi, uskudes, et lähevad koju ja proovivad järgmisel päeval jälle.

 

Maailm kukkus kokku

,,Kui ma uksest sisse sain, varises kõik mu sees kokku,” meenutas Nele, ,,See ,,natuke nuttev” laps sai vaevu-vaevu hingata, vilisedes imes õhku, ise nii nõrk. Mul muidugi oli kohe pill lahti, ei teadnud ju mis juhtus ega miskit.”

Kasvataja teatas Nelele, et ilmselt tõmbas laps porgandit kurku ning soovitas arstile näitama minna. ,,Mis asja?” meenutas Nele toonast segadust, ,,Arstile polnud seal küll midagi näidata!”

Õnneks juhtus samal ajal lasteaias ühe teise lapse ema olema, kes oli tõeliselt abivalmis. Ta teadis koheselt, mida teha ning oli ka Nelele suureks toeks. Tema jutust selgus ka tõsiasi, et üks teine lapsevanem oli tahtnud head teha ja tõi lastele värskeid sügissaadusi maitsmiseks ning Nele laps oli toorest peeti kurku tõmmanud. ,,Kes üldse pakub toorest peeti?” imestab Nele veel nüüdki, kus juhtunust üle kahe ja poole aasta möödunud on. ,,See ei kõlba ju toorena süüa!” lisas ta märkides, et menüüväliseid toite võiks vanematelegi eelnevalt mainida.

Teine lapsevanem kutsus Nele pojale kiirabi ning viis lapse autosse, et kiirabile vastu sõita. Nele jooksu ruttu koju dokumentide järgi. Poole tee peal tuli sireenides kiirabi vastu ning viis Nele ja ta lapse kohalikku haiglasse.

 

Kunstlikus unes aparaatide all

Juhtumisi polnud kohalikus haiglas aga ei arsti ega nii väikseid instrumente. Laps pandi hapniku alla ja viidi täiskasvanute intensiivraviosakonda Tallinna reanimobiili ootama.

Veidi üle kahe tunni hiljem oli lastehaigla meeskond kohal, võtsid lapse ja viisid ta Tallinna lastehaiglasse. Vanemaid enam kaasa ei lubatud. Anti ainult number, kuhu õhtul helistada.

,,Ma polnud temast kunagi nii pikka aega eemal olnud ja nüüd siis nii pidi see juhtuma,” meenutas Nele. Kui vanemad õhtul haiglasse helistasid, selgus, et last hoitakse kunstlikus uned ja ta ise enam ei hinga. Aparaat tegi seda tema eest. ,,Ma ei osanud enam midagi mõelda,” tunnistas Nele. ,,Kartsin, et oleme temast ilma.”

Järgmise kõne ajal teatati, et lapsele tehti üks operatsioon ja ta paremast kopsust eemaldati terve peeditükk ning peedisodi. Samuti anti teada, et üks operatsioon tuleb veel teha.

Kolmanda kõnega selgus, et ka teine operatsioon oli edukalt läinud ning lapse vasakust kopsust eemaldati ülejäänud peedisodi. Laps oli intensiivravioskaonda viidud ning järgmise päeva hommikul kästi vanematel uuesti helistada ja uurida, kas nad tohivad last vaatama minna.

,,Meie muidugi ei suutnud oodata aega, mil helistada võime ja sõitsime hommikul kohe Tallinna,” meenutas Nele. ,,Kui kohale jõudsime, siis alles helistasime ja meile anti luba oma ärkava lapse voodi kõrval olla. Te ei kujuta ette, kui hirmus oli oma last sellisena voolikutekuhja all näha… eile hommikul oli ta ju veel täiesti rõõmus ja terve laps.”

 

Andestamine ja tänutunne

Sealt edasi sai Nele juba lapsega haiglas olla, kuniks kopsupõletiku tekkeoht möödas ja ravimikuur läbitud. ,,Mul on nii hea meel, et tänapäeva meditsiin nii arenenud on ja olen õnnelik, et ta ellu jäi!” on Nele loo õnneliku lõpu üle tänulik.

Õhtul, kui laps haiglas ja Nele pisut rahunenud, läks ta ka lasteaiainimestega rääkima. Et tegu oli väikese paigaga ning sama kasvataja oli kunagi ka Nele enda kasvataja, andis naine juhtunu talle lihtsalt andeks ning jättis asja sinnapaika.

,,Vimma ma kasvataja peale ei vea, kuna selline asi oleks võinud samahästi kus iganes juhtuda,” tunnistas ta. ,,Ise olen ka kasvataja abina töötanud ja tean, kui raske on kõiki lapsi jälgida.” Vimma ei pea naine ka lapsevanema suhtes, kes neid tooreid juurikaid lasteaeda tõi – tahtis temagi ju ainult head.

,,Pigem oli tegu halva juhusega ja kategoriseerin selle õnnetuse alla, kuigi see oleks olnud välditav,” võttis Nele juhtunu kokku. ,,Kui aga kedagi süüdistada, siis haridussüsteemi – liiga suuri rühmi ja liiga vähe töötajaid,” lisas ta.

 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*