Väikesed valged valed või laste turvatunde õõnestajad?

banner1
,,Ma ei valeta! ,,Ma ei valeta!" Foto: amyafrica.com

Palju räägitakse sellest, et teatud ikka jõudes hakkavad lapsed valetama. Mis saab aga siis, kui valetamise ahel käib teisipidi ehk vanemad valetavad hoopis lapsele? Pereterapeudi selgitusel on väikesed naljaga pooleks valed elu küll omal kohal, ent pidev valetamine hakkab õõnestama laste turvatunnet ning usku teistesse inimestesse.

Valesid, mis tunduvad rohkem või vähem süütud, tuleb vanemate ja laste suhtlussituatsioonides ikka ette. Näiteks toovad vanemad hommikul lapse lasteaeda. Algab vastuhakk teemal ,,ma ei taha jääda, ma tahan sinuga koju tulla!” Vanem lubab, et jää nüüd ilusasti lasteaeda, tulen lõunaks järgi. Tegelikult on talle endale teada, et enne õhtut ei ole varianti järgi jõuda. Laps kiikab lõunast alates pidevalt aknast välja ja ootab tühjusesse.

Või siis meelitamisvaled. Laps ei taha mänguväljakult ära tulla. Ema lubab, et lähme kiiresti auto juurde, issi ootab meid juba seal. Laps nõustub, kuid see, keda ootamas pole, on isa.

Hirmutamine. Lapsed mürgeldavad autos. Vanemad tüdinevad tagaistmelt tulevast kisast ja lubavad: ,,Kui te autos lollitamist ei lõpeta, tõstame teid tee äärde maha ja jätame siia”.

Pealt näha ehk justkui üsna süütud olukorrad, kuid mida tähendab lapse jaoks see, kui ta mõistab, et talle on valetatud?

 

Süütudest valedest ähvardusteni

,,Kui küsimus püstitada lihtsalt ja sirgjooneliselt, et kas lapsele tohib valetada, siis kõlaks vastus ,,ei”, selgitas pereterapeut ja psühholoog Kei Andresen, lisades, et maailm pole aga nii mustvalge. ,,Nagu ütleb Ameerika psühholoog Gail Heyman,” viitas ta: „Öelda kaheaastasele, et tema joonistus ei meeldi sulle, oleks lihtsalt julm.“

Tunnistades seda või mitte, siis mingil määral valetavad kõik inimesed igapäevaselt midagi, paratamatult ka lapsele. Andresen tõi Heymanile viidates välja, et see on lapsevanemate üks lapsekasvatamisega toimetuleku viise. Põhjusi on kahesuguseid: soov panna laps alluma või teha teda õnnelikumaks.

,,Kellele ei oleks tuttav situatsioon, kus kiidame laste kätetööd või toakoristamisoskusi, kuigi need ei vasta meie ettekujutusele kordaminekust,” põhjendas pereterapeut. ,,On seegi ju vale, kuid nii öelda „valge vale“.”

Andreseni teraapiapraktika jooksul on tulnud ette olukordi, kus lapsele valetamine võtab hirmutamise ja ähvardamise mõõtmed. Nii näiteks on ta kuulnud, kuidas ema ähvardab jonniva lapse lastekodusse anda, kui see ei lõpeta või mänguasjad ära visata, kui neid kokku ei korjata?

 

Vanemate jutt on püha

,,Väikelapsele on tema perekond kogu tema maailm ning kõik, mis tuleb vanema suust on puhas kuld,” selgitas Andresen, lisades, et laps näeb ja kuuleb kõrvalt sedagi, et ka vanemad valetavad. Nad kuulevad oma ema sõbranna kleiti kiitmas ja hiljem kellelegi teisele arvamust avaldamas, et tegelikult see üldse ei sobinud. Kas lapsel ei teki siis küsimust, et kui vanem teistele valetab, siis kas ka mulle?

Kui valetamine on peres üks sagedamini kasutatavaid kasvatuspraktikaid, võib see Andreseni selgitusel hakata lõhkuma lapse ja vanema vahelisi suhteid. Juba eelkooliealine võib pursata: ,,Aga sa valetasid mulle!“ Kui sellistele olukordadele ei järgne vestlused ja selgitused, siis võib olla tagajärjeks lapse umbusaldus vanema ning äärmuslikel juhtudel ka kogu maailma vastu.

Lühiajaline efektiivsus

Andreseni sõnul võib vale lühiajaliselt olla väga efektiivne tööriist. Lihtne on panna last ähvarduse toel toimetama, kuid pikaajaliselt positiivne toime kaob. ,,Lapsed on nutikad ja ei lähe just kaua, kui nad mõistavad, et teie ähvardused ei pea vett,” põhjendas ta. ,,Samas hakkab aja jooksul selline kasvatusviis õõnestama lapse turvatunnet ning usku teistesse inimestesse. Kuidas teie end tunneksite, kui teid ähvardatakse kuhugi jätta ja enam mitte järele tulla?” Tulemuseks on klammerduv ja hirmul väikene inimene.

Samuti on pereterapeudi andmetel leitud, et selline kasvatusviis ei lase välja kujuneda sisemisel motivatsioonil. Näiteks kui ähvardada last mänguasjade äraviskamisega, kui ta ei korista, siis õpib ta töötama hirmu mahitusel. Kui aga seletada talle, et koristame õhtuti mänguasjad ära, et tuba oleks ilus, puhas ja korras, õpib laps aja jooksul enda ümber korda hoidma ja seda väärtustama.

,,On loomulik, et päris väikeste kavalusteta oleks elu igav,” lisas Andresen. ,,Naljad, väikesed vimkad ja fantaasiategelased on omal kohal, kuid ainus soovitus, mis mul terapeudina on: fantaseerimine on vahva, kui peate meeles hirmu võrrandist välja jätta.”

bänner

Leave a comment

Your email address will not be published.

*