Ühe ema lugu: põletava lõpuga koogitegu

banner1
Foto: Flickr.com Foto: Flickr.com

Põhja-Eestist pärit Helen (nimi muudetud) meenutas, kuidas mõne aasta tagune oktoobrikuu päev, mis ta poja kümnendat minisünnipäeva tähistas, sõna otseses mõttes ehmatavalt kuuma pöörde võttis, kui pisike piduline endale kuuma vee kaela tõmbas. Vana tõde, et lastega pole üheks õnnetuseks just palju tarvis, ei jätnud end siingi meenutamata.

,,Ilus oktoobrikuu hommik,” meenutas Helen päeva, mil lapse minisünnipäev plaanitust hoopis teistsuguseks kujunes. ,,Ärgata on lausa rõõm, sest täna saab meie esiklaps 10-kuuseks.”

Pärast igahommikusi protseduure asus ta pojaga elutoas mängima ning lapsega avastamis- ja õppimisrõõmuga jagama. Tähtsa päeva puhul, nagu ikka kombeks, otsustas Helen ka sel päeval poja minisünnipäeva puhul ise kooki küpsetada. Last elutoas tegevuses hoides lipsas ta ise aeg-ajalt köögi vahet: tegi taigna, pani koogi küpsema ja seejärel jahtuma. Laps oli jätkuvalt elutoas ametis.

 

Ootamatu õnnetus

Kui tuli aeg kook glasuuriga katta, lippas Helen jälle veidikeseks kööki. Ta meenutas, kuidas valas eelnevalt veekeetjaga keedetud vee köögilaual olevasse potti. Ühes käes hoidis ta kastrulit, milles sulatamist vajav šokolaad, teises lusikas, millega ta seda hoolsalt segas.

,,Äkki käib mul südamest tuline jutt läbi – olen šokis,” meenutas Helen toonaseid sündmusi. ,,Pojake on megakiirelt elutoast kööki käputanud, end lauajala toel püsti ajanud ja justkui automaatselt potisangast kinni krabanud ning kuuma vee potist endale osaliselt peale tõmmanud.

Kus olid minu silmad? Minu mõtted? Seisin ju sealsamas kõrval ja ometigi ei kuulnud, ei märganud, ei osanud ennetada…”

Ta haaras hirmust ja valust nutva lapse sülle ja tormas vannituppa. Pistis lapse koos riietega külma vee alla, ise koos temaga suurest hirmust nuttes. Helen ei teadnud sel hetkel, kui kaua ta last niimoodi külma veel hoidma peaks, millised on nahakahjustused või mida üldse edasi teha. Et asjas selgusele saada, võttis ta lapsel märjad riided seljast ning nägi punetavaid laike vasakul käel, küljel ja jalal. Ehkki esialgu ei paistnud midagi hirmsat olevat, hakkasid Heleni silme all neist punastest laikudest villid tekkima.

Siis oli selge, et koju nad enam jääda ei saa ning laps vajab spetsialisti abi. Traumapunktis arsti läbivaatusel selgus, et lapse nahal on esimese ja teise astme põletused. Kinnisidumist ja ravi vajas kogu vasak käsivars küünarluust randmeni välja.

 

Kiire paraneja

Pärast paarinädalat ravi ja sidumiskäike nägi nahk juba palju parem välja, vaid õrnalt punetav ja armiline.

,,Kuna laste nahk uueneb kiiresti, pole pärast kaht aastat enam õnnetusest jälgegi, kuigi jäljed ema hinge jäävad igaveseks!” tunnistas Helen, lisades, et lisaks muudele ravimitele võiks koduapteegis alati ka mõnd põletusgeeli hoida, sest just see on kõige parem esmaabi põletuste puhul. Ükskõik, kas nende põhjustajaks on kuum vesi, tuline pliidiraud või päike.

 

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*